Vikipeedia

Mikrofon: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Resümee puudub
Toimetamisel ja täiendamisel on kasutatud artiklit de:*Mikrofon
1. rida:
[[Pilt:Mic-IEC-Symbol.svg|pisi|100px| Mikrofoni tingmärk]]
{{toimeta}}
{{keeletoimeta}}
[[Pilt:AKG C214 condenser microphone with H85 shock mount.jpg|pisi|parem|[[AKG Acoustics|AKG]] C214 kondensaator mikrofon koos vibratsiooni vähendava kinnitusega]]
[[Pilt:SennMicrophone.jpg|pisi|parem|[[Sennheiser]]i dünaamiline mikrofon]]
'''Mikrofon''' on heli elektrienergiaks muutev [[muundur]] või [[andur]], mis muundab [[heli]]võnkumised elektrilisteks [[Signaal (tehnika)|signaalideks]]. Mikrofone kasutatakse paljudes erinevates rakendustes: [[telefon]]ides, [[kuuldeaparaat]]ides, valveseadmetes, [[film]]ide tootmises, [[televisioon]]is, [[ringhääling]]us, arvutites heli lindistamiseks, [[kõnetuvastus]]eks, [[internetitelefon]]ides ja ka mitte akustilistes seadmetes nagu ultraheli andurites.
 
'''Mikrofon''' (kreeka k ''mikros'' ’väike’ + ''phone'' ’heli, hääl’) on [[sidetehnika | side-]] ja [[helitehnika]]s kasutatav [[elektroakustika]]seade, mis muundab [[helirõhk | helirõhu]] võnkumised [[elektripinge]] muutusteks. Vees levivate helilainete elektroakustilist muundurit nimetatakse [[hüdrofon]]iks.
Enamus tänapäeval kasutatavatest mikrofonidest kasutavad [[Elektromagnetiline induktsioon]] (dünaamilised mikrofonid), mahtuvuse muutus (kondensaator mikrofonid) või [[Piesoelekter|piesoelektrilist efekti]] (piesoelektrilised mikforonid) elektrisignaali tekitamiseks õhu surve muutustest. Mikrofonid vajavad tavaliselt eelvõimendit, enne kui signaali saab [[helivõimendi]]ga kõlari jaoks võimendada või salvestada.
 
Elektromehaanilise muunduri tööpõhimõtte järgi jagunevad tänapäeval laialdaselt kasutatavad mikrofonid elektrodünaamilisteks ja elektrostaatilisteks, viimase alaliigid on kondensaatormikrofon ja elektreetmikrofon. Eriotstarbeiks kasutatakse piesoelektrilisi (kristall-) mikrofone ja elektromagnetilise muunduriga mikrofone.
== Mikrofoni tüübid ==
 
[[Pilt:Shure mikrofon 55S.jpg|pisi|225px|Dünaamiline mikrofon (1950. aastatest)]]
Mikrofone viidatakse nende [[muundur]]i tööpõhimõtte, näiteks kondensaator, dünaamiline ja nende suunatuse järgi.
==Ajaloost ==
Häälevõngete elektrisignaaliks muutmise katseid hakati tegema juba 19. sajandi keskel. Esimese telefonitehnikas kasutamist leidnud mikrofonitüübi valmistas [[:en: David Edward Hughes | D. E. Hughes]] 1878. a. See oli süsimikrofon, milles kasutati [[vooluahel]]asse ühendatud söetüki [[elektritakistus]]e muutumist metallmembraani poolt avaldatava surve mõjul. Täiustatud kujul, nn söepulbermikrofonina oli see ka raadio stuudiomikrofonina kasutusel kuni 1930. aastateni.
 
Elektrostaatiline ehk kondensaatormikrofon töötati välja USA Belli Laboratooriumis 1920. aastail, võnkepooliga elektrodünaamiline mikrofon patenteeriti 1931. a. Mõlema mikrofonitüübi talitluspõhimõte leiab rakendust tänaseni. [[Piesoelekter | Piesoefektil]] põhinev kristallmikrofon oli odavuse ja kõrge väljundpinge tõttu levinud kuni 1960. aastateni, eriti [[magnetofon]]i signaaliallikana.
=== Elektrostaatiline ehk kondensaatormikrofon ===
 
[[Pilt:Mic-dynamic.PNG|pisi|300px|Elektrodünaamilise mikrofoni ehituspõhimõte:<br>1. helilained; 2. [[membraan]]; 3. [[võnkepool]]; 4. [[püsimagnet]]; 5. [[audiosignaal]]]]
Muundab helirõhu muutuse elektrimahtuvuse muutuseks. Mikrofonis moodustab kondensaatori ühe plaadi metallitatud membraan, mis asub paigalseisvast plaadist paarikümne mikromeetri kaugusel. Mahtuvuse muutus teisendatakse elektripinge muutuseks madal- v. Kõrgsageduslikult.
== Dünaamiline mikrofon ==
Levinuim on madalsageduslülitus, mispuhul mikrofon on ühendatud järjestikku elektrilaenguid polariseeriva alalispinge U allikaga ja takistiga. Selles lülituses muutub koos mahtuvusega C kondensaatori laeng Q (vastavalt tuntud seosele Q=CU). Laengu muutusest põhjustatud elektrivool tekitab takistil membraani võnkumist järgiva pingelaengu.
Elektrodünaamilise ehk lühemalt dünaamilise mikrofoni membraani küljes olev võnkepool asub [[püsimagnet]]i [[magnetahel]]a rõngakujulises õhupilus. Kui membraan hakkab helirõhu muutuse mõjul võnkuma, lõikavad võnkepooli mähise keerud magnetvälja jõujooni ja neis [[elektromagnetiline induktsioon | indutseerub]] elektripinge, mis on võrdeline membraani liikumise kiirusega.
 
Dünaamilised mikrofonid on suhteliselt odava hinna ja rahuldava helikvaliteedi juures mehaaniliselt küllalt tugevad ning taluvad moonutusvabalt kõrget helirõhku. Elektromehaanilise muunduri vähese tundlikkuse tõttu vajab signaalipinge suurt võimendust.
Kõrgsageduslülituses on mikrofoni elektroodid ühendatud kõrgsagedusgeneraatori võnkesagedust määravasse võnkeringi. Helivõnkumise toimel sagedusmoduleerunud kõrgsagedusvõnkumine detekteeritakse ja saadud madalsagedussignaali võimendatakse.
Kondensaatormikrofonid on kvaliteetsed, kuid kallid. Peaaegu samaväärsete elektroakustiliste omadustega, kuid märksa odavam ja seetõttu ka laiatarbeaparatuuris kasutamiseks sobiv on elektrostaatilise mikrofoni erim – elektreetmikrofon. Elektreet on püsimagneti elektriline analoog. Ta saadakse dielektriku (tavaliselt fluorplasti v. kaltsiumtitanaadi) elektriseerimisel kõrgel pingel ja temperatuuril. Õhuniiskusel alla 90 % ja toatemperatuuril püsivad nimetatud materjalid elektriseerituna aastakümneid.
 
[[Pilt:Mic-condenser.PNG|pisi|300px|Kondensaatormikrofoni ehituspõhimõte:<br>1. helilained; 2. [[membraan]]; 3. paigalseisev plaat; 4. polariseerimispinge allikas; 5. takisti; 6. [[audiosignaal]]]]
Elektreedist valmistatakse mikrofoni membraan (selle peale sadestatakse kondensaatori plaadina toimiv metallikiht) või kaetakse elektreediga paigalseisev kondensaatoriplaat. Elektreedi laeng vastab harilikus kondensaatormikrofonis rakendatavale 45. . .130-V polariseerimispingele. Seetõttu ei vaja elektreetmikrofon polariseerimispinge allikat. Mikrofoniga ühendatud suuretakistuslikul koormustakistil tekib helirõhu muutusi jäljendav pingelang. See tüürib mikrofoni sisse ehitatud sobitusastet, milleks on väljatransistori sisaldav mikrolülitus. Sobitusaste vähendub mikrofoni väljundtakistuse transistorvõimendi sisendile sobiva väärtuseni. Seda astet võib toita mikrofoni kesta asetatavast väikesest galvaani- v. akuelemendist.
== Kondensaatormikrofon ==
Elektrostaatiliste mikrofonide tüüpiline esindaja on kondensaatormikrofon, mis muundab [[helirõhk | helirõhu]] muutuse [[elektrimahtuvus]]e muutuseks. Füüsikaliselt moodustavad [[kondensaator]]i kaks plaati: üheks plaadiks on siin metallitatud membraan, mis asetseb teisest, paigalseisvast plaadist ainult paarikümne [[mikromeeter | mikromeetri]] kaugusel. Kuna membraan on väga kerge, järgib ta täpselt helirõhu muutusi kuni kõrgeimate helisagedusteni. Membraani võnkumisel muutub kondensaatori mahtuvus helirõhu muutuste taktis.
 
Plaadid on ühendatud mikrofonivõimendi sisendahelasse järjestikku polariseerimispinge allikaga. See [[elektriahel]] teisendab mahtuvuse ja sellele vastava [[elektrilaeng]]u muutused vahelduvaks elektripingeks. [[Helivõimendi|Pingevõimendi]] koos toitepatareiga paikneb mikrofoni korpuses. Paiksetes helivõimendusseadmetes antakse toitepinge mikrofonile signaalijuhtmeid mööda fantoomtoitena (vt allpool).
=== Elektrodünaamilised mikrofonid ===
Kondensaatormikrofonidel on avar sagedusala ja ühtlane sageduskäik, nii et nad järgivad võrdlemisi täpselt ka kõrgeid toone ja impulsshelisid. Samuti on nad dünaamilistest mikrofonidest suurusjärgu võrra tundlikumad, reageerides ka nõrgale signaalile ja eemal asuvale heliallikale.
 
[[Pilt:Electret condenser microphone capsules.jpg|pisi|150px|Elektreetmikrofoni kapslid]]
==== Võnkepool- ehk dünaamilised mikrofonid ====
[[Pilt:Electret condenser microphone schematic..svg|pisi|150px|[[Isoleeritud paisuga väljatransistor | Impedantsimuunduriga elektreetmikrofoni skeem]]
== Elektreetmikrofon ==
Elektreetmikrofon on kondensaatormikrofoni erikuju ning ka elektroakustiliste omaduste poolest sellele lähedane.
[[Elektreet]] on [[püsimagnet]]i elektriline analoog. Ta saadakse [[dielektrik]]u (nt [[fluorplast]]i) elektriseerimisel kõrgel pingel ja temperatuuril. Õhuniiskusel alla 90 % ja toatemperatuuril püsib selline materjal elektriseerituna aastakümneid. Elektreediga on kaetud üks kondensaatori plaatidest. Elektreedi laengust põhjustatud potentsiaalide vahe plaatidel asendab harilikus elektrostaatilises mikrofonis kondensaatorile rakendatavat polariseerimispinget. Siiski vajab elektreetmikrofon sisemist võimendit, mis ühtlasi alandab suure väljundtakistuse paari kilo-oomini.
 
Elektreetmikrofonid on kondensaatormikrofonidest odavad, mehaaniliselt tugevad ja kompaktsed (kapsli läbimõõt mõnest millimeetrist mõne sentimeetrini). Neid kasutatakse laialt kõnesideseadmeis ([[mobiiltelefon]]id, [[peakomplekt]]id, [[kuuldeaparaat|kuuldeaparaadid]]), ka nt vestluste edastamisel klambermikrofonina (Lavalier’ mikrofon, ''clip-on mic''). Mõõduka helitaseme korral on [[mittelineaarmoonutus]] väike ja sageduskäik hea (kvaliteetsetel mudelitel 20 Hz kuni 20 kHz, ±3 dB).
Dünaamilise mikrofoni talitus põhineb nähtusel, et magnetväljas liikuvas juhtmes indutseerub emj. Membraani küljes olev võnkepool (mille mähis on valmistatud 0,02. . .0,05 mm jämedusest traadist) asub püsimagnetist ja magnetjuhist (ikkest) moodustuva magnetjuhist (ikkest) moodustuva magnetahela rõngakujulises õhupilus. Kui membraan hakkab võnkuma, lõikavad võnkepooli mähise keerud radiaalse magnetvälja jõujooni ja mähises indutseerubki emj., mille suurus ning suund sõltub pooli liikumise kiirusest ja suunast.
 
== Juhtmeta mikrofon ==
==== Riba ehk lintmikrofon ====
{{vaata | Juhtmevaba mikrofon}}
Juhtmeta (ühenduskaablita) mikrofonisüsteemis edastatakse signaal raadio teel [[UHF]]-sagedustel (sadades megahertsides), sidekaugus kuni 250 m. Saatja võib olla mikrofoniga kokku ehitatud. Ka mikrofoni ja vööle kinnitatava eraldi saatja vahel võib olla raadioside. Kindla ühenduse tagab aktiivantenni(de)ga vastuvõtja; selle väljundist saadakse [[mikserpult|mikserpuldi]] liinisisendi tasemel pingega [[audiosignaal]].
 
== Parameetrid ==
Lintmikrofoni magneti poolusekingade vahelises sirges õhupilus paikneb 2 µm paksune laineline alumiiniumlint, mis täidab nii membraani kui ka magnetvälja jõujooni lõikava juhtme ülesannet. Mikrofoniga on kokku ehitatud pingekõrgendustrafo, mis ühtlasi suurendab mikrofoni väljundtakistust.
=== Tundlikkus ===
Tundlikkus on mikrofoni väljundpinge (millivoltides) ja tema membraanile telje sihis mõjuva helirõhu (paskalites) jagatis. Mõõdetakse kajata ruumis koormuseta (tühijooksu-) režiimis signaali sagedusel 1 kHz ja [[helirõhk | helirõhul]] 1 Pa (vastavalt helirõhu tasemel 94 dB). Tundlikkus on dünaamilisel mikrofonil enamasti 0,5–1,0 mV/Pa ja kondensaatormikrofonil 10–30 mV/Pa. Tundlikkus sõltub ka mikrofoni mõõtmetest: nt elektreetmikrofoni väikestel, 1/4-tollistel kapslitel 5–10 mV/Pa, 1/2-tollistel 30–50 mV/Pa ja 1-tollistel kuni 100 mV/Pa.
 
[[Pilt:Oktava319vsshuresm58.png|pisi|400px | Mikrofoni sageduskäigu näiteid]]
Lintmikrofon on tundlik vibratsioonile ning muudele välismõjudele. Seepärast kasutatakse teda üksnes stuudiomikrofonina.
=== Sagedusala ===
Talitlussagedusala on helisageduspiirkond, mille ulatuses sageduskäigu ebaühtlus ei ületa tootja antud väärtust (nt 6 või 12 dB). Sagedusala piirid on dünaamilistel mikrofonidel keskmiselt 50–16 000 Hz ja kondensaatormikrofonidel 40–18 000 Hz, stuudiomikrofonidel ka 20–20 000 Hz.
 
==Tunnussuurused= Müratase ===
Mürataset määratletakse ekvivalentse helirõhuna, mis põhjustab mikrofoni väljundis niisama suure pinge kui mikrofoni omamüra kasuliku signaali puudumisel. Mürataset väljendatakse detsibellides kuuldelävele vastava helirõhu suhtes, kusjuures müramõõturis kasutatakse filtrit vastavalt standardile IEC 651 (koos A-ribafiltriga, mis arvestab kõrva sagedustundlikkust, vt [[Helivaljus# Mõõtühikud ja mõõtmine | Helivaljus]]). Parematel mikrofonidel jääb müratase vahemikku 10–20 dB (A). [[Signaali-mürasuhe]] on vastavalt 84–74 dB (A).
 
=== Suunadiagramm ===
Vallastundlikkus on koormuseta mikrofoni väljund-emj. ja tema membraanile telje sihis mõjuva helirõhu suhe sageduse 1000 Hz. Nimitundlikkus on seesama suhe juhul, kui mikrofoniga on ühendatud nimikoormustakistusega takisti.
{|class="wikitable"
Tundlikkuse standardtaset väljendab 0,1-Pa helirõhu korral mikrofoni nimikoormustakistusel tekkiva pinge ja võimsusel 1 mW samal takistusel kujuneva pinge suhe (dB).
|align="center"|[[Pilt:Omnipattern.svg|100px]]
|align="center"|[[Pilt:Cardioidpattern.svg|100px]]
|align="center"|[[Pilt:Hypercardioidpattern.svg|100px]]
|align="center"|[[Pilt:Bidirectionalpattern.svg|100px]]
|align="center"|[[Pilt:Shotgunpattern.svg|100px]]
|-
|'''Ring''' <br>(''omnidirectional'')
|'''Kardioid''' (neerukujuline) <br>(''cardioid'')
|'''Superkardioid, hüperkardioid''' <br>(''supercardioid, hypercardioid'')
|'''Kahesuunaline''' (kaheksakujuline) <br>(''bidirectional'')
|'''Väljavenitatud kaheksa kujuline''' <br>(''shotgun'')
|}
 
Suunadiagramm väljendab [[Polaarkoordinaadid | polaarkoordinaadistik]]us tundlikkuse sõltuvust nurgast mikrofoni telje esisuuna ja heliallikat mikrofoni keskmega ühendava sirge vahel. Suunadiagrammi kuju määrab see, kas mikrofoni elektromehaaniline muundur on tundlik ainult [[helirõhk | helirõhule]] või selle esi- ja tagaküljele mõjuvate helirõhkude erinevusele – helirõhu gradiendile. Ainult helirõhule tundliku mikrofoni tundlikkus ei sõltu madalatel sagedustel helilaine saabumise suunast ja suunadiagramm on ringikujuline ( salvestab hästi ka ruumikõla). Helirõhu gradiendile tundlike mikrofonide suunadiagramm võib sõltuvalt muunduri esi- ja tagaküljele mõjuvate helirõhkude vahekorrast olla kardioidikujulisest (ühesuunamikrofonil), mis võtab vastu põhiliselt eest ja külgedelt saabuvat heli, kuni kaheksakujuliseni (kahesuunamikrofonil).
Mikrofoni tundlikkus sõltub koormustakistusest ja sobitustrafo ülekandetegurist. Seevastu tundlikkuse standardtase iseloomustab mikrofoni väljundvõimsuse seisukohalt. Mikrofon on seda tundlikum, mida väiksem on tundlikkuse standtardtaset väljendava arvu absoluutväärtus.
 
[[Pilt:Audio-technica ATM87R.jpg|pisi|150px|Kontaktmikrofon]]
Nimikoormustakistus on mikrofoniga ühendatava koormuse (võimendi sisendi) kohaseim sisendtakistus, mille puhul muud tunnussuurused on ettenähtud väärtusega. Nimikoormustakistus on mikrofoni väljundtakistusest suurem või sellega võrdne.
Poolringikujuline suunatunnusjoon on kontaktimikrofonil (lühend PZM, ''pressure zone microphone''). See on spetsiaalne lameda tugipinnaga kondensaator- või elektreetmikrofon paigutamiseks seinale või põrandale, et vähendada peegelduvate helilainete mõju.
 
[[Pilt:Shotgun microphone.jpg|pisi|150px|Suundmikrofon]]
Sagedustunnusjoon väljendab ristkordinaadistikus mikrofoni tundlikkuse sõltuvust sagedusest. Tundlikkuse sagedustunnusjoon antakse mikrofonisse eest akustilise telje sihis saabuva heli jaoks (0 °), vahel ka tagant (180 °) või küljelt (90 °) saabuva heli puhuks. Diagrammi rõhtteljel esitatakse sagedus logaritmilises mõõtkavas ja püstteljel tundlikkus (mV/Pa) või tundlikkus 1000 hertsile vastava tundlikkuse suhtes (dB).
Ettepoole väljavenitatud kaheksakujuline suunatunnusjoon on suundmikrofonil. Selline suunatunnusjoon on helirõhu gradiendile tundlikul mikrofonil, mille esiosas on külgpiludega [[interferents]]toru. Suunatoime hakkab eriti avalduma alates sagedusest 1–2 kHz.
 
Stereomikrofonis võib olla süsteem
Sagedustunnusjoone ebaühtlus – talitussagedusala piires esineva suurima ja vähima tundlikkuse suhe (dB).
*XY – kaks kardioidkapslit 90–180-kraadise nurga all;
Talitussagedusala on sageduspiirkond, mille alumisel ja ülemisel piiril on tundlikkus kahanenud kindlaksmääratud väärtuse võrra allapoole tundlikkusest sagedusel 1000 Hz.
*MS – üks kapsel ring- või kardioiddiagrammiga, mis võtab vastu eest saabuvat heli, ja teine kaheksakujulise suunadiagrammiga külgedelt saabuva heli jaoks.
 
[[File:Phantom power.svg| pisi | 400px | Kondensaatormikrofoni fantoomtoite skeem]]
Suunatunnusjoon väljendab polaarkordinaadistikus tundlikkuse sõltuvust nurgast mikrofoni telje esisuuna ja heliallikat mikrofoni keskmega ühendava sirge vahel. Tundlikkus antakse suhtarvuna v. protsentides. Et suunatundlikkus sõltub sagedusest, antakse suunatunnusjooned mitmel sagedusel. Sõltuvalt mikrofoni ehituse iseärasusest võib suunatunnusjoon olla ringikujuline (siis on mikrofon suuna-toimeta), kardioidikujuline (ühesuunamikrofonil) ja koosinussoidikujuline (kahesuunamikrofonil). Sageli on mikrofoni suunatunnusjoon nende kõverate vahepealne.
== Mikrofoni ühendamine ==
Mikrofon on sümmeetrilise signaali allikas, mida on võimalik salvestusseadme ja võimendiga ühendada sümmeetrilise või ka ebasümmeetrilise skeemi järgi. Ebasümmeetrilise ühenduse korral juhib signaali ühesooneline kaabel, milles signaali tagasijuhtmeks on kaablivarje. Sümmeetrilisel kaablil on kaks signaalisoont, nii et mõlemad signaalikandjad on varje suhtes samaväärsed. Kaablisoontesse kanduvad siis ühesuurused häirepinged, mis võimendi [[Diferentsvõimendi | diferentssisendis]] kompenseeruvad. Sümmeetriline kaabel võib olla küllaltki pikk, ilma et oleks karta kõrgete helisageduste sumbumist või häirete, eriti [[müra (elektroonika)#võrgumüra |võrgumüra]] sissetungimist.
 
Kuigi sümmeetrilise kaabli soonte kaudu antakse edasi vahelduvvoolusignaali, võivad kontaktide juures olla tähised pluss (+, ka IN-PHASE või HOT ’kuum’) ja miinus (–, OUT-OF-PHASE, COLD ’külm’). Vaadeldaval juhul tähistavad need märgid signaalipinge faasiolekut (samalaadselt kui [[valjuhääldi]] ja [[kõlar]]i klemmide juures). Faasipolaarsuse tähiseid tuleb arvestada stereomikrofoni kanalite õigeks edastamiseks ja kahe või enama mikrofoni õigeks faseerimiseks. Ühe mikrofoni vale faseerituse korral on selle signaal faasilt 180° pööratud, s.t tema väljundsignaal vastandfaasiline, mille tagajärjel nõrgenevad eriti madalad toonid.
Esi- ja tagasuunatundlikkuse erinevus iseloomustab ühesuunamikrofoni suunatoimet. Mida suurem on seda erinevust väljendav suhtarv, seda väiksem on mikrofon tundlik tagasuunast saabuva heli suhtes.
 
Mikrofonikaablil on tavaliselt Ø 3,5 mm [[pulkpistik]], peamiselt stuudiomikrofonidel aga [[XLR-konnektor | XLR-pistik]].
==Kasutamisjuhis ==
 
Kondensaator- ja elektreetmikrofon saab vajaliku toitepinge [[keemiline vooluallikas | patareist]] või siis seadmest, mille külge ta on ühendatud. Kasutatakse nn fantoomtoiteskeemi, mispuhul alalispinge pluss on mõlemal signaalisoonel ja miinus varjel. Seega puudub mikrofoni signaalisoonte vahel alalispinge.
Mikrofon tuleb valida ühe kvaliteediklassi võrra parem trakti ülejäänud aparatuurist v. sellega vähemalt ühest klassist.
 
==Kasutamisjuhiseid ==
Mikrofoni koormustakistus peab olema võrdne nimikoormustakistusega v. sellest suurem. Viimasel juhul mikrofoni parameetrid siiski oluliselt ei muutu. On aga võimendi sisendtakistus mikrofoni nimikoormustakistusest väiksem, alaneb mikrofoni tundlikkus ja võib aheneda ka sagedusala.
Mikrofon tuleb valida ühe kvaliteediklassi võrra parem trakti ülejäänud aparatuurist või sellega vähemalt ühest klassist.
Mikrofoni ühendusjuhtme pikendamisel halveneb kõrgete sageduste edastus seda enam, mida suurem on mikrofoni väljundtakistus. Mikrofoni väljundpinge kahaneb 3 dB võrra sagedusel, millel ühendusjuhtme mahtuvustakistus Xc=1/ωCk on võrdne koormustakistusega. Sellest, nn. Lõikesagedusest kõrgemal sagedusel väheneb võimendi sisendpinge 6 dB oktaavi kohta. Pika ühendusliini korral tuleb selle otstesse ühendada sobitustrafod. Need peavad olema väikese puistega ja hästi varjestatud.
 
Mikrofoni koormustakistus peab olema vähemalt 5 korda suurem kui mikrofoni sisetakistus ([[impedants]] sagedusel 1 kHz). Levinuimad sisetakistuse väärtused on 200 Ω ja 600 Ω ning vastavalt vajaliku koormustakistuse tüüpilised väärtused 1 ja 4,7 kΩ. Kui mikrofonivõimendi sisendtakistus on väiksem, alaneb mikrofoni tundlikkus ja võib aheneda ka sagedusala.
Mikrofonidele on ohtlik vibratsioon, raputused ja põrutused. Mikrofoni proovimiseks ei tohi sellese puhuda; piisab kergest koputamisest (näit. Pliiatsiga) vastu mikrofoni kesta. Välistingimustes tuleb mikrofoni kaitsta tuulevarjega. Kondensaator- ja elektreetmikrofonid on eriti tundlikud suure õhuniiskuse suhtes. Seepärast pole neid soovitatav kasutada väljas. Elektreetmikrofonile on ohtlik ka kõrge temperatuur üle 50 °.
 
Mikrofoni ühendusjuhtme pikendamisel halveneb kõrgete sageduste edastus seda enam, mida suurem on mikrofoni väljundtakistus. Mikrofoni väljundpinge kahaneb 3 dB võrra sagedusel, millel ühendusjuhtme mahtuvustakistus on võrdne koormustakistusega. Sellest, nn lõikesagedusest kõrgemal sagedusel väheneb võimendi sisendpinge 6 dB oktavi kohta. Pika ühendusliini korral tuleb selle otstesse ühendada sobitustrafod. Need peavad olema väikese puistega ja hästi varjestatud.
==Vaata ka==
* [[Juhtmevaba mikrofon]]
 
Mikrofonidele on ohtlik vibratsioon, raputused ja põrutused. Mikrofoni proovimiseks ei tohi sellese puhuda; piisab kergest koputamisest (nt pliiatsiga) vastu mikrofoni kesta. Välistingimustes tuleb mikrofoni kaitsta tuulevarjega. Kondensaator- ja elektreetmikrofonid on eriti tundlikud suure õhuniiskuse suhtes. Seepärast pole neid soovitatav kasutada väljas. Elektreetmikrofonile on ohtlik ka kõrge temperatuur (üle 50 °C).
== Viited ==
{{viited}}
* Abo Lembit ''Raadioseadmete üksikosad'' – Tln.: "Valgus" 1981
* [http://artsites.ucsc.edu/EMS/music/tech_background/te-20/teces_20.html#II. Microphones]
 
== Kirjandus ==
{{Commonscat|Microphones}}
* Lembit Abo. Koduelektroonika käsiraamat. Tallinn, Valgus, 2007
 
== Välislingid ==
* [http://www.lr.ttu.ee/~eriklos/helitehnika/IRT0090-04.pdf Elektromehaanilised muundurid)]
* [http://www.nyu.edu/classes/bello/FMT_files/3_microphones.pdf Microphones]
 
{{Commonscat|Microphones}}
 
[[Kategooria:FüüsikaHelitehnika]]
[[Kategooria:Helisalvestus]]
[[Kategooria:Arvuti sisendseadmed]]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Mikrofon"