Grammofon: erinevus redaktsioonide vahel

Lisatud 1989 baiti ,  6 aasta eest
resümee puudub
P (mehhaaniline > mehaaniline)
Resümee puudub
{{See artikkel|räägib plaadimängijast; Getter Jaani singli kohta vaata artiklit [[Grammofon (laul)]]}}
 
[[Pilt:VictorVPhonograph.jpg|pisi|225px| Grammofon 20. sajandi algusest pärit grammofon]]
'''Grammofon''' on seade [[heliplaat]]idele salvestatud [[heli]] taasesitamiseks. Mehaaniline grammofon oli ettenähtud ainult [[šellakplaat]]ide lugemiseks ning [[vinüülplaat]]i sai mängida ainult elektroonilise grammofoniga. Šellakplaate sai lugeda ka elektroonilise grammofoniga. Grammofoni põhimõte on see, et grammofoniplaadi vao põhja oli pressitud lainetus vastavalt heli vajadusele. Nõel lihtsalt oli seal vaos ning plaat pöörles. Vastavalt vao lainetusele hakkas nõel vibreerima ning andis võnkumised edasi [[Membraan (tehnika)|membraanile]]. Siis see [[lehter]] võimendas seda nii palju kui võimendada andis. Elektroonilise grammofoni puhul oli seal ka elektroonika, mis muutis membraani võnkumised elektrooniliseks ning seega polnud seal lehtrit vaja.
[[Pilt:Portable 78 rpm record player.jpg|pisi|225px|Kohvergrammofon]]
'''Grammofon''' (kreeka k sõnadest ''gramma'' ’kirjutis’ ja ''phone'' ’hääl’, ’heli’) on [[seade]] heli taasesitamiseks [[heliplaat|heliplaadilt]]. <ref>http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=grammofon&F=M </ref>
 
[[:en:Emile Berliner|E. Berliner]] asendas [[fonograaf]]i silindrilise [[helikandja]] (trumli) kettakujulise kandjaga – [[heliplaat|heliplaadiga]] – ja patentis selle 1887. aastal (USA patent 372786) nime all ''Gramophone'' (saksa kirjakuju ''Grammophon'' või ''Grammofon''). Plaadikujulise andmekandja oluline eelis oli võimalus hõlpsalt koopiaid valmistada ja plaatide masstootmist korraldada (fonograafi vahasilindri korral see võimalus puudus), samuti lihtsustus seadme ehitus, sest langes ära vajadus nõela etteandemehhanismi järele. Ent erinevalt fonograafist oli grammofon ette nähtud üksnes helisalvestise esitamiseks. Esitatav heli muutus puhtamaks ja tugevamaks selle tõttu, et helivõngete taktis ei muutu mitte vao sügavus (nagu fonograafis), vaid selle rõhtsihis looklemise sagedus (vastavalt heli kõrgusele) ja amplituud (vastavalt heli tugevusele).
 
Grammofonis libises nõel [[eboniit]]- või [[šellak]]plaati pressitud spiraalses vaos, mille lainelisus jäljendab helivõnkeid. Niisuguse mehaanilise [[fonogramm]]iga plaadi pöörlemisel kandub nõela võnkumine membraanile, millega ühendatud kõlakarbis tekkiv nõrk heli tugevneb ruuporis. Selle laienev ristlõige toimib akustise [[impedants]]i [[transformaator]]ina, mis muundab helirõhu muutused helikiiruse muutusteks.
 
Esimestes grammofonides pani plaadi pöörlema kiirusega 78 p/min üleskeeratav vedru. Ühest üleskeeramisest piisas ühepoolselt plaadilt (Ø 10 tolli) umbes 3-minutise pala ärakuulamiseks. Kahepoolne plaat ilmus aastal 1904, nn kauamängiv vinüülplaat (Ø 12 tolli, 33 p/min) 1948.
 
1920. aastatel hakkas akustiline võimendussüsteem asenduma elektrilisega: nõelaga helipea muundas mehaanilise võnkumise [[elektrisignaal]]iks, mida võimendas [[elektronlamp]]võimendi ja tegi kuuldavaks [[valjuhääldi]]. Vedruajam asendus [[elektriajam]]iga.
 
1950. aastatel muutus mehaanilist fonogrammi elektrisignaaliks muundav seade (ilma [[võimsusvõimendi]] ja [[kõlar]]ita) omaette üksuseks plaadimängija nimetuse all. Kui 1980. aastatel jõudis müügile [[CD]]-plaadimängija, tuli võtta kasutusele pikem nimetus [[vinüülplaadimängija]] (vinüül, täpsemalt [[polüvinüülkloriid]], on heliplaadi materjalina kasutusel 1948. aastast).
 
Plaadimängija võis ka kuuluda raadiovastuvõtjaga koosseisu ja aparaati tunti siis radioolana.
 
==Viited==
{{Viited}}
 
==Vaata ka==
*[[Fonograaf]]
*[[Vinüülplaat]]
*[[Vinüülplaadimängija]]
 
[[Kategooria:Helitehnika]]