Erinevus lehekülje "Korsika" redaktsioonide vahel

Lisatud 447 baiti ,  4 aasta eest
P (Versailles : Versailles' (mitte Versaille'i))
 
==Korsika ajalugu==
{{Vaata|Korsika ajalugu}}
Korsika saar on olnud asustatud tuhandeid aastaid: vanim inimluude leid, [[Bonifacio]] linna lähedal välja kaevatud nn [[Bunifaziu daam]] pärineb 6570. aastast [[eKr]].
 
 
Umbes 700. aastal eKr jõudsid saarele [[ibeerid]], pisut hiljem [[liguurlased]], [[foiniiklased]] ja [[kartaagolased]]. Kreekast pärit [[fokislased]] rajasid 565. aastal eKr esimese koloonia – [[Alalia]] linna (tänapäeva [[Aleria]]). Paarisaja aasta pärast maabusid [[Toscana]]st pärit [[etruskid]]. Kui kõik nimetatud rahvad peatusid vaid rannikul, siis roomlased tungisid ka sisemaale, kuhu oli varjunud põliselanikkond.
==Rooma riigis==
 
[[111]]. aastal eKr, pärast ligi 150 aastat kestnud sõjaretki, Korsika saar vallutati [[Rooma riik|Rooma]] vägede poolt ja järgmised viissada aastat püsis saarel rahu. Kirjeldatud skeem – põliselanikud sisemaal, vallutajad rannikualadel – jäi alles ja teatud määral kestab tänini. [[Rooma riik|Rooma riigi]] võim tõi kaasa [[ladina keel]]e, seda tugevdas [[2. sajandilsajand]]il saarele jõudnud [[kristlus]]. Rooma riigi lagunemise järel, 552. aastal, sai Korsikast [[Ida-Rooma riik|Ida-Rooma riigi]] ehk [[Bütsants]]i provints.
==Kirikuriigis==
 
[[756]]. aastal kuulutas [[Rooma paavst]] Korsika oma [[Kirikuriik|Kirikuriigi]] haldusalasse kuuluvaks.
==Genova vabariigis==
 
[[Pilt:Repubblica di Genova.png|right|300px|thumb|Genova vabariigi territooriumid (majandusliku mõjuga alad roosaga) Vahemere & Musta mere rannikul, 1400. aasta paiku, ''Codex Latinus Parisinus'' (1395).]]
[[10. sajand]]ist hakkasid nii [[Pisa]] kui ka [[Genova vabariik|Genova]] [[linnriik]] Korsikat endale ihaldama . Nende kahe linnriigi võitlus Korsika pärast kestis kuni 13. sajandi lõpuni, mil võitluses jäi peale Genova. Kuid siiski korraldasid rahutud korsiklased linnriikide vastu mitu ülestõusu: 1264. aastal kuulutas Sinucello della Rocca end kogu saare valitsejaks; 1347.–1358. aastal toimusid talupoegade rahutused Sambucucciu d’Alandu juhtimisel, 1564. aastal juhtis Sampiero Corso kogu Korsikat hõlmavat sõda.
 
==Korsika vabariik==
{{vaata|Korsika vabariik}}, ''1755–1769''
[[18. sajand]]il sõdisid korsiklased Genova vastu 40 aastat (1729–1769) ja viimased neliteist aastat oli Korsika iseseisev [[Korsika vabariik]]. [[1755]]. aastal valisid saare 16 valla esindajad oma juhiks [[Pasquale Paoli]]. Seda loetakse iseseisva Korsika riigi alguseks. Paoli ehk "''u Babbu di a Patria''" ('kodumaa isa') suutis 1757. aasta lõpuks kogu saare ühendada ning temast sai riigikogu eesistuja, kõrgeim väejuhataja, riigi esindaja välissuhetes ja vastutav läbirääkija ning kõrgeim otsustaja finantsküsimustes. Paoli kirjutas [[Korsika põhiseadus]]e, mis oli kantud [[valgustusajastu]] filosoofide ideedest: põhiseaduses sätestati [[võimude lahusus]], üldised ja otsesed valimised, kusjuures ka naistel oli [[valimisõigus]], kõigi võrdsus, sõltumata seisusest, üldine sõjaväekohustus.
 
Korsiklased valitsesid küll sisemaal, kuid rannikualad ja sadamalinnad olid Prantsuse vägede poolt okupeeritud. [[15. mai]]l [[1768]] kirjutasid [[Genova Vabariik]] ja Prantsusmaa Versailles's alla lepingule, millega Genova loobus võlgade katteks oma õigustest Korsikale ja nõustus maksma kümne aasta jooksul igal aastal 200 000 liiri. Korsiklased kuulutasid Prantsusmaale sõja. 6. oktoobril 1768 said Prantsuse väed korsiklastelt lüüa, pärast seda saatis [[Louis XV]] Korsikale 30 000 sõdurit. Otsustav lahing toimus [[8. mai]]l 1769 [[Ponte Nuovo]]s, kus Paoli juhitud korsiklased said lüüa ja Korsikal kehtestati Prantsusmaa võim. Vallutatud Korsika säilitas Prantsusmaa koosseisus teatud iseseisvuse.
 
Pärast [[Suur Prantsuse revolutsioon|Prantsusmaa revolutsioon]]i algas kuulsaima korsiklase [[Napoleon|Napoleone di Buonaparte]] väejuhikarjäär ning pärast Napoleoni võimuletõusu määrati Korsika komissariks Napoleoni vanem vend Joseph. Kuid korsiklased ja Paoli kasutasid tekkinud segaduste olukorda Prantsusmaal ja palusid abi Inglismaalt, mis aga tähendas otsest vastasseisu revolutsioonilise Pariisiga, kes oli sõjas [[Suurbritannia kuningriik|Suurbritannia kuningriigiga]]ga. Suurbritannia saatis kapten [[Horatio Nelson]]i juhtimisel laevastiku Korsika vetesse ning [[1794]]. aastal vallutati [[Bastia]], kusjuures Nelson sai lahingutegevuse käigus haavata ja jäi ühest silmast peaaegu pimedaks. [[10. juuni]]l 1794 kutsuti [[Corte]]s kokku ülemkogu ja Korsika kuulutas end Prantsusmaast sõltumatuks, kaheksa päeva hiljem teatati Anglo-Korsika liidust Inglise kuninga alluvuses. Kuid pärast Suurbritannia laevastiku ja Nelsoni lahkumist Korsikalt kuulutas Napoleon 1796. aastal Korsika Prantsusmaale tagastatuks. Kehtestati sõjaline [[diktatuur]], relvakandmine keelustati ja anglo-korsika komitee saadeti laiali. Korsika jäi Prantsusmaa valdusse ka pärast revolutsiooni ja Napoleoni kukutamist.
 
Põhiliselt tegeldi Korsikal põllumajandusega: karjakasvatus laienes, rajati viinamarja- ja oliiviistandusi. Maaharimise intensiivistamist raskendas maa ühisomand, kuid püüd seda [[juulimonarhia]] ajal (1830–1847) muuta pingestas ühiskondlikke suhteid. Korsika jäi Mandri-Prantsusmaaga võrreldes mahajäänuks. [[20. sajand]]i algul, kui kogu Prantsusmaa majandus edenes tõusujoones, jäi Korsika endiselt vaeseks ja mahajäänud piirkonnaks. Noored Korsika mehed nägid armees võimalust raha teenida ja läksid massiliselt sõjaväeteenistusse. Sõjaväeline karjäär jäi populaarseks ka pärast [[Esimene maailmasõda|Esimest maailmasõda]]: 1934. aastal oli 22% Prantsuse armee sõduritest korsiklased.
59 106

muudatust