David Lewis: erinevus redaktsioonide vahel

Aeg ise ehk välisaeg erineb ajaränduri isiklikust ajast, mida jämedalt öeldes mõõdab tema käekell. Käekell ei pruugi õigesti aega näidata. Isiklikku aega tuleb defineerida funktsionaalselt: sel on teatud roll ajaränduri elus sisalduvate sündmuste mustris. Tavalise inimese elul on reeglipärased staadiumid. Ajaränduri puhul ei ole need staadiumid tavalisel kombel vastavuses välisajaga. Aga ajaränduri staadiumidele saab ainult ühel viisil (kui mitte arvestada nullpunkti suvalist valikut) omistada koordinaadid nõnda, et see on kooskõlas tavalise staadiumide järjekorraga välisajas. Koordinaatide omistus, mis sellise kooskõla tagab, on ajaränduri isiklik aeg. See ei ole tegelikult aeg, kuid sel on ajaränduri elus sama roll nagu tavainimese elus ajal. See on ajaga nii sarnane, et me võime sellest rääkides kasutada ajasõnavara. Me võime seega lahkuva ajaränduri kohta vastuoludeta öelda: "Varsti on ta minevikus." Me peame silmas, et üks tema staadium on tema isiklikus ajas pisut hilisem, kuid välisajas palju varasem kui see staadium, mis on lause lausumisega samaaegne. Me saame omistada asukohti ajaränduri isiklikus ajas ka teda ümbritsevatele sündmustele. "Kaua aega tagasi Caesar varsti sureb": ajaränduri praegusest staadiumist pisut hilisem staadium tema isiklikus ajas on samaaegne Caesari surmaga. Isikliku aja omistust võib laiendada isegi sündmustele, mis ei ole samaaegsed ühegi tema staadiumiga. Kui ta maetakse Vana-Egiptuses kolm välisaja päeva pärast tema surma ja tema surma lahutab sünnist kolm kalendriaastat ja kümme isikliku aja aastat, siis võib öelda, et tema matus toimub kolm kalendriaastat ja kümme aastat ja kolm päeva tema isiklikus ajas. Ja kõrvalseisja saab tõeselt öelda kolm aastat tagasi lahkunud ajaränduri kohta: "Võib-olla ta rändab praegu Triiase ajastu üksildaste soolajärvede ääres." Välisaja vahemikke võib võrrelda kaugustega linnulennul ja isiklikku aja vahemikke kaugustega lookleval teel. Ajaränduri elu on nagu mägiraudtee. Koht kaks miili ida pool võib ka olla koht üheksa miili allateed läänesuunas. Tegu ei ole sõltumatute mõõtmetega. See, kui kaugel on koht teel, sõltub tema asukohast kolmemõõtmelises ruumis, ja samamoodi sõltuvad sündmuste asukohad isiklikus ajas nende asukohtadest ühemõõtmelises välisajas. Sündmusel ajaränduri elus võib olla tema isiklikus ajas mitu asukohta. Kui ta siirdub minevikku, siis ta võib-olla saab iseendaga rääkida. Vestluses osalevad tema kaks staadiumi, mis on tema isiklikus ajas lahus, kuid välisajas üheaegsed. Võib ka juhtuda, et sündmustele, mis ei ole välisajas üheaegsed, omistatakse isiklikus ajas sama asukoht, või õigemini, vähemalt üks ühe asukohtadest on sama mis vähemalt üks teise asukohtadest. Kui ajarändur iseenesega räägib, siis paistab, nagu eri inimesed räägiksid teineteisega. Tema kaks täielikku staadiumi asuvad samal ajal eri kohtades. Miks ma peaksin siis pidama teda üheks isikuks? Küsimus on eriti terav siis, kui ajaränd toimub ühe hetkega, nii et ajarändur moodustab katkise kriipsu, mis koosneb mitmest omavahel sidumata lõigust. Siis on loomulik viis võtta teda mitme isikuna võtta iga lõiku eri isikuna. Siis ei ole ükski neist ajarändur, kõik peale ühe haihtuvad õhku, kõik peale ühe ilmuvad õhust ning üks ilmuvana ja teine haihtuvana on väga sarnased. Miks see ei ole vähemalt sama hea kirjeldus kui see, mille järgi kõik lõigud on ühe ajaränduri osad? Asi on selles, et neid ajaränduri staadiume või lõike ühendab samasugune vaimne järjepidevus ja sidusus nagu kõiki teisi inimesi. Vahe on ainult selles, et ajarändur on sidus ja järjepidev ainult oma isikliku aja suhtes. Muutus on põhiliselt järkjärguline, ja järske muutusi ei toimu liiga palju korraga. (Võib jälgida ka asukoha muutust välisajas. See võib muutuda isikliku aja suhtes katkeliselt, kui sellega ei kaasne liiga palju teisi katkelisi muutusi.) Kokkuvõttes ei ole liiga palju muutust. Ning sidusus ja järjepidevus ei ole juhuslikud: neid seletab asjaolu, et omadused igal staadiumil sõltuvad põhjuslikult omadustest vahetult eelnevatel staadiumidel, ja see sõltuvus kaldub asju samana hoidma. Viimane nõue välistab võltsajarännu: deemon tekitas keskealise Fredi, mõne aja pärast ta suri; hiljem sündis Sam, kelle deemon hävitas, kui ta oli saanud selliseks nagu Sam tema tekitamise hetkel.