Piero di Lorenzo de' Medici: erinevus redaktsioonide vahel

Pärast Lorenzo küllaltki ootamatut surma sai 21-aastasest Pierost Firenze valitseja. Kuigi ta oli saanud hea hariduse, ei jõudnud isa teda kuigivõrd riigimehe tööks ette valmistada. Lisaks majanduslangusest tingitud üha kasvavale rahulolematusele Firenzes ähvardas Piero võimu ka [[1494]]. aastal alanud prantslaste sissetung Itaaliasse. Kuningas [[Charles VIII]]-ga oli liitunud ka Milano hertsog, Medicite kunagine liitlane, samas kui paavst [[Aleksander VI]] ajas väga raskesti mõistetavat ning kahepalgelist poliitikat. Piero püüdis seetõttu jääda erapooletuks, kuid Charlesil oli Napolisse tungimiseks vsjavaja läbida ka Firenzele kuuluvad alad. Charles esitas ulatuslikud nõudmised nii raha kui ka kindluste loovutamise osas. Piero püüdis esialgu organiseerida sõjalist vastupanu, kuid enamik firenzelasi oli sellele vastu. Seejärel üritas ta kuningaga läbi rääkida, kuid osutus viletsaks diplomaadiks ning alistus kõigile tema nõudmistele. See tekitas Firenzes suurt viha ning tõi lõpuks kaasa Medicite kukutamise. Piero ja tema vennad põgenesid, ent Firenze avas prantslastele ikkagi väravad. Piero püüdis pärast prantslaste lahkumist oma võimu Firenzes taastada, kuid edutult. Ta asus elama [[Rooma]], kus tegeles peamiselt pidutsemisega, olles kaotanud lootuse oma võimu [[Girolamo Savonarola]] mõju alla langenud Firenze vabariigis taastada. [[1503]]. aastal uppus ta paadisõidul, misjärel Medicite perepeaks sai tema vend kardinal Giovanni, hilisem paavst [[Leo X]].