Erinevus lehekülje "Ants Lauter" redaktsioonide vahel

resümee puudub
P (jutumärgid maha)
===Lapsepõlv ja koolitee===
Ants Lauter sündis [[Velise vald (Vigala kihelkond)|Velise vallas]] Veski külas. Vennad Jüri, Kustas, Mihkel ja õde Anu olid kõik Hansuks ristitud vennast vanemad ning kooli lõpetanud, kui viimane seitsmeaastaselt [[1901]]. aastal alles õpinguid alustas.
Esimene kool oli vallakool. Vend Mihkel oli [[PäärdusPäärdu]]s kooliõpetajaks ja Ants käis algul seal. Aasta pärast viidi vend üle [[Velise]]le, Ants järgnes. Vallakooli aeg lõppes Antsul [[Valgu]]s, sest vend määrati vahepeal sinna.
 
Isa Mihkel, vallavanema ametit pidav hoolas mees soovis, et Antsust saaks kantseleiametnik. Haridustee jätkus [[Järvakandi]] [[Ministeeriumikool|ministeeriumikoolis]]. Ants oli siis 11-aastane.
Väikest Lauterit huvitasid madrused ja püssid. Lemmikraamatuteks olid [[Eduard Bornhöhe]] „[[Tasuja]]“ ja „[[Villu võitlused]]“. Esimene etteastumine oli kooliaktusel [[Krõlov]]i valmiga „Demjani kalasupp“.
 
Teatrit nägi noor Lauter esmakordselt [[Raiküla|Raikküla]]s piduõhtul, kus mängiti [[Christian Rutoff]]i „Vastu vett“, talle tundus kõik nähtu kirjeldamatult ilusana.
[[1909]]. aastal läks Ants haridusteed jätkama Tallinnasse [[Gustav Narusbeki kooliKaubanduskool]]i. Õppemaks oli kõrge ja isa tegi suuri pingutusi, et Antsu õpingute eest maksta. Tallinnasse jõudes hakkas ta ka kohe aktiivselt [[Estonia (teater)|Estonia]] teatrit külastama ja viis end kurssi Estonia trupiga. Imetles ja vaimustus teatrist. Imetlusest meeletuna jälitas ta sageli näitlejaid. Tallinnas tekkis tal vastupandamatu soov ka ise näidelda.
 
[[1911]]. aastal lõpetas ta kooli ja temast sai kontoriametnik [[Mayeri vabrik]] vabrikusus. Lauteri töökaaslased tegid vabal ajal „teatrit“ tolleaegses antvärkide klubis Gewerbeverein. Ka Ants esines vahel seal õhtuti lauldes ja tekste esitades. Esinemisisu kasvas ja Estonia kiskus võimsa magnetina.
 
[[1913]]. aastal tegid Antsu kaks venda proove [[Jakob Mändmets]]a „Nelja päevaga“. Neist vanem – Kustas, [[Saue]] [[vallakirjutaja]] ja näiteringi hing, kutsus ka Antsu kaasa lööma. Lavastus valmis ja seda etendati ka väljaspool Sauet. Ühel külalisetendusel Kohilas[[Kohila]]s sattusid etendust vaatama [[Karl Jungholz]] ja [[Theodor Altermann]], kes otsisid just sel hetkel noort inimest, kes neile Estoniasse tööle sobiks. Antsul polnud nende arvates väga vigagi ning nõnda kirjutasid kaks teatrisuurmeest [[Paul Pinna]]le ja pakkusid Antsule võimalust tulla senise 48-rublase kontorikuupalga asemel 35-rublase teatrikuupalgaga Estoniasse näitlejaks ja [[inspitsent|inspitsendiks]]. Ants oli kõhklematult nõus.
Siit algas Ants Lauteri teatritee, [[1913]]. aastal, 19-aastaselt.<ref name="Ants LauterLauter1">Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, [[Tallinn]]. lk 5 – 11</ref>
 
===Teatritee algusaastad===
[[1913]]. aasta sügisel avati Estonia uus maja [[Shakespeare]]’i „[[Hamlet|Hamletiga]]“. Ants oli seal Fortinbrasi rollis. [[Karl Jungholz]] kutsus Antsu enda juurde koju, et talle lavalist liikumist ja kõnet õpetada. Ants meenutas oma esimest etendust naljatlevalt hirmutundega.
 
Pärast Fortinbrasi mängis ta terves reas väiksemates osades. Pinna püüdis temast välja lihvida maapoisikohmakust. Talle endale jäi esimesest hooajast kõige paremini meelde [[C.Carl RosslerRössler]]i „Viis frankfurtlast“. Esimest korda mängis ta siin koos [[Erna Villmer]]iga. Samuti sai nooruk siin esimest korda lilli ja oli sellest ehmunud ja meelitatud.
 
Hooaja lõpul, 1914. aasta kevadel lagunes Estonia trupp. Karl Jungholz läks Pärnusse, Paul Pinna [[Nižni Novgorod|Nižni Novgorodi]]i operetiteatrisse. Altermanni haigus, mille tunnused olid ilmnenud juba „Hamletis“, muutus raskemaks. Altermann kirjutas Lauterile, et see Jungholziga Pärnusse ei läheks, ning tunnistas ta oma järglaseks. Lauter sai üha suuremaid rolle ja Altermann tegi temaga eraproove. <ref name="Ants LauterLauter2">Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, [[Tallinn]]. lk 11 – 15</ref>
 
===Sõja-aegne teatritegevus===
[[1915]]. aasta algul Ants mobiliseeriti. Rindel sai Lauter aga gaasimürgituse ning pärast paranemist viidi ta üle tagavarapolku [[Novgorod|Novgorodi]]i. Polgul oli oma teater, mis andis 2–3 korda nädalas etendusi. Ants tegi seal kaasa kuni teenistusest vabanemiseni [[1917]]. sügiseni. Sealt edasi sai temast [[Novgrorodi Linnateater|Novgorodi Linnateatri]] näitleja, kus ta oli [[1918]]. aasta augustini. Venemaal olles õppis ta palju ja omandas teistsugust näitlemisviisi kui Estonias. Tal olid kolleegideks suured eeskujud, Venemaa tippnäitlejad. Tuli mängida väheste proovidega palju ja laiahaardeliselt.
 
[[1918]]. aasta augustis jõudis Lauter tagasi Eestisse. Jungholz võttis ta vastu avasüli, kuid Venemaal rooduülemana teeninud Lauter oli karjumiste ja käsklustega oma hääle rikkunud.<ref name="Ants LauterLauter3">Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, [[Tallinn]]. lk 15 – 17</ref>
 
===Eestis tagasi===
Aru saanud, et võimed jäävad tehniliste vajakajäämiste taha pidama, hakkas Ants võtma hääleseade tunde, tegi sporti, võimles, käis liikumistundides. Häält ta tagasi siiski ei saanud, kuid omandas oskuse rikutud häält kasutada.
 
[[1920]] ja [[1923]] külastas Lauter [[Lääne-Euroopa]] teatrilinnu – [[Berliin|Berliini]]i, [[Viin|Viini]]i, [[Praha|Prahat]]t ja [[Leipzig|Leipzigi]]i ning kogus sealt innukalt tähelepanekuid ja oskusi. Proovis seejärel ka eesti teatris moodsat välismaal nähtud mängulaadi rakendada. [[Ekspressionism|Ekspressionistlikele]] katsetustele oli kõrgpunktiks [[1924]]. aastal lavastatud [[Ernst Toller]]i „Masinahävitajad“, mille kriitikud esile tõid kui leidlikku, huvitavat, senist taset ületavat saavutust lavastajatöö kallal.
 
[[1923]]. aasta sügisel lavastas Karl Jungholz „Hamleti“ ja seekord mängis Ants Lauter selles nimiosa – [[Hamlet (tegelane)|Hamletit]]. Fortinbrasist oli saanud Hamlet. Teatrisse tööle astumisest oli möödunud 10 aastat. Selja taga oli tublisti üle 100 rolli.
1925. aastal, pärast Karl Jungholzi surma, sai Lauterist viimase järglane – Estonia draamatrupi juht.
 
[[Lavakunstnik|Lavakunstnikuks]]uks kujunemise juurde mahtusid ka mõttevahetused [[Konstantin Stanislavski|Stanislavski]] teemadel [[Erna VillmerigaVillmer]]iga. 1928. aasta sügisel sõitis Lauter koos Erna Villmeri, [[Liina Reiman]]i ja [[Betti Kuuskemaa]]ga [[Moskva Kunstiteater|Moskvasse Kunstiteatri]] 30. aastapäeva üritustele. Seal kohtus ta esmakordselt Stanislavskiga.<ref name="Ants LauterLauter4">Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, [[Tallinn]]. lk 17 – 27</ref>♙
 
===Lavaliselt täiskasvanuks saamine===
1930ndail oli üle poolte näidendeist Lauteri lavastada. Temast sai ka õppejõud [[Eesti Teatrikool|Eesti Teatrikoolis]]is. Suur osa Lauteri erialases arengus oli õppereisidel. Ta külastas [[1928]]. ja [[1937]]. aastal Saksamaad[[Saksamaa]]d, [[1934]]. aastal [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liitu]]u, [[1929]]. aastal Poolat[[Poola]]t, [[1937]]. aastal [[Rootsi|Rootsit]]t, [[Norra|Norrat]]t, [[Taani|Taanit]]t ja [[Inglismaa|Inglismaad]]d. Peaaegu terve hooaja – 1928/29 – viibis ta Berliinis, kus nägi väga täpset ja süstematiseeritud, lausa matemaatilise täpsusega teatrit. Lauter pidas parimaks välismaa teatriks Poola teatrit, kuna ütles, et poola näitlejad omavad slaavi tõugu teatriverd ja täiendavad seda prantslastelt laenatud peene maitse ja vormiga.
 
Välismaareisidelt naasnud, oli Lauteri stiil välises kokkuhoidlikum, täpsem ja näidendi mõttele rohkem avarust andev. [[1937]]. aastal jõudis Eesti teatrisse ingliskeelne väljaanne Stanislavski raamatust „[[Näitleja töö iseendaga]]“. Lauter tõlkis õhinaga olulisima ja viis selle kohe oma näitlejatele lugeda.
Näitlejana mängis Lauter kolmekümnendail aastail kõige mitmekesisemaid osi, talupoegadest ärimeesteni, advokaate, sõjamehi, arste – rumalaid, arukaid, õilsaid, alatuid, noori, vanu.
 
[[1939]]. aastal polnud Lauter enam draamatrupi juht. Ka lavastajatöö koormus oli muutunud ülejõukäivaks ning ta jätkas näitlejana. Hooajal 1940/411941 ei lavastanud ta ühtki lavastust.
[[1941]]. aastal mobiliseeriti Ants Lauter ja viidi [[Ivdel|Ivdelisse]]i [[Sovhoossovhoos|sovhoosi]]. Seal pidi ta tegema kõikvõimalikke põllutöid. Paul Pinnal, kes oli samuti mobiliseeritud, olid peas keerlemas aga teatrimõtted ning mõne aja pärast kutsutigi ta Nõukogude Eesti valitsuse poolt [[Tšeljabinsk|Tšeljabinski]]isse [[Eesti Kunstiansamblid|Eesti Kunstiansambleid]] organiseerima. Trupiga käidi esinemas sõjarühmadele ja laskurdiviisidele.
 
Ajapikku liikus rinne aina rohkem ja rohkem läände ning mõne aja pärast oligi draamatrupp oma esinemistega juba [[Narva|Narvas]] ja [[Võru|Võrus]]. Jõuti tagasi Eestisse, kus leiti eest Estonia kahjustatud teatrimaja. Lauter oli üks eestvedajatest, kes teatrit taas üles ehitama hakkasid. Loometöö jätkus samal ajal aga teistes ruumides. Lauter asus kohe lavastama. Väljapaistvamad neist: [[Anton Tšehhov|A. Tšehhov]]i „[[Kolm õde]]“ ja [[August Jakobson|A. Jakobson]]i „Kaks leeri“.
 
[[1947]]. aastal sai Ants Lauter kui instituudi lavakunsti kateedri õppejõud professori nimetuse.
[[1947]]. ja [[1948]]. aastal pälvis Lauter [[Nõukogude Eesti preemia]]
[[1948]]. aasta suvel anti Lauterile [[NSV Liidu rahvakunstnik]]u nimetus.
[[1949]]. aasta kevadel liideti Estonia draamatrupp [[Tallinna Riiklik Draamateater|Tallinna Riikliku DraamateaDraamateatri]]<nowiki/>tri omaga, mille peanäitejuhiks sai Ants Lauter. Ühel traagilisel koosolekul pidi ta aga selle ameti maha panema ning temast sai [[1951]]. aastal Vanemuise näitleja ja lavastaja. Vanemuises töötas ta koos [[Epp Kaidu]], [[A.Aleksander Poljakov]]igai ja [[ Kaarel Ird]]iga.
[[1952]]. aastal pälvis Ants Lauter [[Stalini preemia]] ja [[1956]]. aastal [[Lenini orden]]i.
[[1958]]. aasta suvel sai Ants Lauter Estonia direktoriks ja [[1959]]. aastal jäi Ants Lauter pensionile. Aastatel [[1960]]–[[1962]] töötas Lauter veel Estonia kunstilise konsultandina. Ka elu lõpuaastatel tegutses ta kindla päevaplaani järgi ning arvas sinna valudest ja nõrkusest hoolimata isegi suplemise.
Lauter suri 79-aastasena [[30. oktoobril]] [[1973]] Tallinnas. <ref name="Ants LauterLauter5">Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, [[Tallinn]]. lk 27 – 51</ref>
 
[[Eesti Teatriliit]] annab aastast [[1975]] välja [[Ants Lauteri nimeline auhind|temanimelist]] noore näitleja ja noore lavastaja preemiat.
 
Ants Lauterist on ilmunud tema mälestuste ja artiklite kogumikud „[[Käidud teedelt]]“ (I [[1979]], II [[1982]]).
Lauter lõi oma kujud spontaanselt. Nagu välgu sähvatusel leidis ta proovil oma kuju. Meie kõik imetlesime sellist kiiret protsessi. Lauter raputas otsekui varrukast oma karakterosi. Ta liikus sealjuures välistel karakterjoontel ja oli selles võrratu. See looming ei jäänud ainult välistesse joontesse – elustav veri voolas muidugi ande-südamest, närvitsentrumist. Kui ütelda piltlikult – Lauter oli veepealne aurik, mina allveelaev.
 
Partnerina oli Lauter mulle seda, mis instrumentaalkunstnikule hea mänguriist. Kui partner reageerib õiges suunas, kui tema elamuste ja mõtete helid vastavad sinu helidele, on kerge luua. Iga mu sõna või tunne-mõte leidis õige vastukaja. <ref name="Ants LauterLauter6">Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, [[Tallinn]]. lk 25 – 26</ref>
 
Lauter oli lavastajana kõigepealt täpne, lausa matemaatiline. Lava oli tema režiiraamatus nagu malelaud, mille ruutudes liikusid malendid. Kui mõnel neist oli võõrastus sellise viisi vastu ja hakkas liikuma oma tahtmist mööda, siis oli Lauter painduv küllalt, et nõustuda, kui selline muutus oli põhjendatud, esile kutsutud näitleja inspiratsioonist. Kuid ta märkis selle muutuse kohe oma režiiraamatusse, et juba järgmisel proovil seda vajaduse korral meelde tuletada“.<ref name="Ants LauterLauter7">Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, [[Tallinn]]. lk 30</ref>
 
==Ants Lauteri mõtteid==
''„Päev, millal inimene midagi uut ei õpi, on kaotatud päev. Väljendugu see uus teadmiste, oskuste või lihtsalt uute muljete juurdesaamise näol.“<ref name="Ants LauterLauter8">Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, [[Tallinn]]. lk 28</ref>
 
„Näitejuht peab olema kasvataja, kes peab juhtima näitlejate tähelepanu sellele, et ta oma võimete piirides annaks enesest maksimumi – ja et ta ei piirduks ainult oma osa lihtsa „ärategemisega“. Meil on tarvis lahti saada hurraatava asjaarmastaja vaimust, mis pole kooskõlas kutselise teatri süsteemiga, ning kohusetundliku tööga tuua esile oma annet. Seda olen nõudnud niihästi eneselt kui ka teistelt. Peaaegu kõik meie näitlejad on autodidaktilised leiutajad üksteise najal.“<ref name="Ants LauterLauter7">Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, [[Tallinn]]. lk 30</ref>
 
„Näitleja peab looma elust. Järelikult peab ta eluga kokku puutuma. Elu ei lakka hetkekski. Ka näitleja loomingulised tähelepanekud peavad kestma vahet pidamata. Igal hetkel, kus ta silmad ja kõrvad on lahti. Igal hetkel peab ta olema erk ja tähelepanelik. Nii ümbruse kui ka iseenda suhtes. Ainult sel teel saab ta lavalgi anda täisverelisi inimesi: kõige mustemaski südames oma päikesetera ja kõige õilsamaski hinges oma terakese musta.“<ref name="Ants LauterLauter9">Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, [[Tallinn]]. lk 36</ref>
 
„Meisterlikkus nõuab meistrilt pingelist ja vahetpidamatut tööd enda kallal. Algul selleks et üldse meistriks saada, pärast – et meistriks jääda. Anne üksi ei tee veel meistriks. Lihvimata teemant pole veel briljant. Kuid tehtud briljandiks, ta jääbki selleks. Anne aga nõuab pidevat hoolt ja arendamist. Muidu ta roostub ja muutub muuseumlikuks väärtuseks.“''<ref name="Ants LauterLauter10">Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, [[Tallinn]]. lk 37</ref>
 
== Elu- ja töökäik ==
[[1911]] lõpetas [[Tallinna kaubanduskool]]ikaubanduskooli
 
[[1913]] alustas teatritegevust [[Estonia (teater)|Estonia]]s inspitsendina ja näitlejana
[[1941]] Mobiliseeriti reservohvitserina [[Punaarmee]]sse
 
[[1942]] osales [[Eesti NSV Riiklikud Kunstiansamblid|ERKAEesti NSV Riiklike Kunstiansamblite]] asutamises
 
[[1944]] juhtis [[Eesti NSV RiiklikudRiiklike Kunstiansamblid|ERKA]]Kunstiansamblite draamatruppi
 
[[1944]]–[[1949]] Estonia peanäitejuht
 
[[1949]] [[Tallinna Draamateater|Tallinna Draamateatri]] peanäitejuht
 
[[1950]]–[[1951]] näitleja Draamateatris
 
[[1951]]–[[1958]] [[Vanemuine (teater)|Vanemuise]] näitleja ja lavastaja
 
[[1953]]–[[1955]] Vanemuise kunstiline juht
[[1938]]–[[1941]] [[Tallinna Konservatooriumi Lavakunstikool]]i õppejõud
 
[[1946]]–[[1950]] [[Eesti Riiklik Teatriinstituut|Eesti Riikliku Teatriinstituudi]] lavapraktikaõppejõud (aastast [[1947]] professor, tagandati ebaseaduslikult [[1950]])
 
[[1945]]–[[1950]] ja [[1969]]–[[1973]] ETÜ[[Eesti NSV Teatriühing]]u juhatuse esimees.
 
==Isiklikku==
===Estonias===
'''1913'''
*Fortinbras (W.[[William Shakespeare’iShakespeare]] „Hamlet“) 24. VIII.
*Ivask ([[C. R. Jakobson|Carl Robert Jakobson]]i „Artur ja Anna“) 25. VIII.
*Ohvitser ([[L. Andrejev|Leonid Andrejev]]i „Meie elupäevad“) 19. IX.
 
'''1914'''
*Jakoble ([[Carl Rössler|Rössleri]] „Viis frankfurtlast“) 16. I.
*Ohvitser ([[Sergei Gorodetski]] „Ivan Sussanin ehk Elu tsaari eest“) 21. II.
*Sander ([[Eduard Vilde]] „[[Pisuhänd]]“) 25. II.
*Elga vend ([[Gerhart Hauptmann]]i „Elga“) 31. VIII.
*Osatäitja ([[H.Heinrich Bohrmann-Riegen]]i „Kaotatud au“) 20. IX.
*Hannus Raud ([[Heino Anto]] „Merepojad“) 27. IX
*Hermann ([[Ernst Wildenbruch]]i „Lõoke“) 11. X.
*Osatäitja ([[G.Georg Okonkowski]] „Kosjaturg“) 1. XI.
*Osatäitja ([[Johann Nestroy]] „Purustatud vaim“) 15. XI.
*Kunstnik ([[R.Rudolf Presber]]i „Venus Anadyomene“) 22. XI.
*Hans ([[Juhan Liiv]]i „Varemed“) 13. XII.
 
'''1915'''
*Osatäitja ([[Bjørnstjerne Bjornson]]i „Noorpaar“) 3. I.
*Nezanamov ([[Aleksandr Ostrovski]] „Süüta süüdlased“) 10. I.
 
'''1918'''
*Piibeleht (E.[[Eduard Vilde]] „Pisuhänd“) 4. IX.
*Cleaver ([[John Galsworthy]] „Justiits“) 17. IX.
*Neznamov (Aleksandr Ostrovski „Süüta süüdlased“) 8. X.
*Felicien Bedarride ([[P.Paul Gavault’Gavault]] „Väike kompvekiplika“) 5. XI.
*Gustaw Kundke ([[C.Clara Viebig]]i „Preili Freschbolzen“. Mängiti koos sama autori näidendiga „Võitlus mehe pärast“) 12. XI.
*Hlestakov ([[Nikolai Gogol]]i „Revident“) 3. XII.
*Kählmann ([[August Kitzberg]]i „Enne kukke ja koitu“) 10. XII.
 
'''Lavastused'''
 
'''1919'''
*Richard Didgeon ([[George Bernard Shaw]] „Kuradi õpipoiss“) 21. I.
*Bischof ([[W.Wilhlem Schmidtbonn]]i „Appi, laps kukkus taevast!“) 4. II.
*Ernesto ([[J.José Echnegaray]] „Suur Galeotto“) 15. IV.
*Demetrius (W.[[William Shakespeare]] „[[Suveöö unenägu]]“) 30. VIII.
*Kurt von Selzer ([[Hermann Sudermann]]i „Ülem elu“) 14. X.
*Allan ([[August Strindberg]]i „Surmatants“) I osa – 2. XII, II osa – 12. XII.
*Teddy Kimberley ([[A.André Rivoire]]’i, ja [[L.Lucien Besnard]]’i „Sõber Teddy“) 23. XII.
 
'''Lavastused'''
*„Kuradi õpipoiss“.
*C.[[Carl Rössler]] Rössleri,ja [[L.Ludwig Heller]]i „Tugitoolis“ 18. III.
*„Suur Galeotto“.
*A.[[Anton TšehhoviTšehhov]] „[[Kirsiaed]]“ 23. IX.
*„Ülem elu“.
*„Sõber Teddy“.
 
'''1920'''
*Dr. Roby Woodleigh ([[G.Gustav Kadelburg]]i, [[R.Rudolf Presber]]i „Tume täpp“) 13. I.
*Paris (W.Wilhlem Schmidtbonni „Mängiv Eros“) 4. II.
*Thomas Armstrong ([[E.Edward Sheldon]]i „Romaan“) 2. III.
*Noor piirivaht ([[K.Karl Schönherr]]i „Naiskurat“) 13. IV.
*Anton Melzer ([[G.Gabriel Dregely]] „Hästiõmmeldud sabakuub“) 24. VIII.
*Karl Rünk ([[E.Ernst Peterson-SärgavSärgava]]a „Sõnajalaõis“) 31. VIII.
*Stefan Prandtner ([[E. Knoblauch]]i „Juudaskell“) 14. IX.
*Balthasar ([[C.Curt Goetz]]i „Tuvikene pihus“), hr. Tittori ([[C.Curt Goetz]]i „Koer peas“) – „Menagerie“ 28. IX.
*Friedl ([[R.Rudolf Greinz]]i „Mägioja perenaine“) 19. X.
*Miljardäri poeg ([[G.Georg Kaiser]]i „Gaas“) 2. XI.
*Viscount Goring ([[O.Oscar Wilde]]’i „Ideaalne abikaasa“) 23. XI.
*Gaius Petronius ([[H.Henryk Sienkiewicz]]i „Quo vadis?“) 14. XII.
 
'''Lavastused'''
*„Romaan“.
*„Naiskurat“.
*[[M.Montague Glass]]i „Potaš ja Perlmutter“ 4. V.
*„Juudaskell“.
*„Menagerie“.
 
'''1921'''
*Marc-Arron ([[S.Sophus MichaelisMichaëlis]]e „Revolutsiooni pulm“) 25. I.
*Remigio ([[A.Arthur Schnitzler]]i „Naine pistodaga“) 8. II.
*Prinzivalli ([[M.Maurice Maeterlinck]]i „Monna Vanna“) 1. III.
*Johann Vincenz Maurermeier ([[H.Heinrich Lautensack]]i „Kirikumõisa komöödia“) 22. III.
*Sõber ([[W.Walter Hasenclever]]i „Poeg“) 19. IV.
*Arlekiin ([[R.Rudolph Lothar]]i „Kuningas Arlekiin“) 28. IV.
*Harry Marsland ([[G.Gustav Moser]]i „Raamatukoguhoidja“) 10. V.
*Arnold Melchthal ([[F.Friedrich Schiller]]i „Wilhelm Tell“) 8. IX.
*Jaan Jalakas ([[A.August Kitzberg]]i „Püve talus“) 16. IX.
*Figaro ([[P.Pierre Beaumarchais]] „Figaro pulm“) 27. IX.
*Turkka ([[T.Teuvo Pakkala]] „Parvepoisid“) 11. X.
*Emmanuel ([[J.Jules Romains]]’i „Põline Cromedeyre“) 18. X.
*Henri ([[H. Devere]] „Navarra Henrik“) 22. XI.
*Prints Paul ([[O.Oscar Straus]]i „Viimne valss“) 6. XII.
 
'''Lavastused'''
 
'''1922'''
*Insener Vihalem ([[S. Vard]]iVardi „Dekoratsioon“) 10. I.
*Prokurör Pantasi Tschuku ([[L.Ludwig Ganghofer]]i, M.[[Marco BrocineriBrociner]] „Waleni pulm“) 31. I.
*Krahv Aleksei Gorny ([[M.Melchior Lengyel]]i, [[L.Lajos BiroBíró]] „Tsaarinna“) 21. III.
*Vürst Nehljudov ([[L.Lev Tolstoi]] – [[H.Henry Bataille]] „Ülestõusmine“) 30. III
*Pierre Marechal ([[P.Pierre Frondaie]] „Montmartre“) 2. V.
*Emil Gross ([[F.Franz Schönthanivon Schönthan]] ja [[P.Paul von SchönthaniSchönthan]] „Sabiini naiste röövimine“) 14. V.
*Ants ([[A.August Kitzberg]]i „Enne kukke ja koitu“) 12. IX.
*Jägala ([[Joosep Heinrich Teinman|J. H. Talomaa]] „Igavene elu“) 5. X.
*Kassander ([[L.Ludwig FuldFulda]]a „Eesli vari“) 26. X.
*Lord Harry Sherbourg ([[L.Lulu KitzbergiKitzberg-Pappel]]i „Fatme“) 14. XI.
*Krahv Neipperg ([[V.Victorien Sardou]] „Madame Sans-Gene“) 28. XI
*Too, kloun Briquet’ tsirkuses ([[L.Leonid Andrejev]]i „Too, kes saab kõrvahoope“) 12. XII.
 
'''Lavastused'''
*„Waleni pulm“.
*„Mängupõrgu“.
*[[T.Toni Impekowen]]i ja [[C.Carl Mathern]]i järgi [[H.Hugo Raudsepp]] – 28. II. „Tsaarinna“
*„Sabiini naiste röövimine“.
*„Eesli vari“.
 
'''1923'''
*Andre d’Eguzon ([[A.Gaston Arman de Caillavet]], [[R.Robert de Flers]]’i, [[G.Étienne Rey]] „Võrratu avantüür“) 23. I.
*Robespierre ([[R.Romain Rolland]]’i „Danton“) 13. III.
*Karl Annemann ([[E.Ernst Peterson-Särgava]] „Uus minister“) 10. IV.
*Orest ([[H.Hugo v.von Hofmannsthal]]i „Elektra“) 24. IV.
*Marc-Arron ([[S.Sophus MichaelisMichaëlis]]e „Revolutsiooni pulm“) 6. V.
*Heinrich ([[A.August Kitzberg]]i „Neetud talu“) 21. VIII.
*Hamlet ([[W.William Shakespeare]]’i „Hamlet“) 7. IX.
 
'''Lavastused'''
*„Danton“.
*„Revolutsiooni pulm“.
*[[MoliereMolière]]’i „Ihnus“ 2. X.
 
'''1924'''
*Jaan ([[M.Mait MetsanurgaMetsanurk]] „Vagade elu“) 8. I.
*Othello ([[W.William Shakespeare]]’i „Othello“) 12. III.
*Miklos Agi ([[F.Ferenc Molnar]]i „Luik“) 29. IV.
*Olovernes ([[A.Anton H.Hansan Tammsaare]] „Juudit“) 16. IX.
*Jussi Harri ([[A.Artturi Järviluoma]] „Põhjalased“) 28. X.
*Karl ([[F.Friedrich Schiller]]i „Röövlid“) 16. XII.
 
'''Lavastused'''
*[[E.Ernst Toller]]i „Masinahävitajad“ 22. I.
*[[H.Hugo RaudsepaRaudsepp]] „Demobiliseeritud perekonnaisa“ 19. II.
*„Othello“.
*[[M.Montague Glass]]i „Potaš ja Perlmutter“.
*„Luik“.
*„Juudit“.
*[[T.Thaddäus Rittner]]i „Hundid ööl“ 7. X. „Röövlid“.
 
'''1925'''
*Advokaat Kurt Westfal ([[L.Ludwig Fulda]] „Kadunud tütar“) 4. I.
*Crichton ([[J.James M.Matthew Barrie]] „Imetlusväärne Crichton“) 20. I.
*Harry Domin ([[K.Karel CapekČapek]]i „R. U. R.“) 17. II.
*Simo Affleck (Hurt) ([[E.Eino Leino]] „Simo Hurt“) 26. II.
*Leo Saalep ([[E.Eduard Vilde]] „Tabamata ime“) 10. III.
*Dr. Max Barren ([[S.Sydney Garrick]]u „Daam lahutuspõhjusega“) 31. III. (mänginud suvel külalisena ka kuressaare teatris.)
*Balthasar („Tuvikene pihus“), herra Tittori („Koer ajus“) – [[C.Carl Goetz]]i „Menagerie“ 28. IV.
*Alonso Enriques ([[L.Leo Lunz]]i „Lindprii“) 8. IX.
*Johanees Pomarius ([[C.Cornelis P.Petrus v.van Rossem]]i „Pomarius“) 22. IX.
*Narkas ([[L.Lauri Haarla]] „Hanuumani tütar“) 8. X.
*Rahvasaadik. Mees. ([[F.Ferenc Molnar]]i „Punane veski“) 27. X.
*Hans ([[L.Lydia Koidula]] „Saaremaa onupoeg“) 20. XI.
*Jaan Jalakas ([[A.August Kitzberg]]i „Püve talus“) 22. XI.
*Maurice, lavakirjanik ([[A.August Strindberg]]i „Patt“) 15. XII.
 
'''Lavastused'''
*„Imetlusväärne Crichton“.
*„Daam lahutuspõhjusega“.
*„Menagerie“ ja [[P.Prosper MerimeeMérimée]] „Viimse jumalaarmu tõld“ 28. IV.
*„Lindprii“.
*„Punane veski“.
*[[J.James M.Matthew Barrie]] „Kvaliteedi tänav“ 12. XI.
*„Püve talus“ (lõpetas pärast [[K.Karl Jungholz]]i [Noorleini] surma lavastuse).
 
'''1926'''
*Konrad („Mõrtsukas“), Lord („Muinasjutt“) – [[C.Carl Goetz]]i lühinäidendite õhtu 12. III.
*Janos ([[F.Ferenc Molnar]]i „Punane veski“) 27. I (hakkas mängima hiljem).
*Baron Thomas Hoxton ([[J.John Galsworthy]] „Inimsõber“) 2. II.
*Simson ([[H.Hugo RaudsepaRaudsepp]] „Kohtumõistja Simson“) 24. II.
*Seenetreial ([[H.Hugo RaudsepaRaudsepp]] „Ameerika Kristus“) 10. III.
*James Ellison ([[F.Franz Arnold]]i, E.ja Bachi[[Ernst Bach]] „Vana Aadam“) 17. IV.
 
'''Lavastused'''
*„Inimsõber“.
*„Vana Aadam“.
*[[H.Hugo RudsepaRudsepp]] „Demobiliseeritud perekonnaisa“ (draamatrupi tuluõhtuks) 16. V.
*'''Osad Endlas:'''
*Karl Moor ([[F.Friedrich Schiller]]i „Röövlid“) 15. IX.
*Balthasar („Tuvikene pihus“), herra Tittori („Koer ajus“) – [[C.Carl Goetz]]i „Menagerie“ 18. IX. (Lauter mängis esietendusel).
*Hamlet ([[W.William Shakespeare]]’i „Hamlet“) 20. XI.
 
===Osad ja lavastused Endlas===
'''1926'''
*„Röövlid“ (ka dekoratsioonieskiisid. Teostas [[A.Aleksander Möldroo]].).
*„Menagerie“.
*„Hamlet“.
*[[F.Franz Arnld]]i, ja [[E.Ernst Bach]]i „Vana Aadam“ 2. XII.
 
'''1927'''
*Seenetreial ([[H.Hugo RaudsepaRaudsepp]] „Ameerika Kristus“) 29. I.
*Crichton ([[J.James M.Matthew Barrie]] „Imetlusväärne Crichton“) 12. II.
*Elias Kolk, pastor ([[L.Lauri Haarla]] „Volbri öö“) 24. II.
*Tony ([[J.Jacques DevaliDeval]] „Oma naiivses puhtuses“) 9. VII.
*Osaline ([[V.Victorien Sardou]], [[E. de Najac]]i „Lähme lahku“) 23. VII.
*Osaline ([[H.Hans Sturm]]i „Armastuse keerdkäigud“) 6. VIII (lahkumisetendus).
 
'''Lavastused'''
===Osa Draamastuudios===
'''1926'''
*Narr Tantris ([[E.Ernst Hardt]]i „Narr Tantris“) 8. X.
 
===Lavastused Draamastuudios===
'''1926'''
*[[W.William Shakespeare]]’i „Palju kära ei millestki“ 31. X.
'''1927'''
*[[L.Lauri Haarla]] „Volbri öö“ 22. I.
 
===Osa ja lavastus Töölisteatris===
'''1926'''
*(teised Draamastuudio tegelased): Kindral ([[M.Mait MetsanurgaMetsanurk]] „Kindrali poeg“) 16. X.
'''1927'''
*[[A.Aleksei Faiko]] „Õpetaja Bubus“ 30. IV.
 
===Jätkus töö Estonias===
 
== Tunnustused ==
*1938 [[Eesti Punase Risti III klassi teenetemärk]], 1938
*1942 [[Eesti NSV rahvakunstnik]]
*1948 [[NSV Liidu rahvakunstnik]]
 
== Kirjandus ==
[[Kategooria:Eesti filminäitlejad]]
[[Kategooria:Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi kavalerid]]
[[Kategooria:Eesti NSV rahvakunstnikud]]
[[Kategooria:Nõukogude Liidu rahvakunstnikud]]
[[Kategooria:Metsakalmistule maetud]]
10 487

muudatust