Rooma riik: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
141. rida:
[[218 eKr]] võitis ta Rooma leegione, mida juhtisid [[Gaius Flaminius]] ja [[Servilius Geminus]]. Uus Rooma väejuht [[Fabius Verrucosus]] kasutas Hannibali vastu kurnamistaktikat ning Hannibal vallutas roomlaste moonalaod [[Cannae]]s ja paigutas oma väed roomlaste varustusteedele, et provotseerida roomlasi. [[Cannae lahing]]u võidu järel [[konsul]]ite [[Lucius Aemilius Paulus]]e ja [[Caius Terentius Varro]] juhitud Rooma vägede üle, [[Lõuna-Itaalia]]s Cannae linna lähedal [[Apuulia]]s [[216 eKr]] veetis Hannibal Itaalias veel 14 aastat. Roomlaste olukorda raskendas [[Balkani poolsaar]]el, [[216 eKr|216. aastal eKr]] [[Illüüria]]sse tunginud [[Vana-Makedoonia|Makedoonia]] [[Makedoonia kuningas|kuningas]] [[Philippos V]]. Sõjas jõudsid Hannibali väed Roomani, kuid ei suutnud seda vallutada ressursside puudusel.
[[209 eKr]] vallutas Rooma väepealik [[Publius Cornelius Scipio Africanus]] [[Pürenee poolsaar]]e idarannikul asuva [[Cartagena (Hispaania)|Cartagena]] ning [[207 eKr]] said [[Kartaago]] väejuhi [[Hasdrubal]]i ([[Hannibal]]i noorem vend) väed [[Metauruse lahing]]us lüüa konsulite [[Gaius Claudius Nero|Claudius Nero]] ja [[Marcus Livius Salinator]]i juhitud vägedelt [[Metauro]] jõe juures. [[205 eKr]] alustas Publius Cornelius Scipio Africanus invasiooni [[Sitsiilia]]st, Aafrika mandrile. Ta sõlmis liidu [[Numiidia]] kuningaga ja vallutas [[Cap Boni poolsaarel]]
{{Vaata|Hannibal}}
* [[149 eKr|149]]–[[146 eKr]] [[Kolmas Puunia sõda]], kolmandas Puunia sõjas 146 aastal eKr vallutati [[tormijooks]]uga ja hävitati Kartaago linn. Puunia sõdades, [[264 eKr|264]]–[[146 eKr]] purustati [[Kartaago]], vallutati [[Sitsiilia]] ([[262 eKr]]), [[Sardiinia]] ([[238 eKr]]), [[Korsika]] ([[238 eKr]]) ja [[Hispaania]] rannik, mis muudeti [[Rooma provintsid]]eks (''Africa'').▼
▲Puunia sõdades, [[264 eKr|264]]–[[146 eKr]] purustati [[Kartaago]], vallutati [[Sitsiilia]] ([[262 eKr]]), [[Sardiinia]] ([[238 eKr]]), [[Korsika]] ([[238 eKr]]) ja [[Hispaania]] rannik, mis muudeti [[Rooma provintsid]]eks (''Africa'').
{{Vaata|Rooma provintsid}}
[[File:Gallia Cisalpina-fr.svg|thumb|Rahvad Põhja-Itaalias 4. ja [[3. sajand eKr|3. sajandil eKr]]]]
===Laienemine põhjasuunal===
Pärast [[Esimene Puunia sõda|Esimest Puunia sõda]] survestas [[Rooma vabariik]] gallialaste võimuala. [[225 eKr]] toimunud [[Telamoni lahing]]u järel käis gallialaste võim alla, [[223 eKr|223. aastal eKr]] vallutas Rooma [[gallid]]elt Põhja-Itaalia ([[Gallia Cisalpina]]). Gallia Cisalpina hõlmas [[Po madalik]]u läänepoolset osa ehk tänapäeva [[Itaalia]] [[Lombardia]] ning [[Emilia]] alasid. Seda Gallia Cisalpina osa, mis jäi [[Po]] jõe ning Alpide vahele nimetati [[Gallia Transpadana]]. Provintsi lõunapiiri Itaaliaga tähistas [[Rubico jõgi]]. Gallia Cisalpina provints loodi [[203 eKr]]. Tema keskuseks oli Mutina (tänapäeva [[Modena]]). u [[180 eKr]] alistasid roomlased [[Alpid]]e ja [[Apenniinid]]e vahel elavad [[keldid]]. 50. aastatel eKr vallutas Rooma [[Gallia]], nn Gallia sõdades.
Illüüria sõdadega ([[215 eKr|215]]–[[168 eKr]]) alustas Rooma idapoolsete [[Vahemere maad|Vahemere maade]] allutamist. Provintsiks muudeti [[Vana-Makedoonia|Makedoonia]], allutati [[Vana-Kreeka|Vana-]][[Kreeka linnriigid]]. Aastal 133 eKr liideti pärandi teel [[Hellenism|hellenistlik]] [[Pergamon]]i riik ning Rooma oli sellega laiendanud oma valdused [[Väike-Aasia]] poolsaarele.▼
===Illüüria===
[[Pilt:Illyrians.jpg|right|thumb|200px|Illüüria hõimud enne Rooma vallutust.]]
[[3. sajand eKr|3. sajandil eKr]] olid [[illüürlased]] tuntud mereröövlitena. Nad rüüstasid [[Itaalia]] ja Kreeka rannikualasid ning röövisid Aadria merel liikuvaid kaubalaevu. Kreeklased pakusid Roomalt abi, kuid illüürlased lükkasid roomlaste hüvitusnõuded tagasi. Illüürlased siiski alistusid pärast kaht [[Rooma-Illüüria sõjad|Rooma-Illüüria sõda]] (229 ja 219 eKr).
{{vaata|Rooma-Illüüria sõda}}, ''[[Illüüria sõjad]]'' (''229 ja 219 eKr''), ''[[Illüüria]]''
===
[[File:Mediterranean at 218 BC-en.svg|pisi|]]
▲Illüüria sõdadega ([[215 eKr|215]]–[[168 eKr]]) alustas Rooma idapoolsete [[Vahemere maad|Vahemere maade]] allutamist.
{{vaata|Makedoonia sõjad}}, ''[[Esimene Makedoonia sõda]] (214–205 eKr), [[Teine Makedoonia sõda]] (200–197 eKr), [[Kolmas Makedoonia sõda]] (171–168 eKr), [[Neljas Makedoonia sõda]] (150–148 eKr), [[Rooma-Seleukiidide sõda]] ehk [[Antiookia sõda]] ehk [[Süüria sõda]] (192–188 eKr)''
Nn Süüria sõjas (192–188 eKr) võitis Rooma [[Antiochos III]]-t ja pani seega aluse oma mõjuvõimule [[Väike-Aasia]]s (129 muudeti provintsiks [[Pergamon]]).
[[133 eKr|133. aastal eKr]] liideti [[Lusitania]] (tänapäeva [[Portugal]]) ja [[121 eKr]] moodustati Alpide taga, Lõuna-[[Gallia]]s [[Gallia Narbonensis]]'e provints.
[[Kolmas Puunia sõda|Kolmandas Puunia sõjas]] ([[149 eKr|149]]–[[146 eKr]]) Rooma liitlasena osalenud [[Numiidia]] oli kiiresti arenenud ja muutunud väga jõukaks riigiks. Numiidia troonivõitlust ära kasutades alustas Rooma 111 eKr sõda (111-105) Numiidia kuninga [[Jugurtha]] vastu. Jugurthal õnnestus algselt pikka aega ära osta Rooma väepealikke ja need ei pidanud tema vastu otsustavat sõjategevust. Rahvakoosoleku poolt vastu senati tahet konsuliks valitud talupojaseisusest [[Gaius Marius]]el õnnestus kiiresti võita Jugurthat, kes viidi Rooma ja hukati seal. Teistkordselt konsuliks valitud populaarne Marius korraldas ümber Rooma sõjaväe. Seni olid teenistuskohustuslikud olnud jõukamad rahvakihid, kes pidid endile ise varustuse hankima. Talupoegade, sõdurite põhiosa, arvu järsk vähenemine põhjustas sõjaväe nõrgenemise. Varasemalt maakaitseväe süsteemilt mindi üle elukutselistest sõduritest palgaarmeele ning leegionid, kes varem olid sõltunud senati ja rahvakoosoleku otsustest, olid nüüd palju lojaalsemad oma väepealikule. Kasutades enda selja taga seisvat relvajõudu, hakkasid väepealikud taotlema suuremat poliitilist võimu.
Sõjas [[Pontos]]e kuninga [[Mithridates VI]]-ga (89–63 eKr) sõdides hõivas Rooma uusi maid Aasias. 302 eKr oli Pärsia ülikusoost [[Mithridates I]] rajanud Pontose riigi, mis sai 281 eKr kuningriigiks ja mille pealinn oli [[Amaseia]]. Kui Rooma oli [[Seleukiidid]] Väike-Aasiast välja tõrjunud, alustas [[Pharnakes I]] (u 185 – u 170 eKr) vallutussõdu; kuningriigiuueks pealinnaks sai [[Sinope]]. Suurima ulatuse ja võimsuse saavutas Pontos Mithridates VI ajal, kuid sai kolmes sõjas Roomalt lüüa ja muudeti 64 eKr Rooma provintsiks.
===Kodusõjad ja vabariigi langus===
Ajavahemikul 133–30 eKr toimusid [[Rooma kodusõjad]], mis viis vabariigi lan guseni. Eelnevad edukad vallutussõjad laiendasid riigi piire ja uued maadevaldused aitasid kaasa ülikute rikastumisele, samas sõjaväes teenivad talupojad vaesusid ning olid sunnitud oma maavaldusi võlgade katteks suurmaaomanikele müüma. Vabariiklik riigikorraldus ei vastanud maailmariigiks muutunud Rooma vajadustele. [[Liitlassõda|Liitlassõja]] (90 —88 eKr) tulemusena anti [[Rooma kodanik]]u õigused kõigile Itaalia elanikele. Vabariiklik riigikorraldus oli loodud omal ajal Rooma linnriigi valitsemiseks ja eeldas, et iga [[kodanik]] saab osaleda [[rahvakoosolek]]u või [[senat]]i töös. Samuti pidid kodanikud moodustama sõjaväe. Suureks kasvanud riigi kodanike enamus ei käinud võib-olla kordagi elus Roomas ega osalenud mingil viisil riigiasjades. Sõjaväe põhiosa moodustasid aga liitlased, kel polnud otsustamisõigust. Rahvakoosoleku enamuse moodustasid [[proletaar]]id, kes polnud sõjaväekohuslased. Nad kasutasid kodanikuõigusi, kuid ei täitnud kodanikukohustusi. Kasvavaid sotsiaalseid probleeme üritati lahendada reformidega: vendadest rahvatribuunide [[Gracchus]]te poolt reformikatse 2. sajandi lõpul eKr talupoegade vaesumise takistamiseks.
[[132 eKr]] toimus mässajate [[ristilöömine|ristilöömisega]] lõppenud [[Sitsiilia orjade sõjad|orjade ülestõus Sitsiilias]] ja [[104 eKr]] orjade ülestõus Sitsiilias. 74–71 eKr toimus Itaalias [[Spartacus]]e juhtimisel antiikaja suurim [[Spartacuse ülestõus|orjade ülestõus]].
===Sõjategevus germaanlastega===
| |||