Aleksandr Kerenski: erinevus redaktsioonide vahel

Aleksandr Kerenski sündis Simbirskis. Samast linnast pärines ka [[bolševikud|bolševike]] juht [[Vladimir Uljanov]]. Aleksandri isa Fjodor Kerenski oli Simbirski poeglaste gümnaasiumi ja tütarlaste kooli direktor ning hea tuttav Vladimir Uljanovi isa [[Ilja Uljanov|Ilja Nikolajevitš Uljanov]]i hea tuttaviga, kes oli koolide inspektor Simbiskis. Fjodor Kerenski toetuse tulemusel anti Vladimir Uljanovile kooli lõpetamisel kuldmedal heade tulemuste eest<ref>[http://www.polemics.ru/articles/?articleID=441 ВРЕМЕНЩИК ИСТОРИЧЕСКОЙ МИНУТЫ]</ref>.

PealePärast gümnaasiumi lõpetamist asus Aleksandr Kerenski õppima [[Peterburi Ülikool]]i õigusteaduskonda, mille lõpetas [[1904]]. aastal. [[1905]]. aastal ühines [[Sotsialistide-Revolutsionääride Partei]]ga (esseerid) ning andis välja ajalehte ''[[Burevestnik'']]. Esitas ka taotluse, et astuda [[Sotsialistide-Revolutsionääride Partei Võitlusorganisatsioon]]i, kuid teda ei võetud vastu. Pärast arreteerimist Võitlusorganisatsiooni kuulumise kahtluse tõttu ja viit kuud vahi all viibimist naasis [[Peterburi|Peterburgi]] [[1906]]. aastal ja töötas advokaadina, pälvides tunnustust poliitilistel protsessidel kohtualuste kaitsmisega. KaitsesTa 1906. aastalkaitses [[1905. aasta revolutsioon Eestis|1905. aasta rahutustes]] osalenud ja Tallinna ümbruses mõisu rüüstanud eesti talupoegi<ref>[http://gra.litsa.ru/magazine.php?m=19&a=18 Второе призвание. В эпицентре истории]</ref><ref>[http://stepanov01.narod.ru/library/kerensk/chapt05.htm Россия на историческом повороте А.Ф.Керенский]</ref>, armeenia rahvusliku partei [[Dašnaktshuthjun|dašnakid]]ide parteii liikmeid, lõunaLõuna-Uraali bolševike partei liikmeid, kes 1909. aastal röövisid partei rahastamiseks postirongi, ja [[IV Riigiduuma (Venemaa Keisririik)|IV Riigiduuma]] bolševike fraktsiooni liikmeid, keda süüdistati [[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] ajal riigireetmises<ref>[http://www.polemics.ru/articles/?articleID=441 ВРЕМЕНЩИК ИСТОРИЧЕСКОЙ МИНУТЫ]</ref>.

Oma tegevusega kogus ta suure poliitlisepoliitilise kõlapinna, mida ta suurendas veelgi 1912. aastal Leena kullamaardlas toiminudtoimunud tööliste rahutuste mahasurumise asjaolusid uurinud komisjoni koosseisus. Kerenski liitus Vene Tööparteiga ja valiti [[1912]]. aastal Riigiduumasse. Sotsialistina pööras ta suurt tähelepanu töölisklassile. Samuti mängis Kerenski olulist rolli [[Roman Malinovski]] paljastamisel, kes oli üks [[bolševikud|bolševike]] liidreid ning salajane [[Ohranka]] agent.

13. märtsil moodustati [[Ajutine Valitsus (Venemaa)|Ajutine Valitsus]] eesotsas vürst [[Georgi Lvov|vürst Georgi Lvov]]iga. Kerenski määrati valitsusse kohtuministriks. Ta töötas välja ridahulga seadusandlikke reforme, muuhulgasmuu hulgas surmanuhtluse tühistamise, ajakirjanduse vabaduse, etnilise ja religioosse diskrimineerimise keelustamise jne.

[[21. juuli]]l (8. juulil [[vkj]]) 1917 astus [[Georgi Lvov|vürst Lvov]] peaministri kohalt tagasi ning Kerenski sai uueks peaministriks.

7. septembril nõudis Kornilov Ajutise Valitsuse tagasiastumist ning kogu võimu endale. Kerenski tagandas Kornilovi. Seepeale saatis Kornilov väed kindral Krõmovi juhtimisel [[Petrograd]]i ründama. Kerenski pöördus abi saamiseks [[Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu|Petrogradi Nõukogu]] ja [[Punakaart|Punakaardi]] poole. Mõne päevaga õnnestus [[bolševikud|bolševikel]] koondada 2500025 000 meest Petrogradi kaitseks. Samal ajal saadeti ründavale poolele vastu sõdurite delegatsioone, et veenda neid rünnakust loobuma. Kornilovi väed keeldusidki lõpuks Petrogradi ründamisest. Kindral Krõmov sooritas enesetapu, Kornilov arreteeriti ja paigutati koduaresti. Kerenski sai Vene Armee ülemjuhatajaks.

Kerenskil õnnestus koguda lojaalseid vägesid Põhjarindelt, kuid [[Pulkovo]] lähedal toimunud kokkupõrkel needkokkupõrkes alistusid need bolševike vägedele.

Kerenski varjas ennast alguses [[Soome]]s ning 1918. aasta mais asus [[Suurbritannia]]sse. Hiljem elas [[Prantsusmaa]]l, kust ta juhtis meediakampaaniat [[kommunism]]i vastu Venemaal ning andis välja venekeelset ajalehte ''Dni''.

Kuigi Kerenski põgenes välismaale, jäi tema pere naine [[Olga Lvovna Kerenskaja]] ([[1886]]–[[1975]]), koos poegade Olegi ja Glebiga Venemaale ning proovis põgeneda Petrogradist oma sünnikohta [[Ust-Sõssolsk]]isse. Kuid peale kolme kuud ([[19. august]]il [[1918]]) nõudis [[Kotlas]]e kindlustatud rajooni tribunal nende arreteerimist ja Kotlasesse saatmist. 23. augustil O.Olga Kerenskaja arreteeriti, kuulati üle tema nõukogudevastase tegevuse kohta ning saadeti Kotlasesse.

1939. aastal nõudis Kerenski lääneriikidelt sekkumist nii [[kommunism]]i vastu [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidus]] kui ka [[fašism]]i vastu [[Saksamaa]]l.

[[Teine maailmasõda|II maailmasõja]] ajal asus Kerenski elama [[USA]]-sse, kus töötas [[Stanfordi Ülikool]]i juures [[Hoover Institution]]is [[California]]s. Ta toetas instituudi juures asuvat mahukat Vene ajaloo arhiivi ning pidas loengukursusi. 1967. aastal avaldas autobiograafia ''"The Kerensky Memoirs: Russia and History's Turning Point"''.

* ''"The Prelude to Bolshevism''" (1919)

* ''"The Catastrophe''" (1927)

* ''"The Crucifixion of Liberty''" (1934)

* ''"Russia and History's Turning Point''" (1966)

[[Kategooria:Venemaa poliitikud|Kerenski, Aleksandr]]

[[Kategooria:Sündinud 1881|Kerenski, Aleksandr]]

[[Kategooria:Surnud 1970|Kerenski, Aleksandr]]