Tallinna Linnateater: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
1. rida:
{{See artikkel| on ENSV ajal asutatud teatrist; seda nime kandis ka [[Tallinna saksa teater]].}}
{{ToimetaAeg|kuu=juuli|aasta=2006}}
{{ajakohasta}}
[[Pilt:Tallinna Linnateater*.JPG|pisi|Tallinna Linnateater (Lai, 23)]]
 
== Teatri ajalugu ==
{{Vaata| Tallinna Linnateatri maja}}
 
[[Pilt:Lai tänav 23 hoone etik.JPG|pisi|Linnateatri sissepääs.]]
Teatri lõi 1965. aastal eesti lavastaja [[Voldemar Panso]], moodustades tugeva näitetrupi, mis koosnes nii äsja teatrikooli lõpetanud noortest kui ka juba tuntud lavastaaridest. Uus teater sai nimeks '''ENSV Riiklik Noorsooteater'''. Pikka aega tuli siiski läbi ajada ilma oma teatrimajata, esimesed lavastused sündisid ringreisietendustena.
 
[[1966]]. aastast alates sai teatri pealavaks [[Salme kultuurikeskus]] [[Kalamaja]]s. Kontori- ja prooviruumideks anti teatrile Lai 23 asuv maja, mida praegu tuntakse Linnateatri peahoonena ning mis oli pikka aega teatri ainus oma tööpind.
 
Kui Voldemar Panso [[1970]]. aastal peanäitejuhi kohalt lahkus, võttis selle ameti üle tema õpilane ja järgija [[Mikk Mikiver]] ning [[1974]]. aastal tugeva sotsiaalse närviga [[Kalju Komissarov]].
 
[[1975]]. aastal avati Lai 23 teisel korrusel teatri väike saal ning [[1983]]. aastal keldris asuv kaminasaal. [[1983]] kinnitatigi Tallinna Täitevkomitees otsus rajada Noorsooteatri suur saal, mis pidi valmima teatri 25. sünnipäevaks aastal 1990.
 
[[1987]]. aastal võttis teatris ohjad enda kätte [[Rudolf Allabert]] ning samal aastal valmis ka arhitekt [[Kalle Rõõmus]]e projekt uuest teatrimajast, kuid [[laulev revolutsioon|laulva revolutsiooni]] tõttu jäi ehitustöö soiku. Mõõnaperiood tundus olevat vallanud ka teatritöö.
 
Aastal [[1992]]. asusid teatri etteotsa kaks meest – peanäitejuht [[Elmo Nüganen]] ja direktor [[Raivo Põldmaa]]. Teater nimetati ümber '''Tallinna Linnateatriks'''. Üksteise järel võeti kasutusele uusi ja põnevaid mängupaiku.
 
[[1992]]. aastal tehti esimene lavastus Lai tänav 19 pööningul, kus praegu asub Taevalava. Lavastaja [[Madis Kalmet]] tõi tühjade kiviseinte ja ehitusrisu keskel publiku ette [[Henning Mankelli]] "Lollprintsi".
 
[[1995]]. aasta suvel võeti esmakordselt kasutusele Linnateatri siseõu ehk [[Tallinna Linnateatri Lavaauk|Lavaauk]]. Kummaline nimi anti mängupaigale seetõttu, et just seal pidi projekti järgi asetsema tulevase teatrimaja suur saal. Avalooks oli Elmo Nüganeni "Kolm musketäri", mida tänu ootamatult suurele publikumenule mängiti kolm suve järjest. [[2003]]. aasta maikuuks ehitati Lavaauk taas täiesti ümber – seal esietendus Elmo Nüganeni lavastuses muusikalavastus "Kaotajad".
 
Järgmiseks uueks teatrisaaliks sai ülimalt omapärane Põrgulava, mis avati [[1997]]. aastal külalislavastaja [[Adolf Šapiro]] loodud "Kolmekrossiooperiga".
 
[[Pilt:Tallinna hobuveski, 14.-18.saj.jpg|pisi|[[Tallinna hobuveski]]t kasutab Linnateater alates 2003. aastast.]]
27. märtsiks [[1999]], [[rahvusvaheline teatripäev|rahvusvaheliseks teatripäevaks]] avas Linnateater pidulikult oma uue maja. Uues majatiivas leidub ka kaks teatrisaali – pisike ja hubane Kammersaal ning Linnateatri suurim ja moodsaim mängupaik, Taevalava, mis mahutab kuni 200 pealtvaatajat. Oma suurusest hoolimata on mänguruum üles ehitatud kui ''black-box'', samuti on ta varustatud hea valguspargi ja uusima lavatehnikaga. Taevalava avas vahetult enne 2000. aasta saabumist [[William Shakespeare]]’i "Hamlet" Elmo Nüganeni lavastuses. 2003. aasta kevadel avati taas uus mängupaik – 14. sajandist pärit Hobuveski, mis asub aadressil Lai 47. Uue mängupaiga avalooks sai [[Jaanus Rohumaa]] luulelavastus, mis baseerub [[Doris Kareva]] luulekogul "Mandragora".
 
== Teatri mängukava ==
 
Linnateatris mängitakse nii maailmaklassikat kui ka meie kaasaegset väärtdramaturgiat. Tähelepanu pööratakse ka uuele eesti draamale – Linnateatris töötas näitlejana [[Jaan Tätte]], kes on ühtlasi ka üks eesti paremaid näitekirjanikke. Linnateatri mängukavas on ka Tätte uusimad näidendid "Sild", "Palju õnne argipäevaks!" ja "Meeletu".
 
== Teatri meeskond ==
 
Teatri peanäitejuht [[Elmo Nüganen]] on Eesti hinnatumaid lavastajaid, tuntud eelkõige oma suurejooneliste klassikatõlgenduste poolest. Tema lavastused (nt [[William Shakespeare]]'i "Romeo ja Julia", [[Alexandre Dumas vanem|Alexandre Dumas]]’ "[[Kolm musketäri]]" ja "Musketärid – kakskümmend aastat hiljem", [[Anton Tšehhov]]i "Pianoola ehk Mehhaaniline klaver", [[Fjodor Dostojevski]] "Kuritöö ja karistus", William Shakespeare’i "Hamlet", [[Anton Hansen Tammsaare]] "Tõde ja õigus") on olnud Linnateatri repertuaaris alati olulisel kohal ning teatrit ka festivalidel väärikalt esindanud. Nüganen on enda ümber koondanud loonud võimeka, elujõulise ja noore trupi, millele ei käi üle jõu ükski žanr ega mängulaad.
 
Koosseisulise lavastajana töötavad Linnateatris Jaanus Rohumaa (alates 1992) ning [[Eva Klemets]] ja [[Mart Koldits]] (alates 2004). Jaanus Rohumaa tegeleb enamasti uuema dramaturgiaga. Ta on lavale toonud nii [[Tom Stoppard]]i, [[Martin McDonagh]]<nowiki/>i, [[Thomas Mann]]i, [[David Storey]], [[Evelyn Waugh]]<nowiki/>i kui ka Jaan Tätte näidendeid ning lavastanud luuletaja Doris Kareva loomingut. Olulisel kohal on ka improvisatsioonilise meetodiga loodud lavastused ja tema enda kirjutatud näidendite lavaversioonid.
 
Eva Klemetsi esimeseks tööks Linnateatris oli [[Frank McGuinness]]i "Et keegi mind valvaks", mis esietendus 2003. aastal. Sellega avati ühtlasi Linnateatri uus mängupaik – Köismäe torn. Mart Kolditsa töötlus [[Viktor Pelevin]]i romaanist "Tšapajev ja Pustota" (2003) tõi talle hooaja parima lavastaja nimetuse ajakirja [[Teater. Muusika. Kino]] teatriankeedis arvamust avaldanud kriitikutelt.
 
Praegu kuulub teatri oma truppi lisaks peanäitejuhile 34 näitlejat, 3 lavastajat ning peakunstnik, kuid Linnateater on end avanud külalistele nii Eestist kui ka välismaalt.
 
== Välislingid ==