Erinevus lehekülje "Aatomorbitaal" redaktsioonide vahel

resümee puudub
 
Orbitaaliks nimetatakse sellist ala (ruumiosa) aatomis, kus elektroni leidumise tõenäosus on suur. Orbitaal näitab elektroni liikumisel tekkiva [[elektronpilv|elektronpilve]] kuju. Elektron liigub põhiliselt vaid orbitaaliga määratud alas. Väljapoole orbitaali satub ta üsna harva. Elektron ei saa asuda piirkonnas, kus lainefunktsiooni väärtus on null. Näiteks p-orbitaalide puhul võib vaadelda tasapinda, mis eristab orbitaali kahte poolt. Seda tasapinda nimetatakse [[nodaalpind|nodaalpinnaks]] ehk [[sõlmpind|sõlmpinnaks]]. Seda pinda aatomi tuuma kohal läbides muutub p-orbitaali lainefuntsiooni märk vastupidiseks. <ref>Orgaaniline keemia : õpik kõrgkoolidele / Francis A. Carey, Robert M. Giuliano ; [tõlge eesti keelde Kristin Lippur ... jt. ; toimetaja Tõnis Kanger ; kaanekujundaja Tiia Eikholm ; kaanefoto: Heiti Paves], Tallinna Tehnikaülikooli Kirjastus, 2014 1296 lk. http://www.ester.ee/record=b3084143*est (vaata lk 4 ja 5)</ref>
Joonistel kujutatakse erineva märgiga lainefuntsiooni piirpindaosad, kujutavadmis poolederistuvad piirpinnaga erinevate vävide või tumedusega.
 
Idee, et elektronid liiguvad orbiidilaadsetel [[trajektoor]]idel aatomi sees, pakuti esmakordselt välja aastal 1904. Aastatel 1913–1926 arvati, et elektronid aatomis liiguvad ümber [[aatomituum|tuuma]] nagu [[planeet|planeedid]] ümber [[päike]]se. Püüd selgitada elektronide käitumist nende "orbiidil" suunas teadlasi [[kvantmehaanika]] seaduspärasuste avastamisele. Kvantmehaanika ennustuste järgi saavad mikroskoopiliste objektide puhul oluliseks [[mateeria]] lainelised omadused, mille tulemusena on elektron aatomituuma ümber "laiali määritud", st sel puudub selge trajektoor. Seetõttu kasutatakse elektronide jaoks sõna ''orbiit'' asemel sõna ''orbitaal''.
[[Bohri mudeli]] järgi jaotati aatomi [[elektronkate]] kihtideks. Tänapäevane aatomimudel annab elektronkatte ehitusest täpsema pildi. Selle järgi jaotatakse elektronkihid omakorda alakihtideks. Esimene (kõige sisemine) elektronkiht koosneb vaid ühest alakihist. Igal järgmisel elektronkihil on üks alakiht rohkem kui eelmisel. Alakihtide arv igas elektronkihis võrdub selle kihi järjekorranumbriga n. Iga alakihi tähises märgitakse kõigepealt elektronkihi number ja seejärel alakihi tüüp (mida märgitakse vastava tähega).
 
Üks orbitaal mahutab [[Pauli keeluprintsiip|Pauli keeluprintsiibi]] tõttu kuni 2 elektroni. Kaks elektroni, mis asuvad samal orbitaalil, moodustavad elektronipaari. Elektronidel on lisaks negatiivsele laengule ka magnetilised omadused. Selleks, et elektronid saaksid moodustada elektronipaari, peavad nende magnetväljad olema vastassuunalised. Teisisõnu ühe paari moodustavad elektronid on erineva [[spinn|spinniga]]. Vastassuunaline magnetväli vähendab elektronide omavahelist tõukumist ühesuguse (negatiivse) laengu tõttu.
 
s-alakiht on iga elektronkihi esimene alakiht. See on kõige madalama energiaga alakiht vastavas [[elektronkiht|elektronkihis]]. s-alakihis asub vaid üks kerakujuline s-orbitaal.