Rahvuskogu: erinevus redaktsioonide vahel

'''Rahvuskogu''' oli Eesti eriülesandega rahvaesindus, mis tegutses 1937. aastal. Rahvuskogu üldkoosolek võttis vastu [[Eesti_Vabariigi_p%C3%B5hiseadus_%281938%29Eesti Vabariigi põhiseadus (1938)|põhiseaduse]] 28. juulil 1937. Riigivanem kuulutas põhiseaduse välja 17. augustil 1937 (avaldati RT 1937, 71, 590). Uus põhiseadus jõustus 1. jaanuaril 1938. Rahvuskogul oli samuti volitus vastu võtta põhiseaduse elluviimiseks vajalikke seadusi, nendeks olid Vabariigi Presidendi valimise seadus (RT 1937, 71, 591), [[Riigivolikogu]] valimise seadus (RT 1937, 71, 592), [[Riiginõukogu]] kujundamise seadus (RT 1937, 71, 593), Vabariigi Presidendi tasu seadus (RT 1937, 71, 596) ja Üleminekuaja seadus (RT 1937, 71, 598).

Rahvuskogu avamisel ütles Riigivanem [[Konstantin Päts]]: Meie iseseisev, rippumata, oma riiki valitsev rahvas on teie kätte andnud kõige kaugemale ulatuva võimu. Sest ei ole suuremat võimu vabal rahval, kui luua iseseisvalt ja vabalt oma riigi põhiseadust, – seadust, mis on piiriks ja aluseks kõigile teistele seadustele, valitsusvõimudele, kohtule õigusemõistmises ja rahva seltskondliku elu ja majanduse korraldamisel. See on suur ja raske ülesanne."

1934. aastal viis konflikt, mille osalisteks olid [[Riigivanem]], Vabariigi Valitsus, [[vapsid]] ning [[V Riigikogu]] selleni, et 12. märtsil 1934. a kehtestas riigivanema ülesannetes tegutsev peaminister [[Konstantin_P%C3%A4ts|Konstantin Päts]] kogu riigis [[Kaitseseisukord|kaitseseisukorra]]. Suleti Vabadussõjalaste Liit, keelati poliitilised koosolekud ning rongkäigud. Aprilliks 1934 oli väljakuulutatud nii [[VI Riigikogu]] valimised kui ka Riigivanema valimised, kuid 19. märtsil 1934 lükkas Konstantin Päts dekreediga mõlemad valimised edasi kuni kaitseseisukorra kestvuse lõpuni (RT 1934, 25, 184). Senist Riigikogu koosseisu pärast sama aasta oktoobrit rohkem kokku ei kutsutud. Tekkinud olukorda nimetatakse valitsuse vastaste poolt [[Vaikiv_ajastuVaikiv ajastu|"vaikivaks ajastuks"]].

Rahvahääletuse ajaks määras Riigivanem [[23. veebruar|23]]-[[25. veebruar]]i 1936 (RT 1936, 3, 21). Rahvuskogu kokkukutsumiseks rahvahääletamise seadus anti Riigivanema poolt dekreedina 8. jaanuaril 1936 (RT 1936, 3, 22).

Täpse esindajate valimise korra sätestas Rahvuskogu moodustamise seadus. Teise Koja liikmed valiti reeglina organisatsioonisisestel valimistel. Näiteks pidi kohtute esindajatest üks olema kohtunik, teine võis olla ka prokurör või vannutatud advokaat, ülikoolide esindajatest pidi üks olema [[Tartu Ülikool]]i ja teine [[Tallinna Tehnikaülikool|Tallinna Tehnikainstituudi]] poolt valitud, [[Kaitseliit|Kaitseliidu]] esindajatest oli üks Kaitseliidu ülem ja teine valiti [[Naiskodukaitse]] liikmete seast, kirikute esindajateks oli [[Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik|Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku]]u piiskop ning teine [[Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik|Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku]] metropoliit.

Esimese Koja valimisteks seati üles seati 113 kandidaati. 50 valmisringkonnas jõudis maakonna [[Seltskondlikud komiteed|seltskondlik komitee]] kandidaadi isiku suhtes kokkuleppele ja üles seati üks kandidaat. Olukorras, kus poliitiline tegutsemisvabadus oli piiratud, opositsioon Rahvuskogu valimisi boikoteeris. Konstantin Päts ütles sellise teguviisi kohta: ''Meie ei karda opositsiooni, meie ei ole ka Rahvuskogu valimiste juures keelanud ära kandidaate üles seada. Mina olen isiklikult neile inimestele, kes kanget opositsiooni teinud, ettepaneku teinud, et tulgu ja tehku Rahvuskogus tööd. Nemad arvasid siis, et neil ei ole paras aeg tulla. Nähtavasti arvasid nad, et ei saa enamust''.

Rahvuskogu kutsuti kokku 18. veebruariks 1937 (Riigivanema 14.01.1937 otsus nr 9, RT 1937, 9, 74; Esimese Koja liikmete nimekiri: RTL 1937, 6; Teise Koja valitud liikmete nimekiri RTL 1937, 9).

* [[Lembit Kolk (ühiskonnategelane)|Lembit Kolk]] ([[Rahvuskogu 39. valimisringkond|39. valimisringkonnast]])