|
'''Pakane''' on mõiste, millega tähistatakse äärmuslikku külma.
{{kustutada|kas vikipeedia on huumorileht?}}{{vikinda}}{{toimeta}}
== Välimus ==
Pakasetaat on täiesti [[hall]] taat, [[valge]]te juustega ja pika valge [[habe]]mega, valge [[kübar]] peas , valge kuub seljas, valged sukad, [[king]]ad jalas.
== Pere ==
Pakasel on ka kolm poega: noorem härm, keskmine kahu, vanem [[külm]]. Suve saadab pakane poegadega puhates mööda seal, kus [[jää]] paksemaks minnes paukumisega praguneb ja palgid paukudes lõhkevad. Vahest saadab vana pakane mõnikord noorema poja [[härmatis|härma]] välja vaatama, kuidas [[maailm]]as elatakse. Sammub siis härm ainult öösiti edasi ja paneb rohu ja [[vili|vilja]] valgesse ehtesse. Sügisel algab keskmise poja kahu tegevus, kes paneb vee ahelasse. Talve tulekuga hakkab külm tegevusse. Kui nooremad vennad ainult öösiti rändavad, sammub külm ühtelugu, ööl ja päeval edasi.
== Pakasetaat ==
Kui pakasetaat ise välja astub, ähkides ja puhkides, habe [[jääpurikas|jääpurikates]], lumi rabiseb jalge all, aiateibad pauguvad ees, linnud langevad selja taga surnult maha. Armuheitmata tungib ta inimeste ja [[loom]]a kallale. Kel iganes võimalik, põgeneb hirmul majasse varjule.Teatakse aga juhtumeid, et pakane inimestele headki teinud: kingib külma tehtud kahju tasumiseks kaks kotti, millest üks sooja, teine külma annab. Tihtipeale ei ilmu pakasetaat oma õigel kujul, vaid võtab enesele [[tihane|tihase]] kuju, et hõlpsamalt oma kurjust avaldada. Õnneks väsib pakasetaat pea õelustegudest, käänab varsti ümber Turjamaa poole tagasi puhkama. Siis hingab rahvas pakasetaadi puremisest ja pigistamisest pääsedes jälle kergemini.
[[Kategooria: Eesti mütoloogiaMeteoroloogia]] ▼== Kasutatud kirjandus: ==
* Eisen,M, J „Eesti mütoloogia”. Tallinn: Mats, 1995, nr 2, lk 70-71
▲[[Kategooria:Eesti mütoloogia]]
|
