Soorinna: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
PResümee puudub |
||
30. rida:
Mõisa peahoone oli algselt ühekorruseline puitehitis, pärinedes kas 18. sajandi lõpust või 19. sajandi algusest. Hiljem lisati hoone parempoolsesse otsa kahekorruseline eenduv tiibehitis. Vanem (ühekorruseline) hooneosa oli keskelt kolme akna laiuselt samuti kahekorruseline. Teise maailmasõja järgselt oli hoone kasutusel kortermajana. 7. märtsil 1981 hävis peahoone tulekahjus.
Alates 17. sajandist kuni mõisate võõrandamiseni [[1919. aasta maareform|Eesti Vabariigi maareformiga]] 20. sajandi alguses kuulus Kolga ühele vanimale rootsi aadliperekonnale – von [[Stenbock]]ile. Nemad moodustasid valdavalt saksa rahvusest aadlikkonna ja mõisnike hulgas tähelepanuväärse erandi. 1658. aastal abiellus Kolga krahvinna Christina Catharina De la Cardie teistkordselt ja seekord Rootsi kindraladmirali ja feldmarssali krahv [[Gustav Otto von Stenbock]]iga. Krahvinna testamendiga aastast 1699 jagati osaliselt Rootsis, osaliselt Eestimaa kubermangus asuvad laialdased valdused nii, et lastele abielust von Stenbockiga jäid [[Kolga mõis|Kolga]], [[Kõnnu mõis (Kuusalu)|Kõnnu]], [[Kiiu mõis|Kiiu]] ja Loo mõisad.
[[Pilt:Loo mõisa paisjärv.JPG|pisi|left|Loo mõisa paisjärv.]]
45. rida:
Piirkond on vahelduv, struktuurne, terviklik ja vaateline. Haruldased kooslused on ainulaadsed kunagiste laialehiste metsade jäänukid paekaldanõlvadel ja paepealsed loometsad. Lahemaa rahvuspargi ja taimkatte suurim haruldus – [[loopealne|loopealsed]] on kujunenud looduse ja inimese aastatuhandete pikkuse koostöö tulemusel. Õhukese mullakihiga paepealsed on väga liigirikkad. Soorinna küla maastikuväärtused ongi loopealsed oma kadakaste karjamaade ja kiviaedadega, samuti loometsad, kivikirstkalmete rühmitised väljad, lainjad viljapõllud, heina- ja rohumaad, põllusaared, ajaloolised talupaigad koos algse hoonestusega ning ajalooline küla teedevõrgustik.
Loopealsete, tammikute, kadakasalude ja metsatukkade tüüpilised linnuliigid on [[kiivitaja]], [[alpi risla]], [[kanepilind]], [[kivitäks]], [[põldpüü]] ja [[linavästrik]]. Kevaditi ja suvehakul rõõmustavad oma tegemistega külarahvast [[ööbik]]ud, [[peoleo]]d, [[kuldnokk|kuldnokad]], [[rästas|rästad]], [[pääsuke]]sed, [[kägu|käod]], [[rähn]]id, [[sookurg|sookured]], [[punarind|punarinnad]], [[metsvint|metsvindid]] jt. Sumedatel suveõhtutel kõlab üle loopealse [[rukkirääk|rukkiräägu]] häälitsus. Kui sügiseti valmivad tammetõrud, on suure seltskonnaga kohal ka [[pasknäär]]id. Need Eesti lipu värve tiibadel kandvad linnud panevad oma kajakate kiljumist meenutava kisaga mõne talu õue ja ümbrust katvad tammikud kajama. Pasknäärid on looduses peamised tammede „istutajad”, kes peidavad endale talvevarudeks samblasse suured kogumid tammetõrusid, mida nad talvel imekspandava täpsusega lumest välja kaevavad ja toiduks tarvitavad. Ometi jäävad mõned peidikud avastamata ja tärkab uus tamm.
Ka metsloomarikkuse üle ei saa Soorinna küla kurta. Aia- ja põllupidajate nuhtluseks on [[metssiga|metssead]] ja [[kährik]]ud. Viimased kaevavad puuviljaaedade piirdetarade alla käike ning käivad söömas viljapuude alla pudenenud pirne-õunu-ploome. Näha võib ka [[kärp]]e, [[nirk]]e ja [[tuhkur|tuhkruid]]. Sageli kohtutakse jäneste, metskitsede ja põtradega. Haruldane pole rebanegi ja hundi pahategudest on aeg-ajalt kuulda. Ilvest näeb harvemini, nagu ka karu. Viimane külastab sügiseti taluaedu, kui õnnestub, tühjendab mõne mesitaru, ning kevaditi võib leida tema laialituuseldatud sipelgapesi, mille usinad sipelgad suve esimestel kuudel kiiresti taastavad.
| |||