Magnetväli: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
PResümee puudub
20. rida:
Kolm avastust viisid magnetismi teadusharu loomiseni. Esiteks, 1819. aastal avastas [[Hans Christian Oersted]], et [[elektrivool]] tekitab seda ümbritseva magnetvälja. Edasi aastal 1820 näitas [[André-Marie Ampère]], et kaks paralleelset juhet, milles on samasuunaline elektrivool, tõmbuvad. Viimaks [[Jean-Baptiste Biot]] ja [[Félix Savart]] avastasid 1820. aastal [[Biot-Savart seadus|Biot-Savarti seaduse]], mis kujutab õigesti voolu all oleva juhtme ümber olevat magnetvälja.
 
Laiendades neid eksperimente, avaldas Ampère edukalt oma mudeli magnetismi kohta aastal 1825. Seal näitas ta elektrivoolu ja magnetite samaväärsust <ref name="Whittaker">{{harvnb|Whittaker|1951|p=88}}</ref>ja püstitas hüpoteesi, et magnetism on tingitud elektrivooluringi püsivast voolust, mitte Poissoni [[magnetilise dipooli]] mudelist<ref group="nb">Väljastpoolt on magnetlaengudipooli väli identne vooluringi mangetväljagamagnetväljaga, kui mõlemad on küllaltki väiksed. Selle pärast erinevad need mudelid vaid magnetmaterjalisiseselt</ref>. Sellel on täiendav eelis seletamaks, miks magnetlaengut ei saa isoleerida. Lisaks tuletas Ampère nii [[Ampère'i jõud|Ampère'i jõu seaduse]], mis kirjeldab jõude kahe elektrivoolujuhtme vahel, kui ka [[Ampère'i seadus]]e, mis nagu ka Biot-Savarti seadus kirjeldab täpselt magnetvälja tekkimist ühtlase voolu korral. Selles töös võttis Ampère elektri ja [[magnetism]]i vaheliste seoste kirjeldamiseks kasutusele termini "[[elektrodünaamika]]".
 
Aastal 1831 avastas [[Michael Faraday]] elektromagnetilise induktsiooni, kui leidis, et muutuv magnetväli tekitab ümbritseva elektrivälja. Ta kirjeldas seda nähtust [[Faraday seadus|Faraday induktsiooni seadusena]]. Pärast seda tõestas [[Franz Ernst Neumann]], et magnetväljas liikuva elektrijuhi jaoks on induktsioon Ampère'i jõu tagajärg. <ref name="Whittaker">{{harvnb|Whittaker|1951|p=222}}</ref> Selle protsessi käigus tutvustas ta [[magnetvälja potentsiaal]]i vektorit, mis hiljem osutus samaväärseks Faraday pakutud tekkemehhamismiga.
76. rida:
===Ühikud===
 
[[SI-süsteemi ühikud|SI ühikutes]] on '''B''' mõõdetav [[tesla|teslades]]des (sümbol T) ja vastav [[magnetvoog]] Φ<sub>''B''</sub> on mõõdetav [[Veeber|veeberites]] (sümbol Wb), nii et voo 1&nbsp;Wb/m<sup>2</sup> tihedus on 1&nbsp; teslat. SI ühik tesla on võrdne [[njuuton|njuuton]]*[[sekund]]/[[kulon]]*[[meeter]] (N*s/C*m)<ref group="nb"> See on nähtav Lorentzi jõu seaduse mangetosastmagnetosast ''F'' = ''qvB''sinθ</ref>. [[CGS-süsteem]]is mõõdetakse '''B''' [[gauss]]ides (sümbol G) (konverteerimine on 1 T = 10 000 G). '''H'''-välja mõõdetakse [[amper|amprites]] [[meeter|meetri]] kohta (A/m) SI ühikutes ja [[örsted]]ides (Oe) CGS-ühikutes.<ref>{{cite web|title=International system of units (SI) |url=http://physics.nist.gov/cuu/Units/units.html |work=NIST reference on constants, units, and uncertainty |publisher=National Institute of Standards and Technology |accessdate=9. mai 2012}}</ref>
 
===Mõõtmine===