[[191. sajand]]i teisel poolel levitasid Jannsenile vaenulikud äärmuslased väidet, mille kohaselt Jannsen oli sakslaste poolt ära ostetud, et ta oma ajalehes Eesti Postimees kirjutaks sakslastele meelepärast juttu. [[Voldemar Miller]] leidis 1940. aastail arhiivist materjale regulaarsete toetussummade maksmise kohta Eesti Postimehele, mida tavaliselt peetakse selle väite tõestuseks. Eestimaa kindralsuperintendendi [[Woldemar Schultz]]i ringkirjas 17/29. detsembrist 1870 on öeldud, pärast nentimist, et kristliku rahvalehe asutamiseks pole luba antud: ''...Jannsen on oma suure hulga ettetellijate ees raskes seisukorras ja tervitaks tublisid kaastöölisi ajalehele kui igatsetud abi nende mõõdutundetuse vastu, – ta on nõus tõrkumata vastu võtma korralikke või patriootilisi, ühtsust ja rahu sisendavaid artikleid. Et aga organiseeritud kaastöö, mis saksa keeles kirjutatuna ja Jannseni poolt eesti keelde ümberpanduna vastu võetakse, tooks kaasa ajalehe ja toimetamistöö laienemise, siis on härra v. Samson pakkunud talle subventsiooni katmaks ettetellijatearvu teatavat kaotust ja Jannsen on sellise asjade korraldamisega nõustunud, ilma et ta vabadusest oma arvamisavaldusele loobuks<ref>Vello Paatsi. Kas Jannsen oli ostetav? Keel ja Kirjandus, 2001, nr. 5, lk. 315.</ref>.'' Jannsen püüdis rahvuslikku liikumist ja aadlit lepitada, ent [[1870. aastad|1870. aastate]] Eestis polnud see ilmselt enam võimalik. Nii jäi talle külge eestlaste reeturi maine, mida ilmselt tegelikult ei väärinud.
