Manomeeter: erinevus redaktsioonide vahel

Vedelikmanomeetrite ehk piesomeetrite töö põhineb [[hüdrostaatiline rõhk|hüdrostaatilise rõhu]] omadusel (rõhk mõjub/kandub edasi igas suunas võrdse jõuga). Põhiosaks on läbipaistev toru, milles oleva vedeliku rõhk tasakaalustab mõõdetava vedeliku rõhu. Nad näitavad alati tegelikku rõhku, mis on oluline mõõtmise täpsuse seisukohalt (1mm vedeliku samba kõrgust näitab rõhku 0,0001bar). On lihtsa ehitusega ja odavad. Puuduseks on piiratud [[mõõtepiirkond]], seetõttu sobivad väikeste rõhkude mõõtmiseks. Mõõdetava rõhu suurust piirab tema tasakaalustamiseks vajaliku vedelikusamba pikkus ehk siis manomeetri toru pikkus. Kasutatakse ka elavhõbeda manomeetrit, millel on tänu vedeliku suuremale tihedusele lühem toru. On tööstuslikus kasutamiseks ebamugavad, sest torud võivad murduda. Kasutatakse rohkem laboratooriumides väikeste rõhkude (kuni 0,1 bar) mõõtmiseks. Elavhõbeda manomeetrid kuni 4…5 bar mõõtmiseks.

 

Mehaaniliste manomeetrite töö põhineb rõhu poolt tekitatud [[deformatsioon]]i mõõtmisel. Mida suurem on rõhk, seda suurem on tema poolt tekitatud deformatsioon. Mõõdab rõhku kaudselt. Tekitab [[mõõtmisviga]]sid, mis on tingitud näidiku ebatäpsusest, deformeeritava elemendi väsimusest. Vastutusrikastel seadmetel töötavaid mehaanilisi manomeetreid tuleb perioodiliselt kontrollida. Erinevates [[diapasoon]]ides on vaja kasutada erinevaid mehaanilisi manomeetreid, sest manomeetri elastne element peab olema erineva jäikusega.Vedrumanomeeter võimaldab mõõta rõhku 0,5…10000bar, membraanmanomeeter rõhku kuni 25bar. Mehaaniliste manomeetrite eeliseks on töökindlus, väikesed gabariidid, mõõdavad suuri rõhkusid ja manomeetri lihtne paigaldus.

[[Pilt:Mehaanilise manomeetri ehitus.jpg|thumb|Mehaaniline manomeeter lahtivõetult]]