Erinevus lehekülje "Grigori Kulik" redaktsioonide vahel

P
resümee puudub
P
P
Peres oli üheksa liiget, tegeldi põllumajandusega. Kulik oli lastest noorim. Pärast vendade abiellumist ja maa jagamist jäi temale ühes emaga pool tiinu maad. 1906. või 1907. aastal võttis ema pangast laenu ning ostis kaks [[tiin]]u maad, kus Kulik töötas kuni tsaariarmeesse kutsumiseni 1912. aastal.<ref name="MJP_358-359"/>
 
Sõjaväes teenis ta suurtükiväeosades, alustades lihtsõdurina. Sõjaväkke asumisel oli Kulikul neli klassi haridust. 1914. aastal suunati Grigori Kulik allohvitserina rindele. [[Veebruarirevolutsioon]]i ajal valiti ta patareikomitee, hiljem aga divisjoni- ja brigaadikomitee esimeheks. Vahetult aprillis 1917 valiti Kulik delegaadiks Läänerinde kongressile, mis toimus [[Minsk]]is. [[Oktoobrirevolutsioon]]i eel määrati ta juba 9. jalaväediviisi soldatitekomitee esimeheks. [[NLKP|Bolševike parteiga]] tutvus ta ajalehe [[Okopnaja Pravda]] (Kaeviku'kaeviku Tõdetõde') kaudu.<ref name="MJP_359"/>
 
1917. aasta oktoobris, kui väed rindel lahkusid, läks Kulik koos oma grupi relvastatud sõduritega jalgsi koju [[Ukraina]]sse. 1917. aasta novembris läks põranda alla, astudes [[NLKP|bolševike parteisse]].<ref name="MJP_361"/>
1918. aasta juunis, kui 5. Ukraina armee lähenes Tsaritsõnile, siis organiseeris Kulik koos [[Jossif Stalin]]i ja [[Kliment Vorošilov]]iga viimase kaitsmise. Kulik etendas suurtükiväeülemana neis lahingutes olulist rolli, ta purutas kindral Denissovi väed.<ref name="MJP_362"/>
 
1919. aasta märtsis täitis Kulik Harkivi linna garnisoniülema kohuseid ning oli kubermangu sõjakomissar. Sama aasta mais Grigorjevi ülestõusu ajal määrati ta Vorošilovi armee suurtükiväe ülemaks. Lahingutes ülesnäidatud oskuste eest anti talle [[Punalipu orden]].<ref name="MJP_362"/>Hiljem, 14. armee suurtükiväe ülemana, võttis osa kindral Mai-Majevski armee purustamisest Kromõ all.<ref name="MJP_363"/>
 
1920. aasta juunis määrati Kulik 1. ratsaarmee suurtükiväeülemaks, kus ta võttis osa Denikini, poolakate ja Wrangeli armeede purustamisest. 1921. aastal oli ta Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkonna suurtükiväeülem, kus väekoondise komandöri ja troika esimehena võttis osa ülestõusu maha surumisest Doni ääres 1921 ja 1922.<ref name="MJP_363"/>
1923. aastal suunati Kulik õppima Tööliste ja Talupoegade Punaarmee (TTPA) sõjaväeakadeemiasse. 1924. aasta novembris sai Kulikust TTPA suurtükiväe ülema abi, kus ta töötas 1925. aasta lõpuni. 1925. aasta lõpus määrati Kulik tööle Kõrgema Rahvamajandusnõukogu Sõjatööstuskomiteesse, kus ta töötas komitee esimehe asetäitjana 1926. aasta lõpuni. 1926. aastal määrati ta TTPA Suurtükiväevalitsuse ülemaks, seda kuni 1929. aasta lõpuni. <ref name="MJP_363"/>
 
1929. aasta lõpust kuni 1930. aasta oktoobrini juhtis ta Moskva proletaarset diviisi. Tsaritsõni kaitse 10. aastapäeva puhul autasutatiautasustati Grigori Kulikut lahingutest aktiivse osavõtmise eest kolmanda [[Punalipu orden]]iga.<ref name="MJP_364"/>
 
1930. aasta sügisel suunati Kulik õppima Frunze-nimelise akadeemia eriteaduskonda, kus ta tudeeris kuni 1932. aasta lõpuni. Seejärel määrati ta 3. laskurkorpuse komandör-komissari ametikohale. Sel positsioonil püsis ta kuni 1937. aasta juunini. 1937. aasta lõpus määrati aga Töölise ja Talupoegade Punaarmee suurtükiväevalitsuse ülemaks.<ref name="MJP_364"/>
1956. aasta märtsis otsustas [[NLKP Keskkomitee]] [[NSV Liidu peaprokurör|riikliku peasüüdistaja]] [[Roman Rudenko]] esildise alusel kõik mehed postuumselt rehabiliteerida, kuna [[NSV Liidu Prokuratuur]]i korraldatud kontrolliga oli kindlaks tehtud, et uurimisorganite poolt kogutud materjal kriminaalasjas osutus võltsituks ja et nende suhtes oli kasutatud ebaseaduslikke füüsilise mõjutamise vahendeid, mille tagajärjel tunnistati kahtlustatavad süüdi tegudes, mida nad ei olnud toime pannud. 30. mail 1956 kinnitas [[NLKP Keskkomitee Presiidium]] Grigori Kuliku partei liikmeks oleku postuumse taastamise kohta alates 1917. aasta novembrist.<ref name="MJP_351-357"/>
 
4. jaanuaril 1957 saatsid [[NSV Liidu peaprokurör]] Rudenko ja NSV Liidu kaitseministri asetäitja marssal [[Ivan Konev]] NLKP Keskkomiteele kirja, milles palusid tühistada [[NSV Liidu Ülemkohus|NSV Liidu Ülemkohtu]] Erinõupidamise ja [[NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium]] otsused Kuliku marssali auastme ning ordenite ja aunimetuse äravõtmisest Kertši mahajätmise tõttu, kuna langetatud otsus süüasjas oli sündinud ebaõigetel alustel. Pärast mitmeidmitu kuidkuud kestnud uurimist rehabiliteeritigi Kulik rehabiliteeritigi – 28. septembril 1957 andis Ülemnõukogu Presiidium välja vastava seadluse.<ref name="MJP_351-357"/>
 
== Auastmed ==
129 088

muudatust