Niasviži loss: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
PResümee puudub |
||
1. rida:
[[Pilt:Г._Нясьвіж_-_Палацава-паркавы_ансамбль_DSC07374.JPG|pisi|Niasviži loss]]
'''Niasviži loss''' (ka '''Njasviži loss''' või
Niasviži lossi on kujutatud valgevene 100 000
== Omanikud ==
Radziwillid rajasid Niasviži linna juurde lossi
*[[Mikołaj Radziwill Must]]
*[[Mikołaj Radziwill Punane]]
Niasviži kui [[majoraatmõis]]a lõi aastal [[1586]] [[Mikolaj Krzysztof Radziwill Orb]].
*[[Mikolaj Krzysztof Radziwill Orb]]
*[[Albrycht Władysław Radziwill]]
21. rida:
*[[Dominik Hieronim Radziwill]]
XIX sajandi alguses
*[[Antoni Henryk Radziwill]]
*[[Wilhelm Radziwill]]
37. rida:
Praeguse linnuse ehitamist alustati aastal [[1551]]. aasta paiku, töid alustas Mikołaj Radziwill Must. Aastal [[1583]] ehitas Mikolaj Krzysztof Radziwill Orb lossi [[Giovanni Maria Bernardoni]] projekti põhjal ümber.
Loss asus jõe kaldal, selle territoorium oli ristkülikukujuline, selle pikkus oli 170 ja laius 120 meetrit.
Lossihoovi ümber asusid kolm hoonet. Värava vastas asus kolmekorruseline peahoone, mille juures asusid ka kaheksanurksed kivist tornid. Paremat kätt asus kolmekorruseline kasarmukompleks, kus asusid ka ametnike eluruumid. vasakul asus kahekorruseline hoone, kus elasid teenrid. Niasviži loss kujunes esimeseks tulirelvadele kohandatud uuelaadse kaitsesüsteemiga ([[bastion]]idega) lossiks Valgevene territooriumil.
45. rida:
[[Uputus (Poola)|Uputuse]] ajal laastasid Niasviži linna nii kasakad kui ka Moskva väed. Radziwillide kindlustatud lossi neil siiski vallutada ei õnnestunud. Aastal [[1655]] rüüstasid linna [[kasakad]], aga lossi ründama nad ei hakanud. Uue rüüsteretke ajal loss kapituleerus ja kasakad laastasid seda rängalt. Aastal [[1656]] hõivasid Niasviži taas [[Rzeczpospolita]] väed. Aastal [[1660]] ilmusid linna alla edutult [[Lachavičy]]t piiranud [[Ivan Hovanski]] väed, kes asusid lossi ründama, aga kuuldes lähenevatest Poola vägedest nad taganesid.
Aastal [[1661]] eraldas Niasviži kindluse tähtsust teadev
[[Põhjasõda|Põhjasõja]] ajal rüüstasid lossi aastal [[1705]] rootslased. Selle rüüsteretke ajal sai loss rängalt kannatada, rootslased lõhkusid bastionid ja vallid ning uputasid kahurid vallikraavi. Lossi hakati taastama alles 20 aastat hiljem, mil selle omanikuks oli Michał Kazimierz Radziwill Rybeńko.
51. rida:
Lõhutud vallide asemele ehitati uued. Põhiliselt kindlusena tegutsenud lossi asemele ehitati nüüd kindlustatud residents. Eri hoonete asemele ehitati hoovi ümber nüüd üks kolmekorruseline lossikompleks. Hoone kujunes hilise [[barokk|baroki]] näidiseks. Ümber ehitati ka väravahoone, selle teisele korrusele rajati Radziwillide raamatukogu. Aastal [[1740]] ehitati värava kõrvale veel lossi kabel. Aastal [[1772]] rüüstasid lossi [[venelased]], viies minema sealse raamatukogu ja lossis asunud kunstiväärtused, toimetades need [[Peterburi]] linna sealsele Teaduste Akadeemiale. Lossi hakati taastama aastal [[1809]].
Aastal [[1812]] liitus Dominik Hieronim Radziwill Prantsuse vägedega, selle tagajärjel konfiskeerisid Vene võimud Radziwillide valdused, nende seas ka Niasviži lossi. Lossis asunud medalite ja müntide kollektsioon anti [[Harkiv]]i ülikoolile, sealsed riitusesemed viidi [[Moskva]]sse, kunstiväärtused jagati aga erinevate Venemaa ülikoolide vahel. Kuigi maavaldused tagastati üsna pea, tagastati loss alles aastal [[1865]]. Seejärel hakati vana lossi, mida pealetungivad
Antoni Wilhelm Radziwill, kes oli taastamistööde eestvedaja, kulutas lossis olnud aarete tagasi saamisele suure varanduse. Lossi arhiiv õnnestus tal 200 000 rubla eest tagasi osta, ka aitasid sellele kaasa suure osa Radziwillide valdustest pärinud [[Wittgenstein]]id. Lossivarade tagasiostmist juhendas [[Dresden]]i ajaloomuuseumi direktor Ehrenthal. Osa kunstiteoseid, mis asusid [[Ermitaaž]]is, õnnestus Radziwillidel aastal [[1905]] tagasi saada, suurem osa sinna sattunud teostest jäid aga tagastamata.
[[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] ajal jäi Niasviž rindele, lossi paiknesid nii vene kui
Antoni Albrecht Wilhelm Radziwill
[[Pilt:Belarus-Niasvizh-Radziwill Castle-2.jpg|pisi|Restaureerimistööd Niasviži lossis]]
Aastal [[1944]] avati lossi ruumides sanatoorium. Selle käigus hävitati vana [[interjöör]]. Lossi hakati taastama alles
Uued rekonstrueerimistööd algasid kohe
Praegu asub Niasviži lossis muuseum. Aastal [[2012]] oli see
[[Pilt:Intérieur de la cour du Château de Niasvij IMG 1066.JPG|pisi|left|Niasviži lossi hoov]]
75. rida:
Lossi territoorium on 170 meetrit pikk ja 120 lai. Selle nurkades asuvad bastionid. Kolmekorruselise peahoone juurde kuuluvad kaheksanurksed tornid. Teine hoone lossis on kolmekorruseline kasarmuhoone, kolmas hoone on teenijate korpus. Hiljem lisandus veel kabel.
Väravaehitist läbib kaetud käik, väravahoone ise on kahekorruseline ja seda liigendab kolmnurkne frontoon. Väravahoone teisel korrusel paiknes Radziwillide raamatukogu, ka asub selle kõrval lossi kabel. Väravahoonel paikneb kahekorruseline torn. Teine suurem torn paikneb ühe endise külgkorpuse peahoone poolses otsas; kuusnurkne torn on samuti kahekorruseline.
85. rida:
Vanimaks pargiks Niasviži piirkonnas on endise [[Niasviž#Alba|Alba]] eeslinna juures asunud [[karjamõis]]a ja hilisema Radziwillide suveresidentsi juurde rajatud Alba park. Lossi enda juurde hakati parke rajama alles XIX sajandil, parkideks muudeti ka Uša jõe lossi vastas asuv kallas, mis oli seni metsik, kohati ka soostunud maastik. Parkide kompleks hakkas koosnema viiest eriilmelisest osast, mida eraldavad kolm tiiki.
Parkide rajamine jaguneb kolme järku. Aastail [[1878]]
Aastal [[1963]] võeti Niasviži parkide kompleks looduskaitse alla.
93. rida:
Vanuselt teine neist parkidest oli Vana park, mis kannab ka Aziaryni nime (''Стары парк'' või ''Азярын''). Selle pindala on 16 hektarit ja seda hakati rajama aastal [[1878]]. Algselt kasvas seal ainult üks [[kanada pappel]]. Pargi rajamise alguses pandi selle juurde mälestuskivi kirjaga: "Selle kivi püstitamise hetkel kasvas kogu pargi territooriumil ainult see pappel". Aastal [[1903]] püstitati parki veel teine mälestuskivi, tähistamaks pargi kahekümneviiendat juubelit. Suurem osa pargi puudest oli XIX sajandi lõpuks istutatud, aga tööd jätkusid seal veel XX sajandi kahekümnendate aastateni.
Kuigi park on vabakujundusega, liigendavad seda siiski
[[Pilt:Помнік_сабаку.jpg|pisi|left|Mälestuskivi koerale-elupäästjale]]
Pargi kompositsiooni aluseks olid kolm väljakut, mida ühendasid alleed. Sissepääsu lähistel asub tiik, mida toitis nüüdseks kuivanud allikas. Tiigis asub kivil [[näkk|näkineidu]] kujutav skulptuur. Sissepääsule lähim oli Spordiväljak, mille ääres seisis ka solaariumi hoone. Väljakul asusid XX sajandi alguses tenniseplatsid. Teist, Keskväljakut, ehib mälestussammas koerale-elupäästjale. Legendi kohaselt oli üks Radziwillidest metsas karujahil, kui teda ründas haavatud [[pruunkaru|karu]]. Mees oleks hukkunud, kui üks jahikoertest poleks looma rünnanud ja tema tähelepanu endale tõmmanud, hukkudes ise, aga päästes sealjuures isanda elu. Kolmas väljak oli Näituseväljak, kus kuni aastani [[1927]] korraldati seal seisnud paviljonides hooajalisi
XX sajandi üheksakümnendatel aastatel rajati parki uus allee, mille äärde püstitati tuntud Niasviži elanike ja valgevenelaste [[büst]]id. Vana park asub samal Uša jõe kaldal kui Niasviži losski.
106. rida:
Vanim lossi juures asuv park on Lossipark, mis kannab ka Antoni pargi nime (''Замкавы парк'' või ''парк Антонія''). Selle pindala on 11 hektarit ja seda hakati rajama XIX sajandi alguses. Pargis kasvavad vahtrad, [[babüloni remmelgas|babüloni remmelgad]] ja [[hõberemmelgas|hõberemmelgad]], mis eristuvad oma lehtede värvilt üldisest foonist. Parki nimetatakse Antoni Albrecht Wilhelm Radziwilli järgi ka Antoni pargiks.
Pargi tähtsaimaks elemendiks on 450 meetri pikkune tamm, ms rajati aastail [[1870]]
Enne pargikompleksi rajamist ääristas lossi ja linna vahelist teed allee, aga lossi värava ees kasvasid [[haab|haavad]] ja [kask|kased]]. Hiljem asendati sealsed puud lillepeenrate ja ilupõõsastega.
116. rida:
=== Uus park ===
[[Pilt:Частка_Марысінага_парку.JPG|pisi|left|Uus park]]
Suurim lossi juures asuv park on Uus park, mis kannab ka Maria pargi nime (''Новы парк'' või ''Марысін парк''). Selle pindala on 22 hektarit. Pargi kujundamisel on kohati kasutatud kohalikku legendi Niasviži vürstinna Maria traagilisest saatusest, sellest ka pargi teine nimi. Pargi soisem osa kannab nime Luigeluht ja see on pargikompleksi hiliseim osa, mis valmis aastail
[[Pilt:Нясьвіж,_Марысін_парк.jpg|pisi|Paviljon Uues pargis]]
Pargis asub Maria pisarate nime kandev allikas (''Слёзы Марыі''), selle juures asunud pronksskulptuur hävitati II maailmasõja ajal. Pargi
Uut parki läbib ringtee, selle idaosas asub aga Vene metsa (''Рускі лес'' kandev rohelusmassiiv, kus kohalike lehtpuuliikide vahel kasvavad ka üksikud sinna istutatud võõrliigid. Pargis on
Pargi idaosas istutati suure rändrahnu ümber kuused, selle kompositsiooni juurest viis kaseallee aga paviljoni juurde, kus lossiisandatel oli tavaks
=== Inglise park ===
135. rida:
=== Jaapani park ===
[[Pilt:Японскі_парк_у_Нясвіжы.JPG|pisi|left|Jaapani park]]
Kõige uuem lossi juures asuv park on Jaapani park, mis kannab ka Plintoŭka nime (''Японскі парк'' või ''Плінтоўка''). Selle pindala on 7 hektarit ja see rajati vahemikus
Pargi algsest planeeringust on vähe säilinud, ka puuduvad selle kohta igasugused dokumendid. Jaapani parki istutati põhiliselt kääbusvormideks kavandatud puid, mis aga aja jooksul ilma hoolduseta suureks sirgusid. Samuti kavatseti sinna rajada kitsad teed ja vaateplatvormideks kujundatud kivid. Kavandatud park jäi paraku lõpetamata.
147. rida:
Нясвіжскі_палацава-паркавы_комплекс.JPG|Vaade lossile üle Uša jõe
Бальная зала Нясвіжскага замка.jpg|Ballisaal Niasviži lossis
100000-rubles-Belarus-2000-f.jpg|Loss 100 000
Niasvizh Castle Entrance.jpg|Niasviži lossi värav
Г. Нясьвіж - Палацава-паркавы ансамбль PICT0903.jpg|Niasviži lossi vahitorn
|