Erinevus lehekülje "Ratsanikesõda" redaktsioonide vahel

P
resümee puudub
P
| märkused =
}}
'''Ratsanikesõda''' oli relvakonflikt [[Poola kuningriik|Poola]] ja [[Saksa Ordu|Saksa ordu]] vahel aastatel [[1519]]–[[1521]]. Laiemas plaanis oli see osa [[leedu Suurvürstiriik|Leedu]] ning Poola liidu ja Saksa Orduordu vaheliste konfliktide seeriast.
 
Sõda on nime saanud sellest, et mõlemad pooled kasutasid lahinguis suurel hulgal ratsanikke.
 
==Eellugu==
Aastal [[1466]] sõlmisid Saksa Orduordu ja Poola [[Toruń]]is [[Teine Thorni rahu|teise Thorni rahulepingu]], mis fikseeris kahe maa vahelise piiri. Ühtlasi sattus Orduordu tugeva Poola mõju alla, mis tõi aastal [[1501]] kaasa [[Saksa-Rooma keiser|Saksa-Rooma keisri]] protesti, kellele ordu samuti nimeliselt allus.
[[Pilt:Statue Albrecht von Brandenburg-Ansbach.jpg|250px|thumb|Albrecht von Hohenzollerni mälestussammas [[Malbork]]i (Marienburgi) ordulinnuses]]
Aastal [[1511]] sai Saksa Orduordu kõrgmeistriks Poola kuninga sugulane [[Albrecht von Hohenzollern]]. Ordu lootis, et sellel õnnestub panna [[Poola kuningas]] (1506–1548) [[Zygmunt I]] rahulepingut üle vaatama. Ent Zygmunt ei lasknud end Albrechti sugulusest mõjutada ja jäi enda nõudmistele kindlaks: ordu pidi tunnistama Poola ülemvõimu. Sellega Albrecht ja ordu nõustuda ei saanud.
 
[[1513]]. aastal tegelesid Albrecht ja keiser [[Maximilian I]] aktiivselt Poola-vastase liidu loomisega: viimane saatis mitu saatkonda Moskvasse, et õhutada [[Vassili III]]-t Leedut ründama, Albrecht aga koostas suurejoonelise plaani kogu Preisimaa tagasivõitmiseks ordule ja lisaks sellele [[Masoovia]] liidendamiseks Saksa-Rooma riigiga. Liiduläbirääkimistesse püüti aktiivselt haarata [[LiiviLiivimaa ordu|Liivimaa ordut]]t, kuid [[Liivi ordu maameister|ordumeister]] [[Wolter von Plettenberg]] oli liidu suhtes Moskvaga äärmiselt skeptiline ja oleks parema meelega näinud Preisimaa ja Poola vastuolude rahumeelset lahendamist. Albrecht ja tema sugulased jätkasid siiski konfliktiks valmistumist. Eriti aktiivselt tegutses suure koalitsiooni loomise nimel Albrechti vend Kasimir, kes keisri saadikuna reisis ringi [[Põhja-Saksamaa]]l, Taanis ja [[Madalmaad]]es.
 
[[1514]]. aastal ründaski [[Venemaa]] Leedut ja vallutas [[Smolensk]]i. Kuid keiser ega Preisimaa polnud sõjaks veel valmis ning [[Liivimaa]], nähes venelaste aktiivsuses eestkätt ohtu enda julgeolekule, sõlmis Leeduga koguni igavese rahu- ja sõpruslepingu. Plettenbergi selline käik käis risti vastu Albrechti plaanidele, kuid tollel polnud võimalusi Liivimaa ordumeistrile teistsugust poliitikat peale sundida. Pealegi jättis Zygmunti seotus sõjaga idas talle senisest vabamad käed suure koalitsiooni loomise jätkamiseks. [[1515]]. aasta alguses otsustas keiser Maximilian juba sama aasta aprillis võimalikult suurte vägedega Poolale kallale tungida ja sundida teda nii Lääne-Preisimaad loovutama kui ka [[Ungari]]s ja [[Böömimaa]]l [[Habsburgid]]ele soodsaid pärimistingimusi sõlmima. Kuid Zygmunt, kes oli vahepeal suutnud venelasi lahinguväljal lüüa ja olukorra idas, küll Smolenski kaotamise hinnaga, stabiliseerida, pakkus Maximilianile hoopis diplomaatilisi läbirääkimisi. Keiser nõustuski nendega ja sama aasta juulis sündis Jagelloonide-Habsburgide leping, millega Ungari ja Böömimaa kuninga lapsed kihlati Maximiliani lapselastega, Maximilian andis vastutasuks Zygmuntile aga sisuliselt vabad käed Preisimaa osas. Nii olid Albrechti lootused suure Poola-vastase koalitsiooni loomiseks luhtunud.
[[File:Kulmbach Sigismund I the Old.jpg|pisi|[[Poola kuningas]] (1506–1548) [[Zygmunt I]]]]
==Sõja algus==
[[1519]]. aasta keisrivalimised tulid kasuks [[Zygmunt I]]-le, sest valituks osutus Habsburgide soost [[Karl V]], kes oli Jagelloonidega heades suhetes. [[Prantsusmaa kuningas|Prantsusmaa kuningale]] [[François I]]-le panuse teinud Albrecht oli sunnitud kiiresti otsustama, mida ette võtta, sest juba sama aasta suvel asus Zygmunt tema vastu vägesid koondama. Albrecht otsustas sõja kasuks, sest seda oli juba kaua ette valmistatud, ja asus Saksa-Rooma riigis aktiivselt vägesid värbama. Sealjuures tehti aga tõsine viga, nimelt juhtis endine [[Saksa ordu suurmarssal|suurmarssal]] [[Wilhelm von Isenburg]] 6000-mehelise värvatute väe avalikult läbi kogu Põhja-Saksamaa ja andis sellega Poolale üheselt märku Preisimaa vaenulikest kavatsustest. Lisaks esitas Albrecht von Hohenzollern Poolale nõudmise hõivatud Preisimaa alade tagastamiseks ja Warmia tagastamiseks, samuti nõude tasuda 30 000 kuldnat kompensatsiooniks okupatsiooni tekitatud kahjude eest. See andis Zygmuntile legaalse põhjuse kõrgmeistri vastu sõda alustada. Detsembris [[1519]] kuulutaski [[SejmSeim (Poola)|Sejmseim]] pealepärast piiskop [[Erazm Ciołeki kihutuskõnesid ordule sõja.
 
[[1520]]. aasta esimestel päevadel puhkes Preisimaal otsene Poola ja Saksa ordu vaheline sõjategevus, mida on nimetatud palgasõduritest ratsaväelaste intensiivse kasutamise tõttu Ratsanikesõjaks (''Reiterkrieg''). Leedu ida poolt ähvardava ohu tõttu sõjategevuses ei osalenud.
Poola väed kogunesid [[Koło]] piirkonnas ja alustasid jaanuaris rünnakut [[Mikołaj Firlej]] juhtimisel rünnakut läbi [[Pomesaania]] [[Kõnigsberg]]ile. Teel alustasid nad [[Marienwerder]]i ja [[Preußisch Holland]]i piiramist, kuid kahurväe puudumisel edenes piiramine aeglaselt. Poola laevastik asus samal ajal blokeerima Preisimaa sadamaid.
 
Ordu väed omakorda hõivasid [[Warmia]]s [[Braunsberg]]i linna. Kui Poola väed aprillis täiendust said ja neil oli rohkem kahureid, suutsid nad Marienwerderi ning Preußisch Hollandi hõivata, aga katse Braunsbergi tagasi vallutada luhtus. Ordu väed olid algselt kaitsepositsioonil, oodates abivägede saabumist.
 
1520. aasta suvel saabusid Saksamaalt pärit abiväed, mis ründasid juulis [[Masoovia]]t ja augustis ka [[Suur-Poola]]t. Sakslastel õnnestus hõivata [[Międzyrzecz]], hiljem ka [[Wałcz]], [[Chojnice]], [[Lidzbark Warmiński]], [[Starogard Gdański]] ja [[Tczew]]. Ordu väed alustasid ka [[Gdańsk]]i piiramist, aga Poola abivägede saabumine ning majanduslikud probleemid ([[palgasõdur]]id keeldusid raha puudumisel võitlemast) tegid piiramisele lõpu. Pärast seda, kui Saksa-Roomast tulnud palgasõdurid ei suutnud Gdańskit vallutada ja nende vägi lagunema hakkas, oli selge, et ordut ootab kaotus.
 
Wolter von Plettenberg surus 1520. aasta oktoobris Volmari maapäeval läbi otsuse Preisimaa toetamiseks relvade, sõjamoona ja saja ratsanikuga, kellest enamiku panid välja [[Viljandi komtuur]] ja [[Maasilinna foogt]].<ref>Walther Hubatsch. Albrecht von Brandenburg-Ansbach. Heidelberg, 1960, lk 90.</ref> Abi eest pidi Albrecht loobuma õigustest Harju-Virule ([[Põhja-Eesti]]le) ja tegema Plettenbergile teisigi järeleandmisi, mis lõplikult jõustusid küll alles [[1525]]. aastal.
==Vaherahu sõlmimine ja sõja tagajärjed==
[[Pilt:Prussian Homage.jpg|thumb|350px|Zygmunt I läänistab Albrechtile Preisimaa]]
[[1521]]. aasta alguses algasid [[Lajos II]] ja Karl V eestvedamisel rahuläbirääkimised, kuna nad vajasid mõlema poole abi, tõrjumaks [[türklased|türklaste]] invasiooni Ungaris. jAprillisAprillis sõlmitigi ordu ja Poola vahel nelja-aastane vaherahu, kuigi tundus ilmne, et konflikti jätkudes lõpeb see ordu kaotusega.
 
Vaherahu ajal püüdis Albrecht leida toetust nii keisrilt kui ka paavstilt, reisides nii Saksamaal kui ka Itaalias, kuid ei saavutanud silmapaistvat edu. [[1523]]. aastal kohtus ta aga ka [[Martin Luther]]iga, kes soovitas tal ordu sekulariseerida ja ilmalikuks [[protestantism|protestantlikuks]] valitsejaks hakata. Teine usu-uuendaja [[Andreas Osiander]] mõjutas Albrechti umbes samal ajal ka evangeelset usku toetama. Oodatav kaotus Poolale oli tunduvalt suurendanud pahameelt ka Preisimaa seisustes ja mõttele luua Preisimaast ilmalik hertsogiriik leidus kohe suur hulk poolehoidjaid. Esimesena esitas plaani Poola saadik [[Achatius von Zehmen]] (Achazy Czema), kuid [[1524]]. aastal Albrecht sellega siiski veel ei nõustunud. Aasta hiljem aga otsustas usuasjadesse äärmiselt tõsiselt suhtuv Albrecht avalikult protestandiks hakata ja ordumaad sekulariseerida.
Zygmunt I-le esitas Preisimaa sekulariseerimise plaani, millega see muutuks orduvaldusest Poola vasallhertsogkonnaks, Albrechti vend [[Georg (Brandenburg-Ansbach)|Georg]] ja kuningas kiitis selle heaks. Keisril ja orduinstantsidel polnud jõudu sekulariseerimisotsust väärata ning [[10. aprill]]il 1525 kuulutati Preisimaa [[Krakówi leping]]uga ilmalikuks hertsogiriigiks Poola ülemvõimu all. See ei meeldinud mõistagi ei keisrile, kes kaotas ülemvõimu Preisimaa üle (kuni selle ajani loeti seda Saksa-Rooma riigi osaks) ega Saksamaal ja Liivimaal asuvaile ordutegelastele. Albrecht omalt poolt püüdis lisaks Preisimaale enda kätte saada ka teisi ordu alasid, sealhulgas Liivimaad. Wolter von Plettenberg keeldus aga oma maid sekulariseerimast ja suutis keisrilt piisava diplomaatilise kaitse saada. Ka Poolal polnud tol hetkel Liivimaa alistamiseks võimalusi. Pealegi polnud katoliiklikul kuningal erilist huvi protestantliku hertsogi poliitikat toetada.
 
Saksa Orduordu reageeris Preisimaa sekulariseerimisele uue kõrgmeistri valimisega, kelleks sai [[Walter von Cronberg]]. Too püüdis diplomaatilisel teel Preisimaa alasid ordule tagasi võita, aga edutult.
 
==Viited==
115 784

muudatust