Charles I: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
23. rida:
Charles I osutus valitsejana mitmeti teistsuguseks valitsejaks kui olnud tema isa. Ta oli küll samavõrd veendunud absoluutse monarhia pooldaja ja püüdis parlamendi mõju igati vähendada, kuid samas oli ta tunduvalt paindlikum ning suutis vähemalt oma valitsusaja alguses ka parlamendisaadikuid oma ettevõtmisi toetama saada. Erinevalt James I-st oli ta ka väga järjekindel valitseja, kes ka reaalse võimu enda ja oma kitsama ringkonna kätte haaras, kuna James oli sageli piirdunud vaid teoretiseerimise ning oma soovunelmatesse süüvimisega, jättes reaalse valitsemise teiste teha. Ent Charlesi autokraatlik valitsemisstiil tekitasid talle palju vastaseid ja ehkki ta ise esialgu nende otseste rünnakute alla ei langenud, asusid parlamendisaadikud ja mitmed suurnikud ründama tema favoriite kui kuningale halva nõu andjaid.
 
Esimesena sattus löögi alla Buckinghami hertsog, kes oli korraldanud kaks ebaõnnestunud sõjaretke Hispaania vastu ja keda peeti ka Inglismaa tegelikuks valitsejaks. Parlament süüdistas teda reetmises, kuid Charles püüdis teda kaitsta. Ent enne, kui Buckingham sai kolmanda võimaluse, tapeti ta [[1628]]. aastal. Nii olid pinged mõneks ajaks lahenenud. Kuid riigi majanduslik seis oli endiselt äärmiselt vilets ja parlament ei soovinud enam üldse raha anda. Seda oleks aga vaja läinud nii sõjategevuse jätkamiseks, eriti kuninga onu [[Christian IV]] aitamiseks, laevastiku kaasajastamiseks kui ka laialdasteks ehitustöödeks kuningriigi sees. Nii oli Charles kehtestanud mitmeid erakorralisi makse, mille vastu saadikud mõistagi protestisid. Aastatel [[1625]]–[[1629]] kutsus Charles kokku kolm parlamenti, ent ei leidnud nendega üksmeelt. Seejärel otsustas ta absolutistliku valitsemissüsteemi praktikasse rakendada ja valitses 11 aastat ilma parlamendita. Ajalookirjutuses on kohati seda aega nimetatud 11-ks türanniaaastakstürannia-aastaks, kuid see nimetus pole ilmselt kuigi täpne.
 
===11 aastat ilma parlamendita===
32. rida:
Sel perioodil olid kuninga lähimateks abilisteks sellised aadlikest sõjamehed nagu [[Thomas Wentworth]], Straffordi krahv ja [[James Hamilton]], aga ka vaimulikud, näiteks Canterbury peapiiskop [[William Laud]], kes oli ühtlasi ka absolutismiidee (kuningal on Jumalast antud võim) tuline pooldaja ja arendaja. Just usuküsimused muutusidki 1630. aastatel üha põletavamateks, sest ühest küljest püüdis paavstivõim Charlesi kui küllaltki tolerantsete usuvaadete ja katoliiklusele veidi sümpatiseerivat meest enda poolele võita, teisalt aga tõstsid Inglismaal ja Šotimaal pead radikaalsed protestantlikud ehk puritaanlikud voolud. Charles püüdis usuelu hoida niivõrd kuldsel keskteel kui vähegi võimalik, lõpetades äärmusliku katoliiklaste tagakiusamise ja püüdes anglikaani liturgiat ühtlustada, ent suurele osale alamatest oli see vastuvõetamatu. Eriti rahulolematud olid šotlased, kellega Charlesil oli üle hulga aja kokkupuude [[1633]]. aastal, mil ta käis [[Edinburgh]]is end Šotimaa kuningaks kroonimas. Ilmnesid teravad vastuolud just usupinnal, sest šotlaste enamus ei tahtnud aktsepteerida anglikaani kiriku piiskoplikku vormi ja liturgiat, vaid soovis vabakoguduslikku kirikukorraldust, mis oleks lähtunud otseselt šoti presbüterlikust traditsioonist. Vastuolud teravnesid üha ning lisaks šoti protestantidele muutusid üha riigivõimuvastasemaks ka inglise enda puritaanid.
 
[[1637]]. aastal püüti Šotimaal rakendada sisuliselt angikaanlikku jumalateenistuse korda. See lõppes vaimulike minemakihutamise ja suure tüliga. Šotlased sõlmisid [[1638]]. aasta alguses "ühiskondliku leppe" (''national covenant''), milles täielikult keeldusid anglikaani korra ühegi aspekti tunnistamisest ning nõudsid vabakoguduste rakendamist. Sama aasta lõpul kuulutaski šoti rahvuslik assamblee piiskopliku (anglikaanliku) kirikukorra täielikult kaotatuks. Nii sai alguse [[Esimene piiskoppide sõda]], sest Charles ei saanud järgi anda, see oleks olnud tema kui absoluutse monarhi puhul mõeldamatu, eriti, kuna usuküsimus oli talle küllaltki südamelähedane asi. Siiski ei alustanud sõda kuningas, vaid šotlased. [[Alexander Leslie]] lipu alla kogunes umbes 20 000 meest, kes olid valmis kuningale vastu astuma. Umbes sama suure väe sai kokku ka kuningas, kuid konflikt lahenes siiski enam-vähem rahumeelselt, [[Berwicki leping]]uga nähti ette tüli rahumeelne arutamine kirikukogul, kus pidi osalema ka kuningas. Ent šotlased tahtsid, et kuningas tunnistaks kohe ja vastuvaidlematult piiskopliku korralduse kaotamist. Seda too teha ei tahtnud. Olukord muutus aga üha pingelisemaks, sest ŠotimaagaŠotimaa omadega sarnaseid nõudmisi hakkas tulema ka Inglismaalt ja Iirimaalt. Nii otsustas kuningas asja lahendada ikkagi sõjalisel teel, suruda Šotimaal tema suhtes mässulised elemendid maha ja hoiatada nõnda ka teisi potentsiaalseid vastalisi. Et seda teha, oli kuningal aga tarvis raha. Seda võis saada ainult parlamenti kokku kutsudes, sest erakorraliste lisamaksude võimalused olid ammendatud, üldsus poleks neid enam mingil juhul aktsepteerinud. [[1640]]. aastal otsustaski Charles I parlamendi kokku kutsuda.
 
===Pika parlamendi kokkukutsumine===
Aprillis [[1640]] kogunes parlament kokku. Enamik saadikutest olid olnud ka [[1629]]. aasta omas ja meelestatud seega küllaltki kuningavaenulikult. Eriti tõusis esile veendunud puritaan [[John Pym]], kes väitis oma emotsionaalsetes kõnedes, et kuningas on oma tegutsemises õilsad eesmärgid minetanud ja ajavat taga hoopis katoliiklaste kasu. Charles vastas sellele nördinult ning püüdis šotlaste-vastastšotlastevastast retke igati põhjendada (et nad on mässulised, otsinud abi prantslastelt ja ohus kuningriigi ühtsus või kuningavõim ise), kuid parlament ei võtnud teda kuulda. Mais saatis Charles parlamendi laiali, nõnda sai see kuulsaks [[Lühike parlament|Lühikese parlamendi]] nime all.
 
Ent olukord muutus kuninga jaoks üha kurjakuulutavamaks, sest samal aastal tungisid Inglismaale šotlased, kes lubasid lahkuda siis, kui usuküsimuses on saavutatud neid rahuldav kokkulepe. Üha rahulolematumaks muutusid ka aadlikud. Nõnda ei jäänud Charlesil muud üle, kui uus parlament kokku kutsuda. See juhtus 1640. aasta novembris. Et see vähemalt osaliselt eksisteeris kuni [[1653]]. aastani, nimetatakse seda [[Pikk parlament|Pikaks parlamendiks]]. Sellegi liikmeskond oli sisuliselt sama meelsusega kui Lühikese parlamendi oma, nii et Charlesil ei läinud sugugi lihtsamaks.
43. rida:
Parlament võttis enda kätte ka usuasjade korraldamise. Kõigepealt käskis ta kuningal šotlaste nõudmisele järele anda, mida ta 1641. aasta alguses ka tegi. Ent sellega sai kuningas endale taas positiivset mainet, eriti Šotimaal, seega hakkasid parlamendi positsioonid tema enda tegevuse tagajärjel ootamatult kõikuma ja kuningas püüdis seda mõistagi ka igati ära kasutada, sõlmides šotlastega salaleppe parlamendi vastu. Samuti kontakteerus ta naise kaudu Prantsusmaaga, et saada parlamendi isetegevuse vastu tuge. Parlament võttis vastu aga "Suure ramonstrantsi", kus monarhilt võeti sisuliselt ära kõik õigused, muutes riigi vähemalt teoreetiliselt parlamentaarseks monarhiaks. Kuningas seda mõistagi ei tunnistanud ja vastasseis muutus üha pinevamaks.
 
1641. aasta sügisel puhkes Iirimaal ülestõus, mida parlament kasutas kohe kuninga vastu, väites, et selle taga on kuninganna ja teised katoliikluse restauratsiooni toetavad jõud. Puhkesid suured kuninganna-vastasedkuningannavastased meeleavaldused ja [[1642]]. aasta algul lahkus kuninglik perekond Londonist Hampton Courti. Varsti lahkus kuninganna maalt, võttes kaasa ka kroonijuveelid, et nende pantimise eest saadud rahaga kuningale sõjajõudusidsõjajõude värvata. Parlament aga tegutses omasoodu, nõudes kuningalt kõigi sõjajõudude üleminekut parlamendi kontrolli alla, samuti arvati Ülemkojastülemkojast välja kuningale lojaalsed piiskopid. Sõjajõududest loobumisega Charles aga enam nõustuda ei saanud. Nõnda oli otsene konflikt vältimatu.
 
===Kodusõda===
{{Vaata|Inglise kodusõda}} ''(1642–1651)''
Märtsis 1642 läks Charles Yorki, kus sai hästi sidet pidada ka talle lojaalsete šotlastega. Sinna kogunes üha enam ka talle ustavaid inimesi, peamiselt kõrgaadlikke. Peagi oli kuningal juba arvestatav armee, ent relvakonflikti püüti siiski veel vältida. Juunis saatis parlament kuningale kirja, nn. "19 ettepanekut", millega nõuti kuningalt täielikku alistumist parlamendile. Kuningas rõhutas oma vastuses, et parlament peaks arvestama ikkagi ka valitsejaga, sest Inglismaa valitsus põhinevat monarhi, Ülem- ja Alamkojaalamkoja üksmeelel. Enamik Ülemkojastülemkojast oligi juba kuninga poole üle tulnud, kuid Alamkodaalamkoda oli üldiselt tema vastu, ehkki ka seal leidus suur hulk kuningameelseid ehk rojaliste. Parlament häälestus leppimatult ja kuningas otsustas tegutseda esimesena.
 
Aasta teisel poolel liikus kuningas koos oma pooldajatega [[Nottingham]]i. Seal koondas ta oma vägesid ja alustas peagi marssi pealinna suunas, kus parlamendil oli küllaltki komplitseeritud olukord, sest linlaste lojaalsus neile polnud kindel, pealegi keeldus linna magistraat parlamendile raha laenamast, samal viisil, nagu ta oli seda keeldunud varem ka kuningale andmast. Ent kuningas ei tunginud kohe Londoni peale, vaid jäi peatuma [[Oxford]]i, millest saigi mitmeks aastaks kuningameelsete keskus. Mõnda aega tegutses seal isegi kuningameelne vastuparlament, mis aga jäi tähtsusetuks moodustiseks. Charlesi on süüdistatud otsustamatuses ja võib-olla õigustatult, sest kiire tegutsemise korral oleks ta võinud Londoni juba 1642. aastal vallutada ja kodusõja enda kasuks lõpetada. Kuid nüüd konflikt üha venis ning parlament sai aega vägesid koondada ja neid reformida.