Ava peamenüü

Muudatused

P
resümee puudub
 
== Üliõpilasorganisatsioonide tekkelugu ==
[[Keskaeg |Keskajal]] tekkisid kultuurimetropolides ülikoolide juurde õppivate noorte rühmitused. Need said alguse [[Pariisi ülikool]]ist, kus rahvusvaheline üliõpilaspere koondus nelja [[natsioon]]i. Natsioonidel olid oma loengusaalid ja kirikud ning natsioonide prokuraatorid valisid ülikooli rektori. Natsioonid jagunesid omakorda rühmitusteks (''societas convivales''). Need olid samast rahvusest ja samast provintsist üliõpilaste koondised, mille eesmärk oli sõpruse viljelemine ja teiste liikmete majanduslik abistamine. Peatselt muutusid natsioonid orgnisatsioonideksorganisatsioonideks. Selline samm oli kahtlemata tingitud sellest, et tolleaegsed üliõpilased olid võrdlemisi taltsutamatud. Seda võib järeldada Pariisi akadeemilise ringkonna seadustest, mis keelasid ja karistasid tegevusi nagu teaduslike ja muude lahkarvamuste lahendamine lööminguga, salamõrv, sissemurdmine, kodanike naiste häbistamine ja röövimine jne.
 
Pariisist said alguse veel ka teist tüüpi üliõpilasorganisatsioonid – kolleegiumid (''collège''). Need kujunesid 13. sajandil loodud usuteadusliku õppeasutuse [[Sorbonne]]'i juures. Hiljem laiendati õppeasutust ja suurenenud üliõpilaspere jagunes mitmesse kolleegiumi, kus aja jooksul arenesid välja oma kombed ja traditsioonid ning need kandusid põlvkonnalt põlvkonnale edasi. Taoline õppiva noorsoo organiseerumine levis Pariisist ka mõningatesse teistesse prantsuse ülikoolidesse.
Rootsi kaotuse tõttu Põhjasõjas suleti ülikool ja koos sellega kadusid ka maakondlikud kogud. Peaaegu terve sajandi seisis Tartu ülikool suletuna, kuigi vene võimud lubasid [[Liivimaa rüütelkond|Liivimaa rüütelkonnale]] korduvalt, et see taasavatakse. Ülikool avati Tartu Saksa Ülikoolina alles [[1802]]. aastal, maakondlikud kogud olid aga keelatud. 23. augustil [[1803]] kinnitas keiser dokumendi "Eeskirjad K. T. Ü. üliõpilastele". Sellega läksid üliõpilased täielikult ülikooli eestkoste alla. Iga üliõpilane, kes laenas vajadusest rohkem, kuulutati raiskajaks ja talle määrati hooldaja, samuti olid üliõpilase abielulubadused kehtetud (kusjuures tõestatud võrgutamise eest eksmatrikuleeriti üliõpilane). Rootsiaegsest vabast üliõpilasest, kellel esimesed sammud üliõpilaskondliku omavalitsuse teel astutud, oli saanud kroonu vormi kandev koolipoiss.
 
Tõuge uuesti orgnaniseerudaorganiseeruda tuli [[Napoleoni sõjad |Napoleoni sõdade]] ajal. Kroonu vajas sõjaväe jaoks meedikuid, need toodi välismaalt ja saadeti Tartus täienduskursustele. Nende nn kroonumeedikute või kroonustudentide käitumine oli aga väga ebamoraalne ja selle tõttu hakkasid moodustuma uued rühmitused, kes soovisid neist eristuda.
 
1803. aastal oli 95 kaasvõitleja vahel sõlmitud salajane rühmitus nimega Allgemeine Burschenschaft. Rühmituste loojateks peetakse Baltimaadest pärit noori aadlikke, kes saadeti Saksamaa ülikoolidest tagasi koju, sest kardeti nende innustumist [[Prantsuse revolutsioon]]i ideedest. Koju naasvad üliõpilased tõid endaga Tartu ülikooli kaasa korporatiivsed üliõpilasorganisatsioonid (Landsmannschaft), mille kombed ja tavad olid üle võetud ordudelt.
 
[[1808]]. aastal saabus tagasi veel üliõpilasi – need olid surmaga lõppenud duelli tagajärjel [[Göttingeni ülikool]]ist väljaheidetudvälja heidetud kuroonlased. Nende ja eelpoolmainitud kroonustudentide mõjutusel lagunes üliõpilaskond väiksemateks rühmitusteks – korporatsioonide areng Tartus oli alanud. Arengutee oli aga üsna konarlik. Esiteks ei jõutud kogu üliõpilaskonnaga organiseerumise viisis kokkuleppele. See põhjustas sageli eri rühmituste vahel duelle ja lööminguid. Teiseks rippus organiseerumiskeeld endiselt kõigi rühmituste pea kohal. Lõpuks pidid kõik organisatsioonid oma tegevuse lõpetama ja allkirjaga kinnitama, et tulevikus ühinguid ei asutata.
 
[[1834]]. aastal jõustus uus üliõpilasmäärustik. Segane olukord organisatsioonidega vallandas sellise anarhia üliõpilaskonnas (kaklused), et rektor tegi endistele korporatsioonidele ettepaneku uuesti tegutsema hakata. Esialgu küll mitmesuguste katteorganisatsioonidena. Näiteks tegutses korporatsioon [[Fraternitas Rigensis]] kirjandusliku-seltskondliku ühinguna. Samal ajal liitusid korporatsioonid ka omavahel, moodustades korporatsioonide liidu [[Chargierten Convent]]i (Ch!C!). See liitorganisatsioon püsis sel kujul Tartus kuni Eesti Vabariigi alguseni. Legaalseks muutusid korporatsioonid Tartus [[1855]]. aastal.