Erinevus lehekülje "Gaasikromatograafia" redaktsioonide vahel

resümee puudub
'''Gaasikromatograafia''' (GC) on [[kromatograafia]] meetod [[lenduvus|lenduvate]] ühendite segu lahutamiseks paljukordse [[sorptsioon]]i ja [[desorptsioon]]i tingimustes.
 
Gaasikromatograafias kasutatakse kandegaasi[[kandegaas]]i ([[vesinik|H<sub>2</sub>]], [[lämmastik|N<sub>2</sub>]], [[heelium|He]], [[argoon|Ar]]) voolu ainete segu kromatograafilisest [[täidiskolonn]]ist või kapillaarkolonnist läbivoolutamiseks. Lahutatav proov viiakse aurustisse ja sealt edasi kolonni gaasilisel kujul kandegaasi vooluga. Seega sel meetodil ''saab lahutada aineid, mis aurustuvad ilma lagunemiseta''. Gaasikromatograafilisi meetodeid rakendatakse põhiliselt analüütilistel, harvem preparatiivsetel eesmärkidel. Vastavaid seadmeid nimetatakse gaasi[[kromatograaf]]ideks. Kõrvaloleval joonisel on lihtsustatult toodud gaasikromatograafilise seadme skeem. Kromatograafilise kolonni väljundis registreeritakse [[detektor]]i signaal, mis on proportsionaalne komponendi [[kontsentratsioon]]iga. Signaal töödeldakse registraatoris ja tulemus esitatakse tavaliselt komponentide kontsentratsiooni ajalisele muutusele vastavate piikidena – seda tulemust nimetatakse [[kromatogramm]]iks.
 
Kõige tõhusamateks ja enimkasutatavateks on osutunud '''gaasi-vedelikukromatograafia''' (GLC) meetodid (tihti nimetatakse neid lihtsustatult gaasikromatograafiaks), kus ainete eraldamine toimub pikas klaasist või kvartsist [[kapillaarkolonn]]is (siseläbimõõduga mõni kümnendik millimeetrit ja pikkusega 10–50 m), mille sisepind on kaetud sobiva vedeliku ([[statsionaarne faas]]) õhukese kihiga. Selleks võivad olla mitmesuguse polaarsusega raskltlenduvad termiliselt püsivad vedelikud, nagu polüsiloksaanid, polünitriilid, polüalkoholid jt. Gaasi-vedelikukromatograafia on üks [[jaotuskromatograafia]] meetod – komponentide lahutumine toimub nende erineva vedelikus ja gaasis jaotumise alusel.
Kromatografeerimise optimeerimiseks kasutatakse vajadusel lahutustsükli käigus kolonni temperatuuri või kandegaasi rõhu või kulu muutmist vastavalt etteantud ajalisele programmile. Gaasikromatograafias võib osutuda vajalikuks aine polaarsuse, lenduvuse või stabiilsuse muutmine [[derivatiseerimine|derivatiseerimisega]].
 
Teatud valdkondades, näit anorgaaniliste gaaside analüüs, kasutatakse vedelikuga imprigneerimata tahket statsionaarset faasi ([[alumiiniumoksiid|Al<sub>2</sub>O<sub>3</sub>]], [[tseoliit]], polümeer). Nimetatakse seda gaasi-tahkekromatograafiaks (GSC). Siin tahke liikumatu faasi osakesed adsorbeerivad proovi komponente erinevalt.
 
Gaasikromatograafia meenutab [[fraktsioneeriv destillatsioon|fraktsioneerivat destillatsiooni]], sest mõlemad protsessid eraldavad komponente nende segust: ühel juhul ainete paljukordse [[sorptsioon]]i ja [[desorptsioon]]i tingimustes ning teisel juhul paljukordse [[aurustumine|aurustumise]] ja [[kondensatsioon]]i tingimustes. Erinevus seisneb selles, et fraktsioneerivat destillatsiooni kasutatakse ainete eraldamiseks suures koguses, aga gaasikromatograafiat kasutatakse palju väiksemate koguste korral.