Ernest Rutherford: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
PResümee puudub
24. rida:
Ernest Rutherford sündis üheteistkümnelapselises peres Uus-Meremaal. Ta oli väga taibukas poiss, eriti [[matemaatika]]s. Ta lõpetas [[Uus-Meremaa ülikool|Uus-Meremaa]] ja [[Cambridge'i ülikool]]i. Uus-Meremaa ülikoolis oli ta väitlusklubi president.
 
Cambridge'is hakkas ta tegelema tollal põneva ja uudse probleemiga – [[radioaktiivsus]]ega. Ta tuvastas, et radioaktiivsed ained tekitavad kolme tüüpi kiirgust. Tolleks ajaks olid teadlased alles hakanud uurima, mis on [[aatom]]i sees. Rohkem kui 2000 aastat oli arvatud, et aatom on midagi tibatillukese kivi taolist, kuid Rutherfordi katsed näitasid, et aatomi sees on väga tihe ja raske klomp (aatomituum) janing suurem osa aatomist on tühi ruum. Rutherford kutsus oma laborisse tööle andekaid aatomiuurijaid, näiteks [[James Chadwick]]i ja [[John Cockford]]i. Nende ja teiste teadlaste, eeskätt [[Marie Curie|Marie]] ja [[Pierre Curie]], [[Enrico Fermi]] ja [[Niels Bohr]]i tööd panid aluse uuele ajastule füüsikas – tuumaajastule. Tänu sellele said võimalikuks vähihaigete [[kiiritusravi]], [[tuumajõujaam]]ad ja [[tuumarelv]].
 
Aastal [[1899]] võttis Rutherford kasutusele terminid "[[alfakiirgus]]" ja "[[beetakiirgus]]", et tähistada kaht tüüpi kiirgust, mis väljuvad vastavalt [[toorium]]ist ja [[uraan]]ist. Need kiirgused erinesid läbitungimisvõime poolest: alfakiirguse peatamiseks piisab juba paberilehest. [[1900]]–[[1903]] töötas ta koos [[Frederick Soddy]]ga, kes pälvis [[1921]] [[Nobeli keemiaauhind|Nobeli keemiaauhinna]], ja nad uurisid elementide muundumist üksteiseks. Rutherford näitas, et radioaktiivsus on aatomite lagunemise tagajärg. Rutherford märkas ka, et samast kogusest radioaktiivsest ainest laguneb pool alati konstantse aja jooksul, ja võttis kasutusele termini "[[poolestusaeg]]". Ta töötas ka välja selle praktilise rakenduse, kasutades seda [[kell]]ana, ja seda kasutades määras [[Maa (planeet)|Maa]] vanuse. Maa osutus märgatavalt vanemaks, kui enamik tolle aja teadlasi arvas.
 
Aastal 1903 avastas Rutherford, et [[raadium]]i lagunemisel tekib kolmandat sorti kiirgus. Selle kiirguse oli juba 1900 avastanud prantslane [[Paul Villard]], aga ta polnud sellele nime pannud. Seda tüüpi kiirgus oli erliselteriliselt suure läbitungimisvõimega. Rutherford nimetas selle [[gammakiirgus|gammakiirguseks]].
 
Rutherford suri [[1937]] naba[[song]]aoperatsiooni tüsistuste kätte. Kuna ta oli tõstetud aadliseisusse, nõudis etikett, et lihtrahva seast pärinev [[kirurg]] ei tohi teda opereerida, ja aadlikust kirurgi leidmine nõudis nii palju aega, et see maksis talle elu.