Absolutism: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P sarnanema millele > millega
10. rida:
Absolutism on selline valitsuskorraldus, mille korral kogu riigivõim ([[suveräänsus]]) kuulub ühele isikule või ühele riigiorganile. Näiteks võiks [[Inglise Parlament]]i pärast [[Charles I]] hukkamist pidada peaaegu absoluutse võimu omajaks. Reaalsuses on absolutistlikuks riigikorralduseks ennekõike peetud sellist, kus otsustav sõna on öelda monarhil ja tema valitud kitsal kaaskonnal. Ehkki selline süsteem on umbes sama vana kui [[riiklus]]ki, seostatakse seda mõistet enamasti [[16. sajand|16.]] ja [[17. sajand]]il [[Lääne-Euroopa]]s tekkinud [[tsentraliseeritud võim]]uga. Sel ajal läks absolutistlikena käsitatavates [[Euroopa]] riikides võim kitsama ringkonna kätte kui kunagi varem pärast [[Rooma riik|Rooma riigi]] langust. Monarh koondas enda kätte [[seadusandlik võim|seadusandliku]], [[täidesaatev võim|täidesaatva]] ja [[kohtuvõim]]u, omades nõnda otsest kontrolli kõigi riigiorganite üle. Tavaliselt rajas ta endale alluva [[bürokraatia|bürokraatliku]] administratsiooni ja piiras [[aadel|aadli]] võimu, koondades ülikud oma õukonda ja võttes neilt enamiku [[privileeg]]idest. See sai võimalikuks [[seisuslik ühiskond|seisusliku ühiskonna]] järkjärgulise lagunemise tõttu, mistõttu kuningas ei pidanud enam kuigivõrd arvestama oma [[Feodalism|feodaalide]] nõudmiste ja toetusega. Samas oli kodanikkond alles välja kujunemata, mistõttu monarhi võimu piiramiseks oli vähe vahendeid. Absolutism polnud mõistagi kõikjal ühesugune ja aja jooksul muutusid ka selle üldised suundumused. Absoluutse monarhia eesmärgiks on tavaliselt peetud riigi ja ühiskonnaelu harmoneerimist ning ühiskondliku heaolu saavutamist, samuti võimalikult tõhusa valitsemissüsteemi loomist.
 
Üldiselt on absolutismi põhjendatud sellega, et kui võim on koondunud ainult ühe isiku kätte, saab ta tunduvalt tõhusamalt valitseda, kui pidevalt üksteise soove arvestama pidav kollegiaalne võimuorgan. Samuti osutatakse, et absolutistlikku võimu omav monarh on inimene, keda sünnist saadik on kasvatatud valitsejaks, mistõttu tema sellega ka kõige paremini hakkama saab. Kriitikat on ainuisikulisele valitsemisele olnud alati, kas demokraatlikest, seisuslikest või religioossetest põhimõtetest lähtudes. Kõige levinum ja ajaliselt kõige kauem kasutatud vastuväide on aga ilmselt see, et ainuisikulist võimu omav monarh võib seda kuritarvitada ehk muutuda [[türann]]iks.
 
Samas ei levinud absolutism kõikjal Euroopas. Absoluutse monarhia mudel sobis kõige paremini tsentraliseeritud valitsuskorraga [[rahvusriik]]idele ja mitmel pool oli aadlil nii suuri privileege, et absolutismi kehtestamine osutus võimatuks. Parim näide selle kohta on ilmselt [[Rzeczpospolita]], mis oma liberaalse [[Aadlivabariik|aadlivabariigi]] idee ja unistusega paraku lõpuks kaotajaks jäi ja absoluutsete monarhiate poolt alla neelati. [[Inglismaa]]l ei kehtestunud absolutism aga arvatavasti seetõttu, et saareriigi [[kodanikuühiskond]] oli arenenum kui teistes Euroopa riikides. Inglise eripärasid võis märgata juba [[keskaeg|keskajal]], mil seal loodi esimene tõeline parlament ([[1264]]). Olulist rolli etendas ka [[Rooside sõda]], kus hukkus enamik vanast aadlist, uus oli aga tunduvalt [[kodanlus|kodanlikum]] ja seetõttu ka absolutismivaenulikum.