Lemsalu piiskopilinnus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
8. rida:
Muinasajal kuulus Lemsalu [[liivlased|liivlaste]] [[Metsepole]] maakonna keskossa ja seda peetakse maakonna halduskeskuseks. Vene tsaaririigi lõpuni kehtinud ajaloolise haldusjaotuse järgi asus linnus [[Liivimaa kubermang]]u [[Volmari kreis|Volmari maakonna]] [[Lemsalu kihelkond|Lemsalu kihelkonnas]] (Kirchspiel Lemsal).<ref>Atlas von Liefland oder von den beiden Gouvernementern u. Herzogthümern Lief - und Ehstland und der Provinz Oesel, von Ludwig August Graf Mellin, 1796, Riga und Leipzig, J. F. Hartknoch, Der Wolmarsche Kreis, No. III</ref>
 
Linnuseala asub u. 65 m. ü.üle mmerepinna.
 
Linnus on varemetes, suur osa lõhuti omal ajal rootsiRootsi vägede poolt.
 
[[File:Lemsalu linnus 8.jpg|thumb|Esiplaanil vaatetorn. Vasakul maapinnal on näha jooksmas loodetiiva väliskülje vundamenti.]]
25. rida:
*1388 – Lempselle
*1392 – Lembsel, Lemezel
*1412 – Lempzell.
 
==Ehitus==
33. rida:
[[Pilt:Lemsalu linnus 7.jpg|pisi|Konvendihoone edelanurk seestpoolt. Enne II maailmasõda oli hoonetiib veel katustatud ja võlvitud.]]
 
Lemsalu kuulub oma laiade tiibhoonete ja massiivse nurgatorniga varajaste konvendihoonete tüüpi, mis sai tugevaid mõjutusi ja eeskuju ordulinnuste ehitusstiililt, sarnanedes näiteks Vindavi, Adaži ja Adsele ordulinnusteleordulinnustega. Linnus paiknes künkal ja kujutas endast peaaegu ruudukujulise (30,7 *× 29) põhiplaaniga väikese siseõuega 890 m² põhjapindalaga konvendihoonet, mille nurgad olid orienteeritud põhiilmakaarte järgi ja mille põhjanurgas asetses raskepärane veidi müürijoonest väljapoole eenduv nurgatorn põhiplaaniga 12 *× 12 m. Hoone välisküljel ehitusmaterjalina kasutatud põllukivi vajutab välisilmele rangelt kasina pitseri. Ka siseruumide poolt ei ole säilinud mingeid ehisdetaile. Konvendihoonel oli 3 korrust: poolkeldri -, elu -, ja kaitsekorrus. Hoone on osaliselt säilinud 2 korruse kõrgusena, kaitsekorrus on hävinud. Katus oli kaetud põletatud savist punaste katusekividega.
 
Praeguseks enam mitte säilinud nurgatorni kõrval hoone kirdetiivas oli peavärav, arvatavasti väikese väravatorniga, langevõrega ja vallikraavi kohal asetsenud tõstesillaga. Peavärav oma väravaava kohal olevate niššidega ja langevõre jaoks tahutud kiviplokkidest juhtsoontega on üsna hästi säilinud. Selles hoonetiivas võisid asuda tõenäoliselt piiskopi eluruumid. Linnusteuurija Armin Tuulse kirjeldusel oli seal tollal säilinud ruum Liivimaa varajastele linnustele iseloomuliku aknaavaga. Nurgatorn on näidatud 1663 Johann Schneideri mõõdistatud ja 1688 a. aasta inventariseerimisplaanil. Konvendihoone idanurgas, kahe hoonetiiva vahel oletatakse asunud kabel ja "kellatorn".
 
Kagutiiva võlvitud suur ruum arvatakse olnud olevat saal Toomkapiitli jaoks. Praeguseks on II maailmasõjas kannatada saanud lihtsate servjoonvõlvidega lagi hävinenud. Kagutiiva müüripaksus ulatus 1,85 – 185–1,95 m.
 
Edelatiib lammutati XVII sajandil ja asendati magasiaidaga, millest praeguseks on säilinud samuti ainult vundamendid säilinud. Ka loodetiiva väljanägemise ja otstarbe kohta pole midagi teada, kuigi arvatakse, et seal asusid köögiruumid ja õllepruulikoda.
 
Konvendihoonet u. 15 meetri kaugusel ümbritsenud kivist kaitsemüür moodustas kompleksile eeslinnuse, mida linna poolt küljes lahutas ka vallikraav. Eeslinnuse siseküljel paiknesid puidust majandushooned ja nurkades puidust kaitsetornid, nagu XVII sajandist pärit kirjelduste põhjal teada on.<ref>Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 203, 204.</ref>
 
==Ajalugu==
47. rida:
[[Pilt:Lemsalu linnus 3.jpg|pisi|Vaade kirdest eeslinnuse välismüüri asukohast konvendihoone väravale. Restaureerimistööde käigus on väravatorni kohale ehitatud puidust vaatetorn.]]
 
Dokumentides XIV sajandi I poolest nimetatakse linnust peapiiskopi kevadresidentsiks, kus ta viibis Kõigikõigi Pühakutepühakute päevast (veebruari algus) kuni Suvistesuvisteteni e. Nelipühadeninelipühadeni (mai lõpu või juuni alguseni); vahetevahel ka muul ajal. Teda saatis kaaskond u. 800 inimesega.<ref>http://www.travelzone.lv/latvija/pils/limbazi/index.php</ref>
 
===Piiskopkonna ajajärk ja Liivi sõda===
55. rida:
Juba muinasajal läks siitkaudu tähtis tee liivlaste Toreidast (Turaida) Ruhja kaudu sakalaste Viljandisse. Mööda Svetupet sai Läänemerele.
 
[[1223]] ehitati baltisaksa ajaloolaste väitel<ref>http://books.google.ee/books?id=JUECAAAAYAAJ&printsec=frontcover&source=gbs_ge_summary_r&cad=0#v=onepage&q=Kirchspiel%20Lemsal&f=false</ref> Lemsallu [[liivlased|liivlaste]] endise põlenud puitlinnuse asemele [[peapiiskop]] [[Albert (Riia piiskop)|Albert]]i käsul [[linnus]], millest kujunes [[Riia peapiiskopkond|Riia peapiiskopkonna]] liivlaste alade halduskeskus. Ümber Lemsalu moodustasid kaitseliine 11 abi- ja [[vasallilinnus]]t nii põhja ([[Salatsi piiskopilinnus]], [[Ungurpilsi vasallilinnus]]), ida ([[Augstroze]], [[Mujan]]i, [[Vainsalu]], [[Rozbek]]i, Suur- ja [[Väike-Roopa]]), kui ka lõuna ([[Nabe vasallilinnus]], [[Krimulda]], [[Turaida piiskopilinnus]]) pool. Lemsalut peetakse ka liivlaste [[Metsepole maakond|Metsepole maakonna]] keskuseks.
 
[[1318]] mainitakse esmakordselt ürikuliselt linnust<ref>Löwis of Menar, Bemerkungen 78</ref>, kui ordu väed selle vallutasid. Peatselt pidi [[Liivi ordu]] peapiiskopile linnuse siiski tagastama.
69. rida:
[[1557]] algas [[Vana-Liivimaa]]l [[kodusõda]] [[Liivi ordu]] ja [[maamarssal]]i ning peapiiskopi vahel. Peapiiskop [[Wilhelm von Brandenburg]] saatis Lemsalust käskjala Georg Taube kirjadega abi järele Saksamaale. Käskjalg põgenes mere äärde, kuid ordumehed said ta veel paadist kätte ja lasid maha.<ref>Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158 – 1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk. 171</ref>
 
[[1558]], [[Liivi sõda|Liivi sõja]] algul hõivasid [[vene tsaaririik|veneVene tsaaririigi]] väed linna, põletasid selle maha ja lõhkusid linnust.
 
[[1560]],. aasta augusti keskel põletas Riia peapiiskopi [[koadjuutor]] hertsog Cristoffer Albrecht Lemsalu alevi ise maha ja lasi venelastel ümberkaudu rüüstata.<ref>Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk. 152</ref>
 
[[1567]] rüüstasid linnust rootsiRootsi väed oma sõjapealiku Liivimaa sakslase [[Klaus Kursell]]i juhtimisel. Rootsi väed piirasid vaikselt linnuse sisse, tegid äkksissetungi ja hõivasid linnuse. Tapsid poolakad, panid linnuse põlema ja pöördusid saagiga Tallinna tagasi.<ref>Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158 – 1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk. 227</ref>
 
[[1575]] olid linnuse juures jälle veneVene väed [[hertsog Magnus]]e juhtimisel.
 
[[1577]] oli [[Vene tsaar]] [[Ivan Julm]] isiklikult Liivimaal kohal, polnud hertsog Magnusega rahul ja vallutas juuli ja augusti jooksul uuesti palju linnuseid, sealhulgas Lemsalu. Linnus ise sai seejuures üsna vähe kannatada.
85. rida:
[[1582]]. aasta rahulepinguga läks linnus poolakatele. Algas selle taastamine ja ülesehitamine.
 
[[1600]] alanud [[Rootsi-Poola sõda (1600–1611)|Rootsi-Poola sõjas]] okupeerisid kroonik Bodeckeri teatel 29. oktoobril Lemsalu rootsiRootsi väed.<ref>http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=429</ref>
 
1601,. aasta 1. jaanuaril andis kohaliku aadli esindaja Ewald von Medem Lemsalust rootslastele teada, et on võtnud vastu Lemsalu ja Nabe piirkonna aadlike truudusvande Södermanlandi Karlile.<ref>http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=429</ref>
 
[[1602]] hävitasid rootsiRootsi väed täielikult linna ja tegid piiskopilossi eeslinnuse kindlustused maatasa.<ref>Limbaži muuseumi infostend.http://www.draugiem.lv/pilsdrupas/firstpage/index</ref> Piirkond läks uuesti poolakate võimu alla.
 
[[1610]]. aasta oktoobris rüüstasid [[Burtnieki]], Lemsalu ja [[Sigulda]] ümbrust 5 [[Aadlilipkond|lipkonda]] rootsi ratsa ja jalamehi kättemaksuks Pärnus paiknenud poolakate Läänemaa rüüsteretkele.<ref>Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158 – 1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk. 359</ref>