|
Hapnik on [[fluor]]i järel [[elektronegatiivsus|elektronegatiivseim]] element, seetõttu on ta [[oksüdatsiooniaste]] negatiivne kõigis ühendites peale [[fluoriid]]ide. Valdavalt on hapniku oksüdatsiooniaste –2: suurema oksüdatsiooniastmega [[keemiline ühend|ühend]]id on vähestabiilsed ja tugevad [[oksüdeerija]]d. Neist stabiilseimad on [[peroksiid]]id; esinevad ka [[hüperoksiid]]id ja [[osoniid]]id.
Tähtsaim hapniku [[keemiline ühend|ühend]] on tema ühend [[vesinik]]uga – [[vesi]]. Hapnikku on keemilistest elementidest kõige rohkem (65-7565–75%) kõigi [[elusorganism]]ide [[rakk]]udes.
==Ajalugu==
Lavoisier' sõna laenati ka inglise keelde (''oxygen''), hoolimata inglise teadlaste vastuseisust ning asjaolu, et inglane Priestley oli gaasi esimesena isoleerinud ja esimesena sellest kirjutanud. Sellele aitas kaasa [[Erasmus Darwin]]i populaarses raamatus "[[The Botanic Garden]]" ([[1791]]) avaldatud hapnikku ülistav luuletus "Oxygen"<ref name="NBB300"/>
{{clear}}
====Kuhni kommentaar====
[[Thomas Kuhn]] kasutab [[Teadusrevolutsioonide struktuur#VI. Anomaalia ja teaduslike avastuste ilmumine|"Teadusrevolutsioonide struktuuri" VI peatükis]] hapniku avastamislugu selle kohta, et uudsete nähtuste avastamine ja teoreetiliste uuenduste leiutamine on lahutamatult seotud ning teaduslikku avastust ei saa täpselt dateerida ja sageli ka mitte atribueeridaatributeerida, sest avastus on protsess, mis hõlmab uut laadi nähtuse olemasolu ja olemuse kindlakstegemist ja see nõuab aega. Avastus ei ole võrreldav tavalise nägemisega; küsimusel, millal täpselt see tehti, puudub tähendus. Hapniku avastamise prioriteedi küsimus oli nii terav osalt sellepärast, et see avastus oli paradigmamuutuse lahutamatu osa. Lavoisier hülgas [[flogistoniteooria]] [[põlemise hapnikuteooria]] kasuks ja pani sellega alguse [[keemiarevolutsioon]]ile. Hapniku avastamine andis lihtsalt konkreetse kuju tema aimdusele, et põlemisel neeldub mingi õhu koostisosa. Priestley küll isoleeris hapniku, kuid samastas selle algul teise gaasiga, mille ta oli varem avastanud, seejärel aga pidas deflogisteeritud õhuks, millel on suurem võime flogistoni vastu võtta; seega ei väljunud ta flogistoniteooria raamest. Ka Lavoisier ei mõistnud hapnikku nii, nagu seda tänapäeval mõistetakse: algul oli see tema meelest õhk ise, hiljem pidas ta gaasilist hapnikku hapniku kui [[happelisuse printsiip|happelisuse printsiibi]] ja [[soojusaine]] ühendiks. Mõiste happelisuse alge tõrjuti keemiast välja alles pärast 1810. aastat ja soojusaine määratlusest loobuti 1860-ndate aastate paiku. Hapniku, kui keemilise elemendi avastamise saab Kuhni järgi dateerida ajavahemikku 1774–1777. Kuhn jääb oma dateeringus siiski ebamääraseks (1777 või varsti pärast seda). Ta osutab uue murrangulise käsitluse (flogistoniteooriast -– uutmoodi põlemise tõlgendamisele) tekkimise asjaolu pikkaajalisele ja mitmekihilisele olemusele, kritiseerides lihtsustatud kujutlust õpikutes, kus näidatakse pöördelisi sündmusi ennatlikult ja lõplikult -– varju jäävad mõistete kujunemise sisemised vastuolud, mis alles hiljem täpsustuvad. Õpikute maht ei võimalda tihti sellist mitmekihilist analüüsi, millest sugenevad väärad lihtsustatud kujutlused tegelike pöördeliste sündmuste kohta teaduse ajaloos. Avastusfaktide tõlgendused, uued definitsioonid kujunevad selgeks, selliseks nagu õpikutest loeme, palju pikema järk-järgulise arengu tagajärjel. Kuhn on arvamusel, teadus on iseäranis palju kollektiivne looming. Üksikute teadlaste, nende avastuste taga on laiem teadlaste kogukond, võrgustik ja pikem ajaloo periood, suurem kontekst. Tema raamat "Teadusrevolutsioonide struktuur" lõpeb tõdemusega: "Teaduslik teadmine on nagu [[keel]]gi tõeliselt rühma (teadlaste kogukonna) ühisomand.." (Peatükk Postskriptum 1969 lk 257)
===Aatomiteooria===
|
