Ava peamenüü

Muudatused

Eemaldatud 11 baiti ,  3 aasta eest
P
priviligeeritud > privilegeeritud
1964. aastal sai Benn Harold Wilsoni valitsuses sideministriks. 1966. aastal sai ta tehnoloogiaministriks ja tema haldusalasse jäi näiteks [[Concorde]]’ide arendamine ja ettevõtte International Computers Ltd (ICL) moodustamine. 1970. aastal tulid võimule [[Konservatiivne Partei|konservatiivid]].
 
1974. aastal sai Benn leiboristide valitsuseks tööstuseministriks. Ta suurendas riigile kuuluvates tööstusettevõtetes töötavate inimeste palku, parandas töötajate töötingimusi (1974 töö tervise ja turvalisuse seadus) ja rajas töötajate kooperatiive, et motiveerida ja reformida raskustesse sattunud tööstusharusid. 1975. aastal määrati ta kohe pärast ebaõnnestunud kampaaniat, et Suurbritannia [[Euroopa Ühendus]]se jäämisele [[referendum]]il "Ei" ütleks, energiaministriks. Hiljem (25. oktoobril 1977) kirjutas Benn oma päevikusse, et ta "jälestab" Euroopa Ühendust. Ta väitis, et Euroopa Ühendus oli "bürokraatlik ja tsentraliseeritud" ja "muidugi domineerib seal [[Saksamaa]]. Saksamaa on okupeerinud kõiki teisi ühisturu maid peale Suurbritannia janing nad tunnevad sakslaste vastu samaaegselt viha ja kuulekust".<ref>Benn, Tony (1995). The Benn Diaries. Arrow. p. 432.ISBN 978-0-09-963411-9.</ref>
 
Märtsis 1976 astus Harold Wilson leiboristide juhi ja peaministri kohalt tagasi. Uus peaminister James Callaghan jättis Benni edasi energiaministriks. 1976. aastal oli naela kriis ja rahandusminister Denis Healey soovis laenu [[Rahvusvaheline Valuutafond|IMF-ilt]]. Benn oli selle vastu, et rahvusvahelised turujõud hoolekanderiiki karistaksid ja levitas avalikult valitsusprotokolli 1931. aastast, mil samuti töötuabiraha vähendati, et ameerika pankuritelt laenu saada.<ref>Powell, David (2003). "Tony Benn: a political life" (2 trükk). London & New York: Continuum. pp. 82, 84</ref>
 
===Liikumine vasakule===
1970. aastate lõpuks oli Benn leiboristide vasakusse tiiba liikunud. Ta ütles, et nihe tema poliitilistes vaadetes tulenes aastate 1964–1970 valitsuse kogemusest. Ta pani oma vasakpoolsemaks muutumise nelja õppetunni arvele: 1) kuidas "ametnikud võivad rahva poolt valitud valitsuste poliitikaid ja otsuseid nurja ajada"; 2) Leiboristliku Partei tsentraliseeritud iseloom, mis lubab juhil parteid juhtida "peaaegu nii, nagu see oleks ta enda isiklik kuningriik"; 3) "töösturite ja pankurite võim, mis laseb neil oma tahtmise saamiseks kasutada Tööpartei valitsuse vastu kõige tooremat majanduslikku surveavaldamist, isegi väljapressimist"; 4) meedia võim, mis "nagu keskaegne kirik, tagab, et päevasündmusi esitatakse alati majanduslikult priviligeerituteprivilegeeritute vaatepunktist".<ref> Benn, Tony (1988). Out of the Wilderness: Diaries 1963–67. Arrow. p. xi-xiii. ISBN 978-0-09-958670-8.</ref>
 
Töösturite ja pankurite võimu kohta ütles Benn:
:"Sellega võrreldes on [[ametiühing|ametiühingute]] töötingimuste üle vaidlemisel avaldatav surve tibatilluke. See võim sai veelgi selgemalt avalikuks kui IMF tagas 1976. aastal avalike kulutuste kärped. […] Need õppetunnid [neli õppetundi] viisid mind järeldusele, et parlamendisaadikud ja neid valinud inimesed juhivad tänast Suurbritanniat vaid pinnapealselt. Parlamentaarne demokraatia pole tegelikult muud kui vahend kindlustamaks haldusmeeskonna perioodiline vahetumine. Haldusmeeskonnal lubatakse siis juhatada süsteemi, mis jääb oma olemuselt puutumatuks. Kui Suurbritannia inimesed kunagi peaksid endalt küsima, mis võim on meie poliitilises süsteemis tegelikult rahva käes olnud, siis nad avastaksid hämmastusega, kui vähe neil võimu on olnud ja võimalik, et sünniks mingisugune uus [[Rahva Harta|tšartistlik]] üleskutse, mis võiks kiiresti hoogustuda".<ref>Benn, Tony (1988). Out of the Wilderness: Diaries 1963–67. Arrow. p. xiii. ISBN 978-0-09-958670-8.</ref>
 
Benn toetas [[sündikalism]]i. Ta pooldas vajaduse korral riigipoolset planeerimist, et aidata kaasa konkurentsivõimele, laiemat demokraatiat Tööpartei struktuurides ja parteikonverentsil vastu võetud otsustest kinnipidamist.<ref> Kavanagh, Dennis (1990). "Tony Benn: Nuisance or Conscience?". In Kavanagh, Dennis. Politics and Personalities. Macmillan. p. 184. ISBN 978-0-333-51580-8.</ref> [[Margaret Thatcher]]it pooldav ajakirjandus mustas Benni – ta vastased väitsid, et Benni juhitav leiboristlik valitsus hakkaks riiki juhtima Ida-Euroopa tüüpi sotsialismi vaimus.<ref> Kavanagh, Dennis (1990). "Tony Benn: Nuisance or Conscience?". In Kavanagh, Dennis. Politics and Personalities. Macmillan. p. 178. ISBN 978-0-333-51580-8</ref> Samal ajal oli Benn populaarne leiboristide aktivistidest liikmete hulgas.<ref> Whiteley, Paul; Gordon, Ian (11.01.1980). "The Labour Party: Middle Class, Militant and Male". New Statesman: 41–42.</ref>
 
Benn toetas avalikult [[Iirimaa]] ühendamist ja [[Sinn Féin]]i.<ref> "Benn's call for SF to take seats". BBC News. 12 May 2005. </ref>
Benn reisis riigis ringi ja esines kõnedega. Näiteks tavatses ta kõnelda [[Glastonbury]] muusikafestivalidel.<ref> http://www.theguardian.com/music/musicblog/2007/jun/24/glastonburyfestivaltonybenn Jonze, Tim (24.06. 2007). "Glastonbury festival: Tony Benn on 'a self-generating community'". Guardian.</ref>
 
21. juunil 2005 osales Benn telesaates "Big Ideas That Changed The World" ("Suured mõtted, mis muutsid maailma"). Ta rääkis seal vasakpoolsest demokraatianägemusest kui vahendist, millega viimaks võim rahakotist hääletuskasti saada ("wallet to the ballot"). Ta väitis, et üha enam globaliseeruv maailm, kus mõjuvõimsad institutsioonid nagu IMF, [[Maailmapank]] ja [[Euroopa Komisjon]] ei ole rahva poolt valitud ja eiega ole vastutavad nende ees, kelle igapäevast elu nende otsused mõjutavad, ohustab traditsioonilisi [[sotsiaaldemokraatia|sotsiaaldemokraatlikke]] väärtuseidväärtusi.
 
Benn hääletati ajakirja New Statesman 2006. aasta "Meie aja kangelaste" nimekirjas 12. kohale. 2007. aastal valisid BBC2 saate "The Daily Politics" ("Igapäevane poliitika") vaatajad Benni Suurbritannia "poliitiliseks kangelaseks". Benn sai 38% häältest ja edestas Margaret Thatcherit, kes sai 35% häältest.<ref> http://news.bbc.co.uk/2/hi/programmes/politics_show/6161847.stm "The Magnificent Seven political heroes...". BBC News(BBC). 12.12.2006. </ref>