Redaktsioon: 2. jaanuar 2016, kell 15:29 redigeeri 88.196.8.234 (arutelu) →‎Pärast Teist maailmasõda (1945–): link ja vastav artikkel kokku viidud ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 2. jaanuar 2016, kell 16:04 redigeeri eemalda Kuriuss (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 185 889 muudatust PResümee puudub Märgis: Visuaalmuudatus Uuem muudatus →
23. rida: Malet mängitakse nelinurksel mängulaual, mis on jaotatud kaheksaks reaks ehk horisontaaliks ja kaheksaks liiniks ehk vertikaaliks. Need 64 ruutu (ehk välja) on üksteisest eristamiseks värvitud vahelduvate värvidega, tume ja hele, mida nimetatakse vastavalt mustaks ja valgeks. Laud asetatakse nii, et mõlemal mängijal asub all vasakul must nurgaväli. Mängu alguses on pooled malendid mustad ~~ning~~ja pooled valged, ning ühte värvi malenditega mängib üks mängija. Selle järgi nimetatakse ka mängijaid vastavalt mustaks ja valgeks. Mängu alustab alati valge mängija. Paljud algajad ei tunne veel hästi reegleid ~~ning~~ja võtavad mingist malendist kinni, kuid malereeglite järgi peab juba puudutaud malendiga ka käima. Kui mängija soovib mängunuppe laual lihtsalt kohendada, siis tuleb sellest enne teatada ning sel juhul ei lähe see puudutusena kirja. ===Malendid=== 66. rida: Kuni 1981. aastani lubas [[FIDE]] kasutada ka [[kirjeldav notatsioon\|kirjeldavat notatsiooni]], millest on levinumad inglise ja hispaania variant. Kirimales ~~ning~~ja eriti rahvusvahelistel võistlustel, leiab kasutamist [[ICCF-i numbriline notatsioon]]. Süsteem on välja pakutud sakslase J. W. D. Wildti poolt ning on tuntud ka nimedega Kochi notatsioon või Venemaal (ja endises NSV Liidus) ka kui Savenkovi notatsioon. Maleseisude üleskirjutamisel on kasutusel [[Forsythi–Edwardsi notatsioon]] (FEN) ning [[male960]] jaoks selle arendused Shredder-FEN ja [[X-FEN]]. Arvutiprogrammides kasutatakse standardselt ka inimesele loetavat [[PGN]] (inglise keeles ''Portable Game Notation'') formaati, mis tugineb ~~stadardsele~~standardsele algebralisele notatsioonile ning mille uuematesse versioonidesse on standardselt sisse viidud ka seisude kirjeldamine X-FEN-i kaudu. == Strateegia ja taktika == 140. rida: 15. sajandil hakkasid ilmuma kirjutised sellest, kuidas malet mängida. 1497 avaldati Hispaania vaimuliku [[Luis Ramirez de Lucena]] ''Repetición de Amores y Arte de Ajedrez'' ("Armastuse kordumine ja malemängu kunst"). Lucena ja hilisemad meistrid nagu [[Pedro Damiano]] Portugalist, [[Giovanni Leonardo di Bona]], [[Giulio Cesare Polerio]] ja [[Giachino Greco]] Itaaliast ning Hispaania piiskop [[Ruy López de Segura]] hakkasid uurima [[avang]]ut ja analüüsima lihtsamaid [[lõppmäng_(male)\|lõppmänge]]. 18. sajandil muutus kandvaks jõuks males Prantsusmaa. Kaks kõige tähtsamat Prantsuse meistrit olid helilooja ja muusik [[François-André Danican Philidor]], kes avastas etturite olulisuse strateegias ja hiljem [[Louis-Charles Mahé de La Bourdonnais]], kes 1834 võitis kuulsas matšide seerias Iiri meistrit [[Alexander McDonnell]]i. ~~Sellel~~Sel perioodil olid maleelu keskusteks kohvikud Euroopa suurlinnades, näiteks [[Café de la Régence]] Pariisis ja [[Simpson's Divan]] Londonis<ref name="Bird2008" />. 19. sajandil arenes kiiresti organiseeritud maleharrastus. Loodi palju [[maleklubi]]sid, maleraamatuid ja -ajakirju. Linnade vahel toimusid [[kirimale]]matšid. 19. sajandi ajalehtedes olid tavalised [[maleülesanne\|maleülesanded]]; tuntumad ülesannete koostajad olid [[Bernhard Horwitz]], [[Josef Kling]] ja [[Samuel Loyd]]. Esimese ülevaatliku maleteooria õpiku avaldas 1843 [[Tassilo von Heydebrand und der Lasa\|von der Lasa]], see kandis nime "[[Handbuch des Schachspiels]]" ("Malepiibel"). "Malepiibli" autorid olid [[Paul Rudolf von Bilguer\|Paul Bilguer]] ja von der Lasa, kes lõpetas koostamise ajal surnud Bilgueri töö. === Spordialaks kujunemine (1850–1945) === Tänapäevases mõistes esimene maleturniir peeti [[Londoni_maleturniir_1851\|1851 Londonis]]. Selle võitis tollal suhteliselt tundmatu Saksa meister [[Adolf Anderssen]]. Andersseni hakati pidama parimaks maletajaks maailmas ning tema leidlik ja energiliselt ründav mängukäsitlus muutus ~~sellel~~sel perioodil tüüpiliseks, kuigi hiljem hakati seda pidama [[Strateegia_(male)\|strateegiliselt]] pealiskaudseks<ref name="Hartston36" />. Säravaid mänge nagu Andersseni [["Surematu partii"\|"surematu partii"]] ja [["Igihaljas partii"\|"igihaljas partii"]] peeti malekunsti tipuks. Kaks noorema põlvkonna mängijat, [[Paul Morphy]] ([[imelaps]], kes võitis oma lühikese tähelennu ajal (1857–1863) kõiki vastaseid peale [[Howard Staunton]]i, kes keeldus temaga mängimast) ja [[Wilhelm Steinitz]] viisid arusaama malemängust uuele tasemele. Morphy edu tagas korrektse strateegia ja rünnakumängu ühendamine, ta teadis intuitiivselt, kuidas rünnakut ette valmistada. [[Praha]]s sündinud Steinitz kirjeldas, kuidas vältida nõrkusi enda seisus ja kuidas tekitada ja ära kasutada nõrkusi vastase seisus<ref name="Steinitz" />. Steinitz oli esimene maletaja, kes analüüsis seisu malelaual elementide haaval<ref name="Kasparov6a" />. Enne Steinitzit tõid mängijad oma lipu varakult välja, ei arendanud täielikult oma malendeid ja üritasid kiiresti vastase kuningat rünnata. Kaitsemängu tase oli nõrk ja mängijad ei koostanud strateegilisi plaane<ref name="Kasparov11a" />. Lisaks oma saavutustele maleteoorias pani Steinitz aluse maailmameistrivõistluste traditsioonile – Steinitzi võiduga lõppenud 1886. aasta matši Saksa meistri [[Johannes Zukertort]]i vastu peetakse esimeseks ametlikuks [[male maailmameistrivõistlused\|male maailmameistrivõistluseks]]. Steinitz kaotas tiitli 1894 palju nooremale Saksa matemaatikule [[Emanuel Lasker]]ile, kes oli maailmameister 27 aastat (seni pikim tiitli hoidmise aeg). 156. rida: === Pärast Teist maailmasõda (1945–) === Pärast Alehhini surma 1946 tekkis vajadus uue maailmameistri selgitamiseks. Selleks viis FIDE läbi tippmängijate turniiri. [[1948. aasta male maailmameistrivõistlused]] võitis [[Mihhail Botvinnik]], millega algas [[Nõukogude_Liit\|Nõukogude Liidu]] ülemvõim males. 1948. aastast kuni Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni oli ainult üks maailmameister väljastpoolt ~~NSVLi~~Nõukogude Liitu – [[Robert Fischer]] (maailmameister 1972–1975)<ref name="Kasparov78b" />. Botvinnik uuendas avanguteooriat: enne teda püüdles must võrdsusele, kuid Botvinnik püüdis mängu algusest mustadega initsiatiivi haarata<ref name="Kasparov7b" />. Pärast II maailmasõda toimusid muutused maailmameistrivõistluste süsteemis. FIDE rajas uue kvalifikatsiooniturniiride ja -matšide süsteemi (eelnevalt otsustas maailmameister, kellega ta tiitlimatši mängib ja väljakutsuja pidi ise sponsoreid otsima). Maailma tugevaimad maletajad kvalifitseerusid automaatselt [[Tsoonidevaheline_turniir\|tsoonidevahelisele turniirile]], kus nad võistlesid [[tsooniturniir\|tsooniturniiridelt]] edasi pääsenud mängijatega. Tsoonidevahelise turniiri parimad pääsesid edasi [[pretendentide_turniir\|pretendentide turniirile]], mis hiljem muudeti matšideseeriaks. Pretendentide võistluse võitja sai õiguse mängida maailmameistriga tiitlimatš. Süsteemi üks tsükkel kestis kolm aastat. Botvinnik võitis tiitli 1948 ja säilitas tiitli viigiga lõppenud 1951. ja 1954. aasta matšidel. 1957 kaotas Botvinnik tiitli lõppmänguspetsialistile [[Vassili Smõslov]]ile, kuid võitis 1958 järelmatšis tiitli tagasi. 1960 kaotas Botvinnik tiitli 23-aastasele [[Läti]] imelapsele, tugevale [[taktika_(male)\|taktikule]] [[Mihhail Tal]]ile, kuid võitis 1961 tiitli taaskordselt järelmatšiga tagasi. Pärast 1961. aasta matši ei andnud FIDE enam tiitli kaotanud maailmameistrile õigust järelmatšile ja järgmine maailmameister, tugev kaitsemängija [[Tigran Petrosjan]] [[Armeenia]]st hoidis tiitlit kaks tsüklit (1963–1969). Talle järgnes universaalse mängustiiliga [[Boriss Spasski]] (maailmameister 1969–1972) Venemaalt. Järgmisel maailmameistrimatšil 1972 (nn [[Male_maailmameistrivõistlused_1972\|Sajandi matšil]]) oli esimest korda pärast II maailmasõda väljakutsuja ~~väljaspoolt~~väljastpoolt Nõukogude Liitu: ameeriklane [[Robert Fischer]], kes võitis matši enneolematu ülekaaluga. Fischeri tugevaimaks küljeks oli väga põhjalik avanguline ettevalmistus. 1975 keeldus Fischer [[Anatoli Karpov]]i vastu tiitlit kaitsmast, kuna FIDE ei nõustunud tema nõuetega ning Karpov omandas tiitli matšita. Karpov kaitses kaks korda edukalt oma tiitlit [[Viktor Kortšnoi]] vastu janing oli 1970ndatel ~~ning~~ja 1980ndate alguses maailma parim turniirimängija. Karpovi valitsusaeg lõppes 1985, kui tiitli võitis [[Garri Kasparov]] [[Aserbaidžaan]]ist. 1984. ja 1990. aasta vahel mängisid Karpov ja Kasparov viis maailmameistrimatši. Karpovil ei õnnestunud tiitlit tagasi võita. 1993 lõid Kasparov ja Inglise suurmeister [[Nigel Short]] FIDEst lahku ja rajasid [[Professionaalse Male Assotsiatsioon]]i (PCA). Sellest ajast kuni 2006. aastani oli males kaks maailmameistritiitlit: PCA ehk klassikaline tiitel, mis järgis Steinitzi ajast pärinevat traditsiooni, kus maailmameister mängib väljakutsujaga tiitlimatši ja FIDE tiitel, mis otsustati FIDE uue formaadi järgi turniiriga. Kasparov kaotas 2000 klassikalise tiitli [[Vladimir Kramnik]]ule Venemaalt. [[Male_maailmameistrivõistlused_2006\|Male MM 2006]] ühendas kaks tiitlit. Kramnik võitis FIDE maailmameister [[Veselin Topalov]]it ja sai üldtunnustatud maailmameistriks. Septembris 2007 kaotas Kramnik tiitli India suurmeistrile [[Viswanathan Anand]]ile, kes 2008 kaitses tiitlit edukalt Kramniku vastu. == Male Eestis == 239. rida: ==Maletaja käitumine== * Ole malelaua taga vaikselt ~~ning~~ja * ära sega vastast. * Kui sa kaotad, siis ära näita kaotuse üle liigset kurbust. Kaotus võib olla valus, kuid kannata see kaotusevalu välja. Kui vastane võidab, siis õnnitle teda. Kui sa oled kaotanud, siis ära otsi füüsilisi põhjusi, et kas pea valutas jms. Otsi ~~kaotusepõhjusi~~kaotuse ~~iseendas~~põhjusi iseendast. Mõtle selle kehva käigu üle pingsalt järele ~~ning~~ja järgmistes partiides püüa seda vältida. Ära näita välja ka liigset rõõmu võidu üle. Suurmeistriks saamiseks tuleb kaotada sadu partiisid. * Ära häälitse malelaua taga, sest see segab vastast.

Male: erinevus redaktsioonide vahel