Keel: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Dexbot (arutelu | kaastöö)
P Eemaldatud mall Link FA; keelelinkide äramärkimine nüüd Vikiandmetes
Resümee puudub
1. rida:
{{See artikkel|räägib suhtlusvahendist; teiste asjade kohta vaata lehekülge [[Keel (täpsustus)]].}}
'''Keel''' on inimeste poolt kasutatav [[märgisüsteem]], [[kommunikatsioon]]i või arutluse vahend, mis kasutab [[sümbol]]eid ja teisi [[märk]]e ja nende kombineerimise reegleid. Keeled kasutavad [[sümbol]]eidsümboleid — [[žest]]e, hääli[[häälitsus]]i, [[sõna|sõnu]] — mõtete ja [[tähendus]]te edasi andmiseks.
 
Lisaks [[loomulik keel|loomulikele]] ja [[Tehiskeel|tehislikele]] inimkeeltele räägitakse ka [[zoosemiootika|loomade märgisüsteemidest]] ning [[matemaatika]]s, [[loogika]]s ja [[informaatika]]s tuntud [[formaalne keel|formaalsetest keeltest]]. Viimaste hulka kuuluvad näiteks [[programmeerimiskeel]]ed.
 
Keelt võib defineerida kui kognitiivset võimet õppida ja kasutada keerukaid märgisüsteeme, reegleid, mis sellises märgisüsteemis kehtivad, või nende reeglite väljendusvõimaluste hulka kõnes.
 
Kõik keeled tuginevad keelemärkide ja tähenduste ühendamisel [[semioos]]ile ehk märgiprotsessile ja samuti sotsiaalsetele kokkulepetele ja õppimisele.
 
Loomulike keelte esmaseks väljendusvormiks on kõne (või viipekeelte puhul viiplemine), kuid iga keelt saab kodeerida teisesesse väljendusvahendisse: auditoorsesse, visuaalsesse või taktiilsesse, näiteks visuaalsesse kirja, vilekoodi või Braille kirja. See on võimalik, kuna inimkeel on nendest väljendusviisidest sõltumatu.
 
Inimkeele omadusteks on [[produktiivsus (keeleteadus)|produktiivsus]], [[rekursiivsus]] ja võimalus käsitleda asju, mida ei ole olemas või mis ei ole parasjagu keelekasutaja jaoks füüsiliselt kohal.
 
==Keele uurimine==
Inimkeelt üldiselt ja eri keeli uurib [[keeleteadus]] ehk lingvistika. Tähtsamad keeleteadlased maailmas on olnud [[Ferdinand de Saussure]], [[Noam Chomsky]] ja [[William C. Stokoe]].
 
[[Keelefilosoofia]]sse kuuluvad küsimused, nagu näiteks kas sõnad saavad esindada [[kogemus]]i, on huvitanud juba [[Gorgias]]t ja [[Platon]]it [[Vana-Kreeka]]s. Mõned mõtlejad, näiteks [[Rousseau]], on arvanud, et keel on lähtunud emotsioonidest, samas kui teised, näiteks [[Immanuel Kant|Kant]], et ratsionaalsest ja loogilisest mõtlemisest. 20. sajandi filosoofid, näiteks [[Ludwig Wittgestein|Wittgestein]], on pidanud filosoofiat tegelikult teaduseks keelest.
 
==Inimkeele teke==
Ei ole täpselt teada, millal inimene [[fülogenees]]i käigus keelt kasutama hakkas; arvamused varieeruvad paarist miljonist neljakümne tuhande aastani tagasi. Üldiselt arvatakse, et kui inimene uumbes 100 000 aastat tagasi Aafrikast üle maailma laiali levima hakkas, kõneles ta juba täiesti arenenud sõnavara ja [[grammatika]]ga keelt. Keele arengu käigus sai areneda ka inimese teadvus ja [[maailmapilt]]. Loomast kujunes inimene. Arenes tema kultuur, religioon, teadus.
 
Koos keele arenguga arenes inimese võime [[vaimuteooria]] kujundamiseks. See on arusaam, et endal ja teistel on vaimuseisundid (uskumused, kavatsused, soovid, teadmised) ja et enda ja teiste vaimuseisundid on lahusseisvad ja erinevad.
 
Inimesed omandavad keele varases lapsepõlves sotsiaalse läbikäimise abil ning tavaliselt valdavad nad keelt umbes kolme aasta vanusena.
[[Ontogenees]]is kujuneb keel lapsel alates umbes aasta vanuselt.
 
==Keele muutumine==
{{allikad}}
Inimtegevus kogu ulatuses ja sügavuses on võimalik ainult tänu keele olemasolule ning sellele, et keel on oma olemuses erakordselt '''paindlik ja arenemisvõimeline'''. Keel on sündinud inimese suhtlusvajadusest ning on selles mõttes olnud asendamatu nii primitiivses kui ka arenenud ühiskonnas.
 
Keel peab suutma kaasas käia ühiskonna arenguga, olles nii '''suhtlus- ja tunnetusvahend''' kui ka '''ühiskonna mälu hoidja.''' Keele arenemine ja uuenemine on midagi niisugust, mida iga inimene peaks käsitama loomuliku nähtusena. Paraku esineb üsna sageli selliseid mõtteavaldusi, mis näitavad, et keele arenemist vahel võõrastatakse. Üks keelekorraldajate ülesandeid ongi selgitada muutumise loomulikkust.
Keele arenemine ja uuenemine on midagi niisugust, mida iga inimene peaks käsitama loomuliku nähtusena. Paraku esineb üsna sageli selliseid mõtteavaldusi, mis näitavad, et keele arenemist vahel võõrastatakse. Üks keelekorraldajate ülesandeid ongi selgitada muutumise loomulikkust.
 
Iga keelend on kord uus: üks on seda olnud saja aasta eest, teine 50 aastat tagasi, kolmas alustab oma teed alles praegu. Muutub tegelikkus, muutuvad keelelised vajadused ja peab muutuma keel. Selle arenemisel on keelevälised ja -sisesed tingimused ning põhjused.
 
'''Keeleväliseid põhjusi''' on eelkõige kaks:
*Väljendusvajadus-. muutuvMuutuv ühiskond nõuab väljendusmuutusi ja -uuendusi. Poliitilised, majanduslikud ja kultuurilised muutused ning teaduse ja tehnika arend esitavad keelele uusi nõudeid.
*Teiste keelte mõju. Sellest muutumispõhjusest tavatsetakse kõige rohkem rääkida. Muutumise keelesisesed põhjused ei ole harilikult nii silmatorkavad.
 
33. rida ⟶ 47. rida:
Inimkeeled jagunevad iseloomulike joonte järgi [[keelkond]]adeks. Teadlased pole üksmeelel, kas tänapäeval kõneldavad keeled on kõik arenenud ühisest [[algkeel]]est ning lahknenud "[[keelepuu]]" eri harudeks või on keel tekkinud eri aegadel ja eri kohtades ning keelkonnad on kujunenud hoopis lähedastel aladel kõneldud keelte sarnastumise käigus. Esimene ehk [[divergents (keeleteadus)|divergentsi]] teooria on levinum, teist ehk [[konvergents (keeleteadus)|konvergentsi]] teooriat pooldab keeleteadlaste vähemik.
 
Keelepiirid võivad tänapäevalgi olla hägused. Võib esineda [[murre]]te ehk dialektide kontiinuum, kus geograafiliselt lähedastel aladel kõneldavad murded on üksteisega väga sarnased ja vastastikune arusaadavus väheneb sujuvalt vahemaa suurenedes. Ühemõtteline eristus keele ja murde vahel puudub, lisaks keeleteaduslikele kaalutlustele arvestatakse keelte ja murrete eristuses ka geografilisigeograafilisi ja poliitilisi. Osalt seetõttu, et keele ja murde eristamine on tihti problemaatiline, on keeruline määrata keelte täpset arvu. Hinnangud maailma keelte arvu kohta jäävad enamasti 5000 ja 7000 vahele.
 
Lisaks geograafiliselt eristatud murretele võivad keele sees eksisteerida erinevate sotsiaalsete gruppide, klasside või [[subkultuur]]ide kõneldavad alamkeeled ehk sotsiolektid (ka [[släng]], argoo, žargoon). Üksikisiku keelekasutust nimetatakse [[idiolekt]]iks.