Ladina kiri: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
PResümee puudub |
||
7. rida:
Ladina kiri põhineb [[ladina tähestik]]ul, kuid sellele on aja jooksul ja erinevate keelte ülesmärkimiseks lisandunud hulgaliselt täiendusi: [[ligatuur (kiri)|ligatuurid]] (W, Æ, Œ, ß jmt), [[diakriitik]]ud (Å, Č, Ų, Õ jmt), [[digraaf]]id (IJ, LL), modifikatsioonid (J, Ø, Ð, Ə jne) ning isegi laenud teistest kirjadest (Þ).
Ladina [[täht (kiri)|täht]]edel on tänapäeval kaks kuju: [[suurtäht|suurtähed]] (majusklid) ja [[väiketäht|väiketähed]] (minusklid).
Ladina kirja kirjutatakse tänapäeval vasakult paremale. [[Sõna]]de eristamiseks kasutatakse tänapäeval [[sõnavahe]]sid. Samuti on kasutusel
Ladina kiri kuulub [[tähtkiri|tähtkirjade]] hulka ning on üldpõhimõtetelt [[häälikkiri]] (täpsemalt [[konsonantvokaalkiri]]). Tähed on igas ladina kirja kasutavas keeles tähistanud algselt enamasti häälikuid või häälikuühendeid; ühte häälikut võidakse tähistada ka mitme erineva tähe või [[täheühend]]iga. Aja jooksul toimunud [[häälikumuutus]]te tõttu ning mõningatel teistel põhjustel on tähtede ja häälikute vaheline vastavus sageli tinglik.
19. rida:
Vanimad teadaolevad ladina kirja mälestised pärinevad [[7. sajand eKr|7. sajandist eKr]]) (pealdis hõbenõul [[Praeneste]]s jm).
Antiikaja ajalootraditsiooni kohaselt tõid kirja [[Latium]]isse [[2. aastatuhat eKr|2. aastatuhande]] teisel poolel eKr
[[18. sajand]]il tekkis hüpotees, et ladina kiri pärineb [[etruski kiri|etruski kirjast]]. [[19. sajand]]il tuldi välja oletusega, et ladina kiri on pärit [[Cumae]]st (kreeka Kyme; [[Napoli]] lähedal): see linn oli alates [[8. sajand eKr|8. sajandist eKr]] üks suuremaid kreeka linnu Itaalias). Tänapäeval on levinud seisukoht, et [[latiinid]] võtsid [[7. sajand eKr|7. sajandil eKr]] kirja üle [[etruskid]]elt
Arheoloogia andmetel oli juba 2. aastatuhandel eKr Kreeka ja Itaalia vahel pidev läbikäimine, nii et kreeka tähtkiri, mis tekkis arvatavasti 9.–8. sajandil eKr, võis Latiumisse jõuda ka teisiti kui Cumae kaudu. Näiteks oli Rooma lähedal kreeka kultuuriga [[Gabii]] linn, kus antiikpärimuse järgi tulevased Rooma linna
Arhailises ladina tähestikus oli 21 tähte: A B C D E F Z H I K L M N O P Q R S T V X.
Täht [[Z]], mis tähistas kreeka häälikut
Täht [[C]] tähistas [[helitu hääik|helitu]]t häälikut
Uued muudatused tehti pärast seda, kui [[146 eKr]] oli Kreeka vallutatud ning [[Rooma riik]]i inkorporeeritud ning tekkis suurem vajadus kreeka nimesid ja võõrsõnu ladina kirjas edasi anda. Kreeka [[üpsilon]], mida roomlased kasutasid etruskide eeskujul U/V kujul muuhulgas kreeka Y edasiandmiseks, laenati kreeka kirjast veel kord kujul [[Y]] ning reserveeriti kreeka Y edasiandmiseks. Ühtlasi laenati veel kord täht Z hääliku /dz/ märkimiseks. Seekord pandi ta tähestiku lõppu: ζώνη ''zona'' ('vöö, tsoon').
35. rida:
Hilisantiikajal kujunes ladina tähtede arvuks seega 23: A B C D E F G H I K L M N O P Q R S T V X Y Z. Keskajal tõlgendati seda nii, et ladina tähtede arv paikneb heebrea tähtede arvu (22) ja kreeka tähtede arvu (24) vahel, mis sümboliseerib seda, et keskaegne ladinakristlik kultuur on nii heebrea kui ka kreeka kultuuri pärija.
Antiik- ja keskajal tähistasid tähed [[I]] ja [[V]] nii täishäälikuid [i] ja [u]) kui ka poolvokaale ([j] ja [v]; viimast hääldati sarnaselt
Nii kujunes tänapäeval tuntud 26-täheline [[ladina tähestik]]:
47. rida:
Esimesed ladina kirjas kirjutatud [[inglise keel|ingliskeelsed]] tekstid pärinevadki 9. sajandist. Esimesed eesti keeles kirjutatud tekstid pärinevad [[16. sajand]]ist.
Ladina kirja hakati hiliskeskajal järk-järgult ja
Koos maadeavastamise ja koloniseerimisega [[16. sajand|16.]] ja [[17. sajand]]il levisid Euroopas kõneldavad keeled ja nende kirjutamiseks kasutatavad ladina kirja variandid kõigile mandritele.
Tänapäeval kasutatakse ladina kirja variante ligi 500
==Vaata ka==
59. rida:
== Välislingid ==
*[http://www.unicode.org/charts/PDF/U0000.pdf Basic Latin] (pdf)
*[http://www.unicode.org/charts/PDF/U0080.pdf Latin-1 Supplement] (pdf)
|