Johannes Brahms: erinevus redaktsioonide vahel

[[Pilt:JohannesBrahms.jpg|thumbpisi|Johannes Brahms]]

'''Johannes Brahms''' ([[7. mai]] [[1833]] [[Hamburg]] – [[3. aprill]] [[1897]] [[Viin]]) oli saksa [[helilooja]], [[pianist]] ja [[dirigent]], üks juhtivaid [[Romantism (muusika)|romantismiajastu]] muusikuid. Sündinud Hamburgis, veetis Brahms suure osa oma elust [[Viin]]is, kus ta oli kohaliku muusikaelu üks korraldajatest. Brahmsi eluajal olid tema populaarsus ja mõjuvõim märkimisväärsed, mistõttu nimetas 19. sajandi dirigent [[Hans von Bülow]] teda [[Johann Sebastian Bach]]i ja [[Ludwig van Beethoven]]i kõrval üheks „Kolmest klassikalise muusika „B“-st“.

Brahms kirjutas muusikat klaverile[[klaver]]ile, [[kammeransambel|kammeransamblile]], [[sümfooniaorkester|sümfooniaorkestrile]], [[jääl (muusika)|häälele]] ja [[koor (muusika)|koorile]]. Ta oli virtuoosne klaverimängija, mistõttu oli ta ise oma teoste esiettekannetel interpreediks (esitajaks). Ta töötas koos paljude kaasaja kuulsate muusikutega, sealhulgas pianist [[Clara Schumann]]i ja viiuldaja [[Joseph Joachim]]iga. Paljud tema teostest kuuluvad pidevalt tänapäeva kontsertide repertuaaridesse. Brahms kompromissitu täiuslikkuseihalejana hävitas paljud oma teostest ning jättis mõned neist välja andmata.

===1833 - 18561833–1856===

[[Pilt:Brahms geburtshaus in Hamburg.jpg|thumbpisi|left|Maja Hamburgis, mille esimesel korrusel Brahms sündis]]

Oma esimesed teosed avaldas Brahms [[pseudonüüm]]ide G. W. Marks ja Karl Würth all, kusjuures kirjutades teostele suured [[oopus]]enumbrid. Algselt kirjutas ta põhiliselt klaveriteoseid, kuna orkestrimuusika piirid ja võimalused polnud tema jaoks piisavalt südamelähedased. Hiljem, kui Brahms orkestrimuusika kirjutamisega alustas, palus ta oma sõpruskonnast kogenumate komponistide abi.

1853. aastal tutvus ta viiuldaja Joseph Joachimiga, kes on Brahmsi kohta kirjutanud: „Tema teostes on juba praegu nii palju tähenduslikku, mida ma pole veel ühegi temavanuselise noore kunstniku juures kohanud.“ Joachim soovitas Brahmsil kohtuda [[Ferenc Liszt]]iga, kes oli parasjagu õukonnakapellmeister [[Weimar]]is. Joachim lubas Brahmsile teda mainida ühes kirjas muusikakirjastusele „BreitkopfBreitkopf & Härtel“Härtel, kuid Brahms seda ei soovinud. Seepeale veenis Joachim teda [[Düsseldorf]]i minema, et üles otsida seal viibinud helilooja [[Robert Schumann]].

Pealkirjaga „Uued teed“ (''„Neue Bahnen“'') ilmus 25. oktoobril 1853 ajakirjas ''„[[Neue Zeitschrift für Musik]]“'' esimene artikkel Johannes Brahmsist. Kirjutise autoriks oli ajakirja asutaja [[Robert Schumann]]<ref>*Schumann, Robert [http://de.wikisource.org/wiki/Neue_Bahnen "''Neue Bahnen''", artikkel ajakirjast ''Neue Zeitschrift für Musik'', 28. oktoober 1853]</ref>. Schumann tutvustas Brahmsi muusikakirjastusele Breitkopf & Härtel, kes nõustus üksikute Brahmsi teoste avaldamisega. See leping tegi 20-aastase helilooja Saksamaal üleöö kuulsaks. Paljud muusikahuvilised soovisid temast rohkem kuulda, tema noote näha, tema andest teada. Brahmsile valmistas avalikkuse huvi aga hirmu, kord viis see lausa mõnede teoste põletamiseni.

Pärast Schumanni surma 1856. aastal viibis Brahms [[Hamburg]]is, kus ta moodustas ja juhatas [[naiskoor]]i ja [[Detmold]]is, kus ta oli õukonna muusikaõpetaja ja dirigent. Brahms oli solistiks, kui 1859. aastal tuli ettekandele [[Klaverikontsert nr 1 (Brahms)|tema esimene klaverikontsert]]. 1862. aastal külastas Brahms esmakordselt Viini, jäädes sinna ka talveks,. saiTemast temastsai 1863. aastal [[Viini Lauluakadeemia]] dirigent. Kuigi ta lahkus töökohalt juba järgmisel aastal, otsides võimalust dirigeerida väljaspool Viini, sidus ta end ikka järjest enam selle linnaga, kuhu ta varsti rajas oma kodu. Aastatel 1872 – 18751872–1875 juhatas ta Viini kontserdisarja ''„"[[Gesellschaft der Musikfreunde]]“''" („Muusikasõprade"Muusikasõprade ühiskond“ühiskond"). 1877. aastal pakuti talle [[Cambridge'i Ülikool]]i audoktori kraadi, millest Brahms loobus. Kaks aastat hiljem võttis ta kraadi vastu [[Breslau Ülikool]]ist, tänuks austusavaldusele kirjutas ta [[Akadeemiline pidulik avamäng|Akadeemilise piduliku avamängu (op 80)]].

1868. aastal toimus Brahmsi suurima vokaalsümfoonilise teose "Saksa reekviem" esiettekanne, mis kinnitas Brahmsi kuulsuse Euroopas. See võis talle lõpuks anda eneseusu lõpetamaks mitmeid teoseid, millega ta oli aastaid tegelenud. Nende seas on näiteks kantaat "Rinaldo", Esimeneesimene keelpillikvartett, Kolmaskolmas klaverikvartett ja Esimeneesimene sümfoonia. Viimane valmis alles 1876. aastal, kuigi ta oli sellega alustanud juba 1860. aastate alguses. Tema ülejäänud kolm sümfooniat järgnesid 1877., 1883. ja 1885. aastal. Aastast 1881 võimaldati tal proovida uusi orkestriteoseid koos Meiningeni hertsogi õukonnaorkestriga, mille dirigendiks oli [[Hans von Bülow]]. Brahms oli solistiks Teiseoma teise klaverikontserdi esiettekandel 1881. aastal [[Pest]]is.

Brahms reisis tihti nii tööasjuskontsertide kontsertreisidelandmiseks kui ka lõbuks. 1878. aastatest edasialates külastas ta kevadelkevaditi sageli Itaaliat ja otsis tavaliselt endale välja meeldiva maakoha, kus ta sai tegeleda kompositsiooniga terve suve vältel. Brahms oli suur jalutaja ja eriti nautis ta aega veeta vabas õhus, kus ta tundis, et ta mõtted on selgemad.

==AllikadKirjandus==