Vikipeedia

Serbia despootkond: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
P nõbule > nõole
PResümee puudub
81. rida:
Arvestades rahutusi Osmanite riigis ([[Osmanite interregnum]]), nõustus Stefan 1404. aasta algul hakkama vasalliks Ungari kuningale [[Sigismund (Saksa-Rooma keiser)|Sigismund]]ile, kes kinkis talle [[Belgrad]]i, [[Mačva]] piirkonna ja [[Golubac]]i linnuse, mis olid seni olnud [[Ungari kuningriik#Sigismundi ajastu|Ungari kuningriigi]] valduses, nii sai Belgrad teist korda Serbia pealinnaks pärast kuningas [[Dragutin Nemanjić|Dragutinit]].
 
Mõned järgmised aastad märgivad sündmusi Stefani eraelust. Tal õnnestus vabastada oma õde ja [[Türgi sultan]]i [[Bayezid I]]-e lesk Olivera. Aastal 1404 tegi ta rahu oma venna Vukiga, aastal 1405 abiellus ta [[Lesbos]]e saare valitseja [[Francesco II Gattilusio]] tütre Caterina Gattilusioga. Samal aastal suri tema ema Milica.
 
Aastal 1408 vaidlesid vennad taas ja Vuk koos sultan Süleymani ja Brankovići perekonnaga ründasid Stefanit 1409. aasta algul. Olles Belgradis ümbrerümbre piiratud, nõustus Stefan andma Serbia lõunaosa oma vennale ja nõustuma taas Osmanite vasall olema. Süleymani vend [[Musa Çelebi|Musa]] mässas tema vastu ja Stefan asus aastal 1410 [[Kosmidion]]i lahingus Konstantinoopoli lähedal Musa poolele. Musa armee sai lüüa ning Suleiman saatis Vuki ja Đurađ Brankovići venna Lazari Serbiasse enne, kui Stefan tagasi jõuab, kuid mõlemad vangistati Musa toetajate poolt ja hukati juulis 1410. Läbi Konstantinoopoli, kus [[Bütsantsi keiser]] [[Manuel II]] kinnitas tema despoodiõigusi, tuli Stefan Belgradi tagasi ja annekteeris Vuki maad.
 
Aastal 1410 hõivas Ungari kuningas [[Sigismund (Saksa-Rooma keiser)|Sigismund]] mitmeid territooriume Kirde-Bosnias. Tasuks Stefan Lazarevići abi ja ustavuse eest andis ta [[Srebrenica]] koos ümbruskonnaga aastal 1411 või 1412 Serbia despootkonnale.
91. rida:
Kui Musa end ise Osmanite riigi Euroopa-osa sultaniks kuulutas, ründas ta 1412. aasta alguses Serbiat, kuid sai Stefani käest Novo Brdo juures Kosovos lüüa. Stefan kutsus siis riigi [[Anatoolia]]-osa valitsejat, sultan [[Mehmed I|Mehmed Çelebi]]t koos Musat ründama. Tagades Ungari abi, ründasid nad Musat 5. juulil 1413 [[Çamorlu]]s, [[Vitoša]] mäe juures (tänapäeva [[Bulgaaria]]s) ja võitsid ta, Musa tapeti lahingus. Tasuks sai Stefan [[Koprijan]]i linna [[Niš]]i lähedal ja Serbia-Bulgaaria [[Znepolje]] ala. Järgmiseks kaheteistkümneks aastaks jäi Stefan sultan Mehmediga headesse suhetesse, mis tegi võimalikuks keskaegse Serbia taassünni.
 
[[Pilt:Serbian Despotate 1423.png|right|thumb|250px|Serbia despootkond, 1421-14271421–1427]]
 
28. aprillil 1421 suri Stefani õepoeg ja [[Zeta (kroonimaa)|Zeta]] valitseja [[Balša III]] ilma pärijata, pärandades enne surma maad oma onule. Koos selle ja Ungari kuningriigilt saaduga ([[Belgrad]], [[Srebrenica]] jne.) taastas Serbia enamuse oma etnilisest territooriumist, mida omas enne [[Kosovo lahing]]ut.
99. rida:
==== Renessanss ====
 
Poeedi, mõtleja ja kunstniku, despoot Stefan Lazarevići valitsemine oli Serbia kunstilise arengu taassünni periood. Stefan Lazarević ise oli poeet, kirjutades ühe suurema keskaegse Serbia ilukirjandusliku teose ''Slovo ljubve'' ('Armastuse sõna') ja omades üht suurimat raamatukogu Balkanil sel ajal. Peale poliitilise stabiilsuse, mis oli Stefani võime tulemus hoida end eemal nii Osmanite riigist kui ka Ungari kuningriigist, aitasid stabiilsusele kaasa ka väga rikkad hõbedakaevandused Srebrenica ja [[Novo Brdo]], ühed rikkamad selle aja EuroopsEuroopas. Belgrad muutus sel ajal üheks suuremaks linnaks Euroopas, arvuliselt üle 100 000 inimese.
 
=== Đurađ Branković ===
==== Esimene valitsusaeg ====
 
Kuna despoot Stefanil ei olnud lapsi, pärandas ta juba aastal 1426 despootkonna oma õepojale, Đurađ Brankovićile, kes järgnes talle pealepärast tema surma 19. juulil 1427. Olles tähtsuselt teine isik despootkonnasddespootkonnas juba viimased 15 aastat, kinnitati ta aastal 1429 Bütsantsi keisri [[Ioannes VIII]] poolt despoodiks.
 
Stefani surma vahetu tulemusena pidi Serbia Belgradi Ungari kuningriigile tagastama, kuid säilitas Mačva. Kuna lõunapoolsed rikkad linnad (nagu Novo Brdo) olid Osmanitele liiga lähedal, et neid uueks pealinnaks kuulutada, otsustas Đurađ ehitada uue, suurejoonelise [[Smederevo]] kindluse Doonaul, Ungari kuningriigi piiri lähedale. Ehitatuna aastatel 1428-301428–1430 oli Smederevo allikaks paljudele tulevastele ajaloo väärtõlgendustele, eriti mis puudutab Đurađi naist [[Irene Kantakouzene|Jerinat]]. Seoses Jerina kreeka rahvusega ja tema vendade mõjuga uuele despoodile hakkas rahvas teda mitte sallima ning omistas talle palju kõlvatuid ja kurje omadusi, sealhulgas Smederevo ehitamine kapriisi tõttu. Rahvaluules sai ta hüüdnime ''Prokleta Jerina'' (Neetud Jerina), kuid midagi sellist pole tegelikud ajaloolised allikad kinnitanud.
 
Kohe pärast Serbia valitsejaks saamist 1427. aasta suvel seisis Đurađ silmitsi Osmanite sissetungi väljakutsega. Osmanid okupeerisid [[Kruševac]]i ja [[Niš]]i, [[Dubočica]] piirkonna koos [[Leskovac]]iga ja suure osa [[Toplica ringkond|Toplica]] piirkonnast. Nad taandusid pärast edutut mitmekuulist Novo Brdo piiramist.
114. rida:
Bosnia kuningas [[Tvrtko II]] sattus novembris 1430 konflikti Bosnia aadliperekonna Zlatonosovićitega, väidetava koostöö pärast Vukašin Zlatonosovići ja Serbia despootkonna vahel. See konflikt lõppes Vukašini surma ja Zlatonosovići perekonna täieliku hävitamisega, kuid viis otseselt teise konflikti Serbia endaga. 1433. aasta kevadel annekteeris despoot Đurađ osa [[Usora (piirkond)|Usorast]], koos [[Zvonik (Farkaševac)|Zvoniki]] kaubapunkti ja [[Teočak]]i kindlusega.
 
Đurađ pani oma tütre Katarina aastal 1433 mehele Ungari kuninganna lähedasele nõole, [[Ulrih II (Celje)|Celje Ulrih II-leII–le]], eesmärgiga tagada paremad suhted Serbia põhjanaabriga. Oma teise tütre [[Mara Branković|Mara]] pidi ta mehele panema sultan [[Murad II]]-le. See abielu korraldati aastal 1433, kuid Đurađ lükkas seda edasi aastani 1435, kui Osmanid ähvardasid sissetungiga. Pärast abielu sõlmimist vandus Murad rahu jätkamist Osmanite riigi ja Serbia vahel.
 
Kuid see vanne murti kaks aastat hiljem. Osmanite riik tungis aastal 1437 Serbiale kallale ja hakkas rüüstama. Đurađ rääkis sultaniga välja ebasoodsa rahu, andes talle [[Braničevo (piirkond)|Braničevo]]. Kuid aastal 1438 ründas sultan taas. Seekord loovutas despoot talle [[Ždrelo]] ja [[Višesav]]i, kuid järgnenud rahu ei kestnud kauem kui eelmine.
130. rida:
Bosnia kuningas [[Stjepan Tomaš Kotromanić|Tomaš]] algatas aastal 1446 uue sõja despoot Đurađi vastu ja suutis võtta Srebrenica. Kuid septembris 1448 võitis Thomas Kantakouzenose juhitud Serbia armee bosnialasi, vallutades tagasi Srebrenica ja võttes ka [[Višegrad]].
 
Raskust, mis oli despoot Đurađil tasakaalu säilitamisega kahe tugeva riigi vahel, saab ilmestada faktiga, et aastatel 1447-481447–1448 pakkus despoot Đurađ bütsantslastele raha [[Konstantinoopol]]i linnamüüride parandamiseks, kuid olles ametlikult Osmanite vasall, pidi ta mais 1453 saatma 1000 sõdurit sultan [[Mehmed II]]-le appi [[Konstantinoopoli piiramine (1453)|Konstantinoopoli vallutamiseks]].
 
Uus Osmanite sultan Mehmed II, keda hiljem hakati kutsuma Vallutajaks, tagastas Toplica ja Dubočica piirkonnad Serbiale aastal 1451 hea tahte märgiks. Sel korral rääkisid Mehmed II ja Đurađ läbi rahulepingu pikendamise üle.
 
[[Pilt:Serbian Despotate 1451.png|right|thumb|250px|Serbia despootkond, 1451-14541451–1454]]
 
Ilma ametlikult rahulepingu lõppenuks kuulutamist tungis sultan Mehmed II 1454. aasta juuli keskpaigas Serbiasse. Suurem osa Kesk-Serbiast langes, kuid pealinn oli hästi ettevalmistatud ja Osmanid, kuuldes, et Hunyadi ületab Doonaud serblaste tugevdamiseks, loobusid varsti Smederevo piiramisest. Sultan taandus koos röövsaagi ja orjadega [[Sofia]]sse, jättes enamuse oma armeest Kruševaci. Väiksem Serbia armee vojevood [[Nikola Skobaljić]]i juhtimisel, mis oli Dubočicas, lõikas põhjast ära ja [[Leskovaci lahing|võitis Osmanite armeed Leskovaci juures 24. septembril]], samas peaarmee Đurađ Brankovići juhtimisel, koos Ungari väega, mida juhtis Hunyadi, [[Kruševaci lahing|purustas Osmanid Kruševaci juures]], vangistades nende juhi Firuz-bei.
154. rida:
=== Regentlus ja Stefan Branković ===
 
[[Pilt:Serbian despotate 1455 1459.png|right|thumb|250px|Serbia despootkond, 1455-14591455–1459]]
 
Kuna despoot Lazar Brankovićil ei olnud poegi, moodustati pärast tema surma kolmeliikmeline regentlus. Sellesse kuulusid Lazari vend, pime [[Stefan Branković]], Lazari lesk [[Helena Palaiologina]] ja suurhertsog [[Mihailo Anđelović]]. Mihailo Anđelović, kelle vend oli Osmanite suurvisiir Mahmud-paša Anđelović, alustas Stefani ja Helena selja taga vandenõu Osmanitega. Märtsis tõi ta Smederevosse väikese väesalga Osmanite sõdureid, et tugevdada oma taotlust despootkonnale. Kuid sõdurid heiskasid vallidele ootamatult Osmanite lipu ja hakkasid sultani nime karjuma. Smederevo raevunud kodanikud tõusid 31. märtsil Anđelovići vastu üles, võtsid ta vangi ning püüdsid kinni või tapsid enamuse Osmanite väesalgast. Stefan Branković, kes kuulutati uueks despoodiks, võttis koos Helena Palaiologinaga kontrolli Smederevos ja despootkonnas.
172. rida:
[[Pilt:Despotski posedi.png|thumbnail|Serbia despootide valdused Sremis, Bačkas ja Banatis (15.–16. sajandil)]]
 
Aastal 1404 laenas Ungari kuningas [[Sigismund (Saksa-Rooma keiser)|Sigismund]] Sremi, Banati ja Bačka osi Serbia despoodile [[Stefan Lazarević]]ile valitsemiseks, hiljem järgnes [[Đurađ Branković]]. Pärast seda, kui [[Osmanite riik]] aastal 1459 Serbia despootkonna vallutas, uuendasid Ungari valitsejad despootide pärandit [[Brankovići]]dele maapaos, hiljem [[Berislavići Grabarski]] aadliperekonnale, kes jätkasid suurema osa Sremi valitsemist, kuni Osmanid selle vallutasid, kuid territoorium oli teoreetiliselt ikka keskaegse [[Ungari kuningriik|Ungari kuningriigi]] halduses. Despootide residents oli [[Kupinovo|Kupinik]] (nüüd Kupinovo). Despoodid olid: [[Vuk Grgurević]] (1471–1485), [[Đorđe Branković]] (1486–1496), [[Jovan Branković]] (1496–1502), [[Ivaniš Berislavić]] (1504–1514), [[Stefan Berislavić]] (1520–1535), [[Radič Božić]] (1527-15281527–1528, Zapolya kildkonna pretendent) ja [[Pavle Bakić]] (1537). Stefan Berislavić kolis aastal 1522 Slavooniasse, kuna Kupinik hõivati Osmanite vägede poolt.
 
== Riigivalitsemine ==
178. rida:
Serbia despootkonnas oli mitu aadliametit tähtsate ülesannete ja rollidega riigi keskvalitsuses, despoodi kui monarhi alluvuses.
 
* '''Suurlogoteet''' (Велики Логотет/''Veliki Logotet''): tiitlit [[Megas logothetes|kasutati algselt Bütsantsis]], selle võttis omaks [[Serbia kuningriik (keskaegne)|Serbia kuningriik]] ja säilitas despootkond. Suurlogoteet oli despoodi kantseleiülem, vastutav keskvalitsuse järelvalve eest. Suurlogoteet oli ka ainus isik, peale despoodi ja [[Serbia patriarh|patriarhi]], kellel oli teatavaid õigusi kirikuasjade üle.
 
** Luka
188. rida:
** Stefan Ratković
 
* '''Suurvojevood''' (Велики Војвода/''Veliki Vojvoda''): tähtsuselt teine väejuht riigis, despoodi alluvuses, kuid suurema võimuga, kui tavalised [[vojevood]]id.
 
** Radoslav Mihaljević
195. rida:
** Marko Altomanović
 
* '''Suurtšelnik''' (Велики Челник/''Veliki Čelnik''): laiaulatusliku pädevusega tiitel kohtu- ja teistes tsiviilasjades -– valitseja dekreetide elluviija ja valitseja esindaja sündmustes nagu territoriaalvaidluste rahustamine mõisate vahel. Suurtšelniku tiitel oli laias laastus võrdne Lääne-Euroopa tiitliga ''[[Palatiin|Comes Palatinus]]''.
 
** Vuk Kuvet
203. rida:
** Đurađ Golemović
 
* '''Protovestiaar''' (Протовестијар/''Protovestijar''): veel üks Bütsantsi õukonna tiitel (''[[protovestiarios]]''), mis vana Serbia kuningriigi poolt omaks võeti. Protovestiaar vastutas riigi rahanduse eest, sealhulgas tulude ja kulude järelvalvejärelevalve ning rahanduspoliitika eest. Pärast Serbia esimest langust ja vabastamist aastal 1444 Protovestiaariprotovestiaari tiitel kadus ja tema rolli võttis üle '''Varahoidjavarahoidja''' (serbia: Ризничар/''Rizničar'') või ''Čelnik riznički'', tiitel, mis varem oli seotud valitseja isikliku varakambri haldamisega.
 
** Ivan
234. rida:
|[[Brankovićid]]
|-
|[[Pilt:Grgur Branković, Esphigmenou charter (1429).jpg|20px|left]] [[Grgur Branković]]<br>(1416–591416–1459)
|mai 1439 – 18. august 1439
|kaasregent
254. rida:
|taas troonil
|-
|[[Pilt:Lazar Branković, Esphigmenou charter (1429).jpg|50px|left]] [[Lazar Branković]]<br>(1421–581421–1458)
|24. detsember 1456 – 19. jaanuar 1458
|[[Brankovićid]]
262. rida:
|kaasregent
|-
|[[Helena Palaiologina]] (1432–731432–1473)
|19. jaanuar 1458 – märts 1458
|kaasregent
|-
|[[Pilt:Stefan Branković, Esphigmenou charter (1429).jpg|30px|left]] [[Stefan Branković]]<br>(1420–761420–1476)
|19. jaanuar 1458 – 21. märts 1459
|kaasregent märtsini 1458
|-
|[[Stjepan Tomašević]] (1438–631438–1463)
|21. märts 1459 – 20. juuni 1459
|[[Kotromanićid]]
276. rida:
|colspan=4 |<center>''Serbia despootkonna titulaarvalitsejad maapaos''
|-
|[[Pilt:Змај Вук Бранковић, деспот српски.jpg|50px|left]] [[Vuk Grgurević]] Branković<br>(1438–851438–1485)
|1471 – 16. aprill 1485
|[[Brankovićid]]
296. rida:
|[[Berislavići Grabarski]]
|-
|[[Stefan Berislavić]]<br>(1504–361504–1536)
|jaanuar 1514 – 1536
|Berislavići Grabarski
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Serbia_despootkond"