Televiisor: erinevus redaktsioonide vahel

Televisioonis nagu [[kinematograafia]]ski antakse kujutiste liikumist edasi üksteisele kiiresti järgnevate liikumatute piltidegapiltide ehk kaadritega. Iga pilt koosneb muutuva heleduse ja värvusega ridadest. Pildi jaotamist järjestikusteks ridadeks ja pildielementideks nimetatakse laotamisekslaotuseks.

[[Pilt:Fernsehgerät im Pasternak-Haus.JPG|pisi|250px| [[Elektronlamp]]idega televiisor КВН-49, mida toodeti [[NSV Liit|NSV Liidus]] aastail 1948–1960 (must-valgemustvalge pildiga ekraan 140×105 mm) ]]

Esimestes katsetes liikuvat pilti elektrisignaali kujul üle kanda laotati pilt ridadeks mehaaniliselt Nipkow’ ketta abil ([[Paul Nipkow]] sai sellele patendi 1886. aastal). Niisuguses kettas on spiraaljoont mööda väikesed ruudukujulised avad. Ketta pöörlemisel moodustab iga järgmine ava üle pildivälja liikudes ühe uue pildirea (joonisel on pildiväli ümbritsetud raamiga). Saatjas muundati heleduse muutused ridades [[fotoelement|fotoelemendiga]] elektrisignaaliks, mida edastati [[raadiolained|raadiolainete]] abil. Vastuvõtjas kasutati elektrisignaali nähtavaks kujutiseks muutmiseks valgusallikat, mis valgustas signaali tugevuse taktis samasugust sünkroonselt pöörlevat avadega ketast.

Termini ''televisor'' (moodustatud kreeka k sõnast ''tele'', ’kaugele’ ja ladina k sõnast ''visio'', ’nägemine’) võttis kasutusele Šoti tehnikamees [[:en: John Logie Baird |J. L. Baird]], kes nimetas nii omakonstrueeritud ja 1926. aaastal valmistatud Nipkow’ kettaga televisioonivastuvõtjat, mille kujutist sai vaadata 3×4 cm suurusel 30-realisel ekraanil. Televisioonisignaali edastasid siis mõned [[kesklaine]]-raadiosaatjad.

Juba 1929. aaastal demonstreeris [[Vladimir Zworykin |V. Zworykin]] USA-s 120-realist 24-hertsise kaadrisagedusega elektrontelevisiooni süsteemi. Selleks ajaks olid loodud [[elektronlamp]]idega võimendid ja generaatorid, [[elektronkiiretoru]] baasil saatetoru [[ikonoskoop]] ja vastuvõtutoru [[kineskoop]].

Televiisorite pildiridade arv kasvas aasta-aastalt: 1937. aaastal võeti kasutusele 441-realises kaadris ülerealaotus. Ühtsetele süsteemidele vastava must-valgemustvalge televisiooni saated algasid Euroopas 1950. aastail, Tallinnas 1955. Ühendriikides sai sel ajal juba näha värvisaateid (värvitelevisiooni standard [[NTSC]] kehtestati 1954. aaastal). Euroopa maadesse jõudis värvitelevisioon kümmekond aastat hiljem, Eestisse 1972. aaastal.

1960. aastail asendusid elektronlambid [[transistor]]ide ja [[mikroskeem|mikrolülitustega]] ning kineskoop hakkas näitama värvilist pilti. Kineskoop oli telerite valitseva kuvaseadisena kasutusel kuni sajandivahetuseni. Seejärel hakkasid neid kogukaid ja suure energiatarbega seadiseid välja tõrjuma [[LCD-ekraan|LCD]]- ja [[plasmakuvar|plasma]]-<nowiki/>tehnoloogial põhinevad õhukesed [[lamekuvar|kuvapaneelid]]. 2010. aastast toodetakse põhiliselt LCD-telereid.

Värviteleris väljub pildivahesageduse [[demodulaator]]ist laiaribaline (kuni 5 MHz) liitvideosignaal. Selle signaali dekodeerimisel saadakse kujutise heledussignaal Y ja kaks värvivahesignaali U = B – Y ning V = R – Y), mis kannavad infot värvitooni ning värviküllastuse kohta. Heledussignaalist ja kahest värvivahesignaalist luuakse kolme põhivärvuse signaalid algebraliste teisendustega:

100- Hz- tehnoloogia korral arvutab [[signaaliprotsessor]] 25-hertsise sagedusega järgnevatest kaadritest [[interpolatsioon|interpoleerimise]] teel välja vahepealsete piltide signaalid. Tulemusena muutub kujutiste kiire liikumine sujuvamaks; see võib olla eriti tuntav nt spordiülekannetel. Paljud teleritootjad pakuvad ka 200 Hz ja suurema pildisagedusega telereid. Olenevalt signaalitöötluse tasemest võib niisugune tehnoloogia kaasa tuua ka spetsiifilisi moonutusi, nagu pildi võbisemine ja kiresti liikuvate objektide ebaloomulik eraldumine taustast.

Esimesed telerid ja [[videoprojektor]]id 3D-filmide vaatamiseks tulid müügile 2010. aastal. Ruumilist pilti võib näha läbi eriprillide, mis on olenevalt tootjast passiivsed [[polarisatsioon]]prillid või aktiivsed LCD-katikprillid (''Shutter 3D System''). Katikprillide kummaski klaasis on vedelkristallikiled, mille läbipaistvust muudetakse sünkroonselt vasaku ja parema pildi vaheldumisega ekraanil. Nii näeb vasak ja parem silm erinevaid pilte, mis tagab stereoskoopilise nägemistaju.

3D-filmide kestev vaatamine võib põhjustada ajutisi nägemishäireid ja peapööritust, eriti aktiivprillide kasutamisel. Lastel ei soovitata järjest vaadata mitte oleüle poole tunni.

Nii nagu mobiiltelefon on muutunud kõik-ühes-arvutiks, on samas suunas muutumas ka teler. Nüüdisaegsel teleril on USB- ja mälukaardipesad multimeedia (fotode, videote) esitamiseks paljudes vormingutes, nagu DivX, Xvid, MP4, Nero Digital või WMV9. [[HDMI]]-sisendid võimaldavad teleriga ühendada mitmesuguseid multimeediaseadmeid, nagu nt [[DVD]]- või [[Blu-ray Disc|BD-mängija]], mängukonsool, foto- ja videokaamera, arvuti, samuti [[AV-ressiiver]] koos kõlarisüsteemiga.

* kasutada [[hübriidTV]]-teenusena (ka [[vabalevi]]s) neidamusamu võimalusi mis maksu-TV korral: saateid järelvaadata, näha internetipõhiseid tasuta telekanaleid ja lugeda tekstteavet);

Et suure ja terava pildiga kaasneks korralik heli, ühendatatakse teleriga eraldi kõlarid, soovitatavalt läbi [[AV-ressiiver|AV-ressiivri]], et sobiva signaaliallika (nt [[Blu-ray Disc|BD]]-mängija) olemasolul kuulata mitmekanalilist ruumiheli.

Telerit on soovitatav vaadata vähemalt nii kaugelt, et pildistruktuur (pildipunktid) enam näha poleks. Telerile liiga lähedal istudes ei suuda silmad ka enam piisavalt haarata telepildi üldplaani ega selle muutumist. Seevastu liiga kaugelt vaadates pole võimalik eristada kujutise peenemaid detaile, samuti pole loetavad väiksema kirjaga tekst.

Kodukinoseadmete kvaliteediklassifikatsiooni [[:en:THX|THX]] kohaselt soovitatakse telerit vaadata selliselt kauguselt, et vaatenurk jääks vahemikku 28°– 4028–40°. <ref> [http://www.thx.com/consumer/home-entertainment/home-theater/hdtv-set-up/ HDTV Set Up] </ref> Sellele vastavad kaugused [[Full HD]] teleri 1080p-ekraanist on esitatud järgmises tabelis.

|+ Optimaalne vaatamiskaugus olenevalt ekraani suurusest