7. Eesti Laskurdiviis: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P kellede > kelle
PResümee puudub
41. rida:
*vanempolgukomissar [[August Sipsakas]], [[diviisikomissar]]
*vanempolgukomissar [[August Pusta]], diviisikomissar
*[[Arnold Raud]], diviisi komandöri asetäitja poliitilisel alal ([[NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium]]i [[9. oktoober|9. oktoobri]] 1942. aasta [[seadlus]]ega likvideeriti Punaarmees väeüksuste [[komissar]]ide ametikohad, kehtestati väeosa ülema ainujuhtimine ning loodi ametikoht ''ülema asetäitaasetäitja poliitalal'') ja diviisi Staabi Poliitosakonna ülem.
 
== Formeerimisest ==
[[18. detsember|18. detsembril]] [[1941]] tuli [[Uurali Sõjaväeringkond|Uurali Sõjaväeringkonnale]] NSVL-iNSV Liidu Riiklikust Kaitsekomiteest (GKO) käsk alustada 25. detsembril 1941 7. Eesti Laskurdiviisi formeerimist isikkoosseisuga 11 618 inimest. Seda võib lugeda ka nn Rahvuskorpuse uuestisünni päevaks. 19. detsembril saatis [[NSV Liidu Kaitse Rahvakomissariaat]] [[EK(b)P Keskkomitee]]le ja [[Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu]]le direktiivi, milles anti korraldus 7. Eesti laskurdiviisi formeerimiseks. Diviisi formeerimise täpse asukoha määramine jäeti Uurali Sõjaväeringkonna juhtkonna otsustada.<ref> "Korpusepoisid" lk 81.</ref>
 
Eesti laskurdiviisi isikuline koosseis tuli direktiivi kohaselt komplekteerida Eesti NSV kodanikest (tegelikkuses Eesti Vabariigi kodanikest) – kutsealustest, reservväelastest, tegevarmee ja tagala väeosades teenivatest sõjaväelastest ning sõjaväehaiglatest saabuvatest sõjameestest. NSV Liidu Kaitse Rahvakomissariaat andis välja direktiivi, mille kohaselt kõik vastavas vanuses eestlased ja Eesti NSV kodanikud kuulusid eesti väeosadesse saatmisele. Ohvitserkond tuli personaalselt välja valida eestlaste ja ka teiste rahvuste esindajate hulgast, kes valdasid eesti keelt. 7. jaanuaril 1942 määras Uurali Sõjaväeringkonna Sõjanõukogu oma direktiiviga 7. eesti laskurdiviisi formeerimise kohaks [[Sverdlovski oblast]]i, [[Kamõšlov]]i linna piirkonna. Nüüd algas töö eestlaste väljaselgitamiseks ja väekoondise asukohta saatmiseks. Seda tegid sõjaväeringkondade juhtimisel tegutsevad komisjonid, kuhu tavaliselt kuulusid Kaitse Rahvakomissariaadi, [[EK(b)P Keskkomitee]], [[Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu]] ja vastava sõjaväeringkonna esindajad.
 
Eraldati mehed, kellel oli "kahtlane" minevik, formeerimise käigus teostati nõukogude julgeolekuorganite poolt "kahtlase elemendi" väljaselgitamine<ref>[http://www.parnupostimees.ee/66891/theodor-narep-sodurid-eri-vormides/ Theodor Närep: Sõdurid eri vormides], Postimees, 9. jaanuar 2009</ref>, veebruariks saadi kokku nimekirjadesse ligikaudu 30 000 meest.
Nimeliselt oli küll tegemist Rahvusliku väeosaga, aga siiski usaldamatusest eestlaste vastu oli Laskurdiviisis ka palju venelasi, Venemaa eestlasi ja teisi NSV Liidu liiduvabariikide esindajaid. EelkõikeEelkõige poliit- ja teistel juhtivatel kohtadel, hinnati tõsiselt parteilist kuuluvust ja kommunismi [[ideoloogia]] järgimist. Poliitiliseks usaldamatuseks oli alust endise [[22. Eesti Territoriaalne Laskurkorpus|22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse]] isikkoosseisu käitumise põhjal 1941. aasta taganemislahingutes, kus [[22. Eesti Territoriaalne Laskurkorpus#Korpus sõjategevuseslahingute käigus|Staraja Russa, Porhovi ja Dno]] piirkonnas deserteerus korpusest ning andis Saksa vägedele vangi 5500 eestlasest sõjaväelasest 4500<ref>[http://www.riigikogu.ee/public/Riigikogu/ValgeRaamat.pdf Valge Raamat], [[Valge Raamat]]</ref>.
 
Eesti rahvusväeosade formeerimisel oli Nõukogude väejuhatusel kasutada ligi 70 000 Eesti kodanikku ja veel kuni 5000 venemaaeestlast: