Bertrand Russell: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
|||
11. rida:
Bertrand Russell pärines aristokraatlikust [[Russell]]ite suguvõsast. Tema isaisa [[lord John Russell]] oli [[1840. aastad|1840. aastatel]] kolmel korral [[Suurbritannia peaminister]] ning ka tolle isa [[John Russell, kuues Bedfordi hertsog]] oli [[viigid]]e hulka kuuluv poliitik.
Bertrandi ema vikontess Katherine Amberley (kes suri, kui Bertrand oli kaheaastane) oli samuti pärit aristokraatlikust suguvõsast. Ta oli [[Edward John Stanley, teine parun Stanley of Alderley|Edward John Stanley, teise parun Stanley of Alderley]] tütar ja [[Rosalind, Carlisle'i krahvinna|Rosalindi, Carlisle'i krahvinna]] õde.
Bertrandi vanemad olid oma aja kohta äärmiselt radikaalsete vaadetega. Tema isa vikont Amberley (kes suri, kui Bertrand oli nelja-aastane) oli [[ateism|ateist]], kes andis nõusoleku oma abikaasa [[afäär]]ile nende laste koduõpetajaga. Bertrandi ilmalik ristiisa oli [[utilitarism|utilitaristlik]] filosoof [[John Stuart Mill]]. Lapsepõlve veetis Bertrand [[Richmond Park]]is [[Pembroke Lodge]]'is.
Hoolimata sellisest ekstsentrilisest taustast oli Russelli lapsepõlv suhteliselt tavapärane. Isa oli tahtnud kasvatada teda [[agnostitsism|agnostikuna]] ning selle vältimiseks tehti temast pärast vanemate surma õukonna hoolealune. Bertrandit ja tema vanemat venda [[John Francis Stanley Russell, teine krahv Russell|Frank]]i, kellest hiljem sai teine krahv Russell, kasvatasid [[viktoriaanlik ajastu|viktoriaanlikud]] vanavanemad krahv ja krahvinna Russell (lord John Russell ja tema teine abikaasa leedi Frances Elliot). Kooli neid ei saadetud, vaid neid õpetasid [[guvernant|guvernandid]] ja [[koduõpetaja]]d. Nõnda õppis Bertrand perfektselt ära [[saksa keel|saksa]] ja [[prantsuse keel]]e.
Russell õppis alates [[1890]]. aastast [[Cambridge'i Ülikool]]is [[Trinity College (Cambridge)|Trinity College]]<nowiki>'is</nowiki> algul [[matemaatika]]t ning seejärel filosoofiat. [[1895]] valiti ta oma kolledži kolleegiumiliikmeks (''[[fellow]]''). Ent ta oli suvel 1895 juba [[Cambridge]]'ist lahkunud ning oli mõne kuu [[Pariis]]is Briti saatkonna [[atašee]]. Ta jäi kolleegiumiliikmeks [[1901]]. aastani.
Oma abieluga hälbis Russell vanavanemate ootusest. 17-aastasena sai ta tuttavaks ameerika [[kveeker]]i [[Alys Pearsall Smith]]iga. Ta armus puritaanlikku, üllameelsesse Alysesse, kes oli seotud mitme haridus- ja usutegelasega, ning detsembris [[1894]] nad abiellusid. Veetnud mõned kuud [[Berliin]]is [[sotsiaaldemokraatia]]t uurimas, asusid nad elama [[Haslemere]]'i lähedale. Abielu lõppes [[1911]] faktilise lahkuminekuga. Russell ei olnud truu: tal olid kirglikud afäärid teiste seas leedi [[Ottoline Morrell]]iga (kuuenda [[Portlandi hertsog]]i poolõega) ja näitlejatari leedi [[Constance Malleson]]iga.
Pärast abiellumist ja Berliinist naasmist pühendus Russell kodus filosoofiale. [[1900]] külastas ta Pariisis matemaatikakongressi. Talle avaldasid muljet võimekas itaalia matemaatik [[Giuseppe Peano]] ning tema õpilased ning ta asus kohe uurima Peano töid. [[1903]] kirjutas ta oma esimese olulise raamatu "[[The Principles of Mathematics]]" (Matemaatika printsiibid) ning asus koos oma sõbra [[Alfred North Whitehead]]iga Peano ja [[Gottlob Frege]] matemaatilist loogikat arendama ja laiendama. [[1908]] valiti ta [[Kuninglik Selts|Kuningliku Seltsi]] liikmeks.
[[1910]] nimetati ta ''Trinity College''<nowiki>'i</nowiki> filosoofialektoriks. Kui puhkes [[Esimene maailmasõda]], osales ta aktiivselt sõjaväeteenistusest keeldujate liikumises ning teda trahviti 100 [[naelsterling]]iga selle eest, et ta kirjutas [[lendleht|lendlehe]], milles kritiseeriti ühe sõjaväeteenistusest keelduja kaheks aastaks vangimõistmist. Kolledž jättis ta [[1916]] lektorikohast ilma. Talle pakuti kohta [[Harvardi ülikool]]is, kuid talle ei antud [[pass]]i. Ta tahtis pidada loengukursuse (mis [[1918]] avaldati [[Ameerika Ühendriigid|USA]]-s pealkirja all "Political Ideals" (Poliitilised ideaalid)), kuid sõjaväevõimud ei lubanud seda. 1918 mõisteti ta 6 kuuks vangi [[patsifism|patsifistliku]] artikli eest. Vanglas kirjutas ta raamatu "[[Introduction to Mathematical Philosophy]]" (Sissejuhatus matemaatilisse filosoofiasse; [[1919]]). Sõprade toetusel pidas Russell [[London]]is mõned loengud, mille põhjal valmis raamat "[[Analysis of Mind]]" (Vaimu analüüs; [[1921]]).
[[1920]] sõitis Russell lühikeseks ajaks [[Venemaa]]le, et [[bolševism]]i kohapeal uurida. Sama aasta sügisest veetis ta aasta
▲[[1920]] sõitis Russell lühikeseks ajaks [[Venemaa]]le, et [[bolševism]]i kohapeal uurida. Sama aasta sügisest veetis ta aasta [[Peking]]is, kus ta pidas [[Pekingi ülikool|ülikoolis]] filosoofialoenguid.
1921, kui Russell oli naasnud Pekingist, lahutas ta Alysest ning abiellus [[Dora Russell]]iga (sündinud Dora Black). Nad elasid kuuel talvekuul [[Chelsea]]s ning veetsid suved [[Land's End]]i lähedal. Nende lapsed olid [[John Conrad Russell, neljas krahv Russell|John Conrad Russell]], kes pärast isa surma oli lühikest aega neljas krahv Russell, ja leedi [[Katharine Russell|Katherine Russell, praegu leedi Katherine Tait]]. Russell elatas end sel ajal populaarteaduslikke raamatute kirjutamisega [[füüsika]]st, [[eetika]]st ja [[pedagoogika]]st. Koos Doraga rajasid nad [[1927]] eksperimentaalse [[Beacon Hill]]i kooli, mida nad pidasid [[1932]]. aastani.
Kui Russelli vanem vend [[1931]] suri, sai temast kolmas krahv Russell, kuid seda tiitlit kasutas ta üsna harva.
Kui Russelli abielu Doraga oli purunenud tolle abielurikkumise pärast ühe ameerika ajakirjanikuga ning nad [[1935]] lahutasid, abiellus ta [[1936]] kolmandat korda, seekord [[Oxfordi Ülikool|Oxford]]i üliõpilase Patricia Helen Spence'iga, keda hüüti Peteriks. Neiu oli [[1930]] olnud tema laste guvernant. Russellil ja Peteril sündis poeg Conrad.
Kevadel [[1939]] (või [[1938]]) asus Russell elama [[California]]sse [[Santa Barbara]]sse ja [[
[[1952]] lahutas Russell Peterist ning abiellus oma neljanda abikaasa Edithiga, keda hüüti Finchiks. Nad olid tuttavad alates [[1925]]. aastast. Edith oli olnud inglise keele õppejõud [[Philadelphia]] lähedal ''[[Bryn Mawr College]]''<nowiki>'is</nowiki>.
[[1960. aastad|1960. aastate]] lõpus kirjutas Bertrand Russell oma kolmeköitelise autobiograafia ning ta suri 1970 [[Wales]]is [[gripp]]i. Tema tuhk puistati laiali Walesi mägedesse.
49. rida:
Russell pooldas [[logitsism]]i programmi (matemaatika taandamist loogikale), sest nagu paistab, teatakse matemaatika tõdesid (näiteks, et 5 + 7 = 12) [[kogemus]]est sõltumatult, [[aprioorne teadmine|aprioorselt]]. Russelli ei veennud John Stuart Milli teooria, mille järgi matemaatika tõed järeldatakse [[induktsioon|induktiivselt]] vaatlusandmetest nagu muudki teaduslikud [[üldistus]]ed. Toetudes [[Giuseppe Peano]] ja [[Gottlob Frege]] töödele, püüdis Russell taandada matemaatikat [[loogika]]st ja [[mõiste]]test tulenevatele aprioorsetele tõdedele. Need tõed on küll paratamatult ja aprioorselt [[tõesus|tõesed]], kuid nad ei ütle midagi maailma kohta. See võimaldas Russellil [[epistemoloogia]]s läbi viia [[loogiline empirism|loogilist empirismi]]: kogemusest sõltumatud on üksnes [[loogiline tõde|loogilised tõed]], millel aga puudub positiivne sisu: nad ei väida midagi maailma kohta, vaid on lihtsalt keelelised [[konventsioon (filosoofia)|konventsioon]]id.
[[Matemaatiline loogika|Matemaatilises loogikas]] sõnastas Russell [[Russelli paradoks]]i, mis tõi ilmsiks [[naiivne hulgateooria|naiivse hulgateooria]] [[vastuolulisus]]e ning ajendas otseselt [[aksiomaatiline hulgateooria|aksiomaatilise hulgateooria]] loomise. Samuti rikkus see Gottlob Frege programmi, mis nägi ette [[aritmeetika]] taandamise loogikale.
Russell püüdis koos Alfred North Whiteheadiga siiski Frege [[logitsism|logitsistlikku]] programmi ellu viia. Kolmest mahukast köitest koosnevas raamatus "[[Principia Mathematica]]" (1910–[[1913]]) püüdsid nad kogu matemaatika rajada ühele [[aksiomaatika]]le. Selle töö käigus sündisid ka Russelli [[määrav kirjeldus|määravate kirjelduste]] teooria (avaldatud [[1905]]) ja [[tüüpide teooria]] (avaldatud [[1908]]).
Russell ja Whitehead ei suutnud logitsistlikku programmi siiski
==Keelefilosoofia==
Russelli tähtsaim panus [[keelefilosoofia]]sse on tema [[määrav kirjeldus|määravate kirjelduste]] teooria. Tavaliselt kasutatakse selle illustreerimiseks väljendit "Prantsusmaa praegune kuningas", nii nagu see esineb [[lause]]s "Praegune Prantsusmaa kuningas on kiilaspea." Millisest objektist see lause räägib? Praegu ju Prantsusmaal kuningat ei ole. [[Alexius Meinong]] oli leidnud, et tuleb postuleerida 'mitte[[eksisteerimine|eksisteerivate]] [[entiteet]]ide' sfäär. Sääraseid lauseid kasutades me [[osutus|osutaksime]] siis sellesse sfääri kuuluvatele entiteetidele. Ent see oleks vägagi kummaline teooria. Frege arvas nähtavasti, et me võime [[mõttetus]]ena kõrvale jätta kõik laused, mille [[sõna]]d osutavad ilmselt mitteeksisteerivatele objektidele. Sellise lahenduse puhul on üheks raskuseks see, et mõned säärastest lausetest, nagu näiteks "''Kui'' Prantsusmaa praegune kuningas on kiilaspea, ''siis'' ei ole Prantsusmaa praegusel kuningal peas ühtegi karva" mitte ainult ei paista mõttekana, vaid koguni ilmselt [[tõesus|tõesena]]. Umbes samasugune probleem tekiks ka siis, kui Prantsusmaal oleks kaks kuningat: millist neist siis tähistaks väljend 'Prantsusmaa kuningas'?
See probleem tekib kõikide nn [[määrav kirjeldus|määravate kirjelduste]] puhul. Nende hulka kuuluvad tavaliselt kõik väljendid, mis algavad [[inglise keel]]es artikliga ''the'', ning mõnikord ka [[pärisnimi|pärisnimed]], nagu näiteks 'Walter Scott'. (Viimases punktis lähevad arvamused lahku: Russell arvas puhuti, et pärisnimesid ei tohiks üldse nimetada [[nimi|nimedeks]], sest nad on kõigest 'varjatud määravad kirjeldused', kuid hiljem on pärisnimesid ja määravaid kirjeldusi sageli vaadeldud täiesti erinevate asjadena.) Milline on määravate kirjelduste [[loogiline vorm]]? Teiste sõnadega, kuidas me peaksime neid ümber sõnastama, et näidata, kuidas – nagu Frege ütleks – terviku tõesus oleneb osade tõesusest? Paistab, et määravad kirjeldused on nagu nimed, mis loomu poolest [[denoteerimine|tähistavad]] täpselt ühte asja. Mida siis öelda lause kui terviku kohta, kui üks selle osadest ei tööta, nagu peab?
Russelli lahendus lähtus ideest, et analüüsida ei tule määravat kirjeldust omaette võetuna, vaid kogu lauset, milles see sisaldub. Tema ettepanek oli sõnastada lause "Prantsusmaa praegune kuningas on kiilaspea" ümber nii: "On olemas niisugune ''x'', et ''x'' on Prantsusmaa praegune kuningas, miski muu peale ''x''-i ei ole Prantsusmaa praegune kuningas ning ''x'' on kiilaspea." Russell väitis, et iga määrav kirjeldus sisaldab tegelikult olemasoluväidet ja ainsuseväidet, kuid neid saab üksteisest lahutada ning vaadelda eraldi [[predikatsioon (filosoofia)|predikatsioon]]ist, mis on kõnealuse lause ilmne sisu. Nii et lause tervikuna ütleb mingi objekti kohta kolme asja: kaks neist sisalduvad määravas kirjelduses ja kolmas sisaldub ülejäänud lauses. Kui objekti ei ole olemas või ta pole ainus, siis osutub kogu lause [[väärus|vääraks]], mitte mõttetuks.
67. rida:
== Epistemoloogia ==
Russelli [[epistemoloogia]] tegi läbi mitu etappi, millest suurem osa on filosoofia hilisemas ajaloos kõrvale jäänud. Temalt pärinevad siiski mõisted kahe viisi kohta, kuidas me saame mingi objekti kohta midagi teada: [[teadmine tutvuse kaudu]] ja [[teadmine kirjelduse kaudu]]. Russell leidis, et me saame olla tuttavad üksnes oma [[meelteandmed|meelteandmetega]], hetkeliste värvi-, heli- jms.
[[Induktsiooniprobleem]]i püüdis Russell lahendada [[induktsiooniprintsiip|induktsiooniprintsiibi]] abil.
78. rida:
[[Ludwig Wittgenstein]] õppis [[1911]]–[[1914]] Russelli juures. Tänu Russellile avaldati Wittgensteini "[[Loogilis-filosoofiline traktaat]]" ning tänu temale sai Wittgenstein hiljem töökoha Cambridge'is ja mitmeid stipendiume. Kuid Wittgensteini hilisfilosoofiaga Russell ei nõustunud, Wittgenstein aga hakkas Russellit pidama "pinnapealseks ja libekeelseks".
Russell avaldas suurt mõju ka [[Willard Van Orman Quine]]'ile, [[Karl Popper]]ile ja paljudele teistele.
==Kodanikupositsioon==
Bertrand Russell oli avalik patsifist. Ta oli vastu Suurbritannia osalemisele Esimeses maailmasõjas. Selle eest teda kõigepealt trahviti ning seejärel ta kaotas oma õppejõukoha Cambridge'i Ülikooli ''Trinity College''<nowiki>'is</nowiki> ja lõpuks oli ta kuus kuud vangis. [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] eelõhtul pooldas ta [[rahusobituspoliitika]]t, kuid tunnistas hiljem, et [[Adolf Hitler|Hitler]]i režiim tuli hävitada.
Russell nimetas oma positsiooni suhteliseks patsifismiks: ta pidas [[sõda]] igal juhul suureks [[pahe]]ks, kuid teatud erilistel asjaoludel (näiteks siis, kui Hitler ähvardas vallutada kogu Euroopa), on see võib-olla väiksem pahe.
[[20. november|20. novembril]] [[1948]] esines Russell avaliku kõnega ''[[Westminster School]]'''is ning šokeeris mõningaid hooletumaid kuulajaid sellega, et ta paistis pooldavat ennetavat tuumalööki [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidule]]. Russell väitis, et USA ja Nõukogude Liidu vaheline sõda on vältimatu, mistõttu on humanitaarkaalutlustel soovitav sellega
Alates [[1950. aastad|1950. aastatest]] oli Russell tuumarelvade häälekas vastane. Ta osales [[Pugwashi konverentsid]]el ja hiljem korraldas neid. Koos [[Albert Einstein]]iga avaldasid nad Russelli-Einsteini manifesti. [[1961]] oli ta seoses [[tuumadesarmeerimine|tuumadesarmeerimist]] pooldavate meeleavaldustega nädal aega vangis. Ta oli Vietnami sõja vastu ning korraldas koos [[Jean-Paul Sartre]]'iga nn [[Russelli tribunal]]i, mis pidi paljastama USA [[sõjakuritegu]]sid.
92. rida:
Russell võitles oma kirjutistes viktoriaanlike arusaamade vastu moraalist. Oma varastes kirjutistes avaldas ta arvamust, et abieluväline seks ei pruugi olla ebamoraalne, kui tegemist on teineteist armastavate mehe ja naisega. Kuigi tänapäeval ei tundu see seisukoht äärmuslik, tekitas see suurt avalikku meelepaha ja hukkamõistu, kui Russell esimest korda Ameerika Ühendriikides käis. (Russelli eraelu oli küll palju hedonistlikum kui see tema kirjutistest nähtus, kuid seda tol ajal veel ei teatud.)
[[1963]] hakkas tööle Bertrand Russelli Rahufond [[rahu]], [[inimõigused|inimõiguste]] ja [[sotsiaalne õiglus|sotsiaalse õigluse]] heaks.
Ta kritiseeris juba varakult [[John Kennedy]] mõrva ametlikku versiooni: tema tööd "[[16 Questions on the Assassination]]" ("16 küsimust atentaadi kohta"; [[1964]]) peetakse tänini selle juhtumi väga heaks käsitluseks.
132. rida:
* [[Andres Tarand]], "Bertrand Russelli esseed" (raamatu "Valik esseid" arvustus) – [[Kultuurileht]] [[16. juuni]] 1995, lk 16
* [[Urmas Sutrop]], "Bertrand Russell Tallinnas" (läbisõidul 1920. aastal, seoses reisiga Venemaale) – [[Looming (ajakiri)|Looming]] [[1996]], nr 1, lk 140–142; artikli täiendatud variant: [[Ajalooline Ajakiri]] [[2000]], nr 1, lk 89–96
* [[Märt Väljataga]], "Kõikuval alusel suurehitis" (raamatu
* [[Tanel Tammet]], "Poolelijäänud rehkendus" (raamatu "Uurimus tähendusest ja tõest" arvustus) – Vikerkaar 1997, nr 3, lk 88–90
* [[Marek Tamm]], "Täiusliku keele otsingul: Russelli ja Wittgensteini dialoog" (raamatu "Uurimus tähendusest ja tõest" ja [[Ludwig Wittgenstein]]i "Loogilis-filosoofilise traktaadi" arvustus) –
* [[Ray Monk]], "Russell. Matemaatika: unelmad ja košmaarid". Tõlkinud [[Alar Helstein]], [[Varrak (kirjastus)|Varrak]], Tallinn [[2001]], 61 lk
| |||