Ain Anger: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
→Elulugu: Parem on nimekirja panna need kõik |
||
5. rida:
==Elulugu==
Ain Anger õppis laulmist [[Eesti Muusikaakadeemia]]s (1992–1996) [[Ivo Kuusk|Ivo Kuuse]], [[Virgilijus Noreika]] ja [[Matti Pelo]] juures. Aastail 1993–2001 laulis Anger [[Rahvusooper Estonia|Rahvusooperis Estonia]] ning 2001–2004 oli ta [[Leipzig|Leipzigi ooperi]] solist. Alates aastast 2004 on Anger [[Viin|Viini Riigiooperi]]<ref>http://www.wiener-staatsoper.at/Content.Node/home/kuenstler/saengerinnen/Ain-Anger.en.php</ref> solist ning lisaks Viinile sagedane külaline maailma teisteski tähtsamates ooperimajades ja kontserdilavadel. Regulaarselt esineb ta Berliinis, Münchenis, Milanos, Pariisis, Tokyos, New Yorgis, San Franciscos jm. Ain Anger on laulnud ka ooperifestivalidel [[Bayreuth|Bayreuthis]],<ref>
Debüüdi USAs tegi ta 2002. aastal maailmaesiettekandele tulnud Štšedrini ooperi „Võlutud rändur“ peaosas (New Yorgi Filharmoonikud, dir [[Lorin Maazel]]). 2013.a. debüteeris ta Milano [[La Scala]]s Dalandina [[Wagner]]i „Lendavas Hollandlases“ (dir Hartmut Haenchen)<ref> http://www.teatroallascala.org/en/season/opera-ballet/2012-2013/der-fliegende-hollaender.html</ref> ja [[Barcelona]] Gran Teatre del Liceu’s (dir Josep Pons). Eesti publik sai 2012/13 hooajal Angerit näha Rahvusooperis Estonia Mefistona [[Charles Gounod|Gounod‘]] ooperis „Faust“, milles mõjuva ja kaasahaarava tegelaskuju loomise eest pärjati teda [[Eesti teatri aastaauhinnad|Eesti teatri aastaauhinnaga]]. Iseseisvuspäeva eel tunnustas Eesti Vabariigi president Angerit Valgetähe III klassi ordeniga.<ref>
==Repertuaar==
Angeri ooperi- ja kontserdirepertuaar on väga lai.
Viini Riigiooperi solistina on tal ooperirolle kogunenud enam kui nelikümmend, nende seas:
* Philippe II ja Suurinkvisiitor ([[Giuseppe Verdi|Verdi]] „Don Carlos“),
* Sarastro ([[Wolfgang Amadeus Mozart|Mozarti]] „Võluflööt“),
* Gremin ([[Pjotr Tšaikovski|Tšaikovski]] „Jevgeni Onegin“),
* Pimen ([[Modest Mussorgski|Mussorgski]] „Boriss Godunov“) ja
* Fiesco (Verdi „Simon Boccanegra“),
* Wagneri ooperites
**''Pogner'' („Nürnbergi meisterlauljad“),
**''Daland'' („Lendav Hollandlane“),
**''kuningas Heinrich'' („Lohengrin“),
**''Hermann'' („Tannhäuser“),
**''Hunding'' („Valküürid“),
**''Titurel'' (“Parsifal”) jpt.
Kontsertlauljana on tema viimaste hooaegade kavas olnud järgmised projektid:
*San Francisco Sümfooniaorkestriga [[Ludwig van Beethoven|Beethoveni]] „Missa solemnis“ (rež. Michael Tilson Thomas) ja Verdi reekviem (dir James Conlon),
*Philadelphia orkestriga Straussi „Elektra“ (dir Charles Dutoit) ning
*Baieri Raadioorkestri (dir [[Mariss Jansons]]),
*Frankfurdi HR Sümfooniaorkestriga (dir [[Paavo Järvi]]) [[Gustav Mahler|Mahleri]] 8. sümfoonia ja
*BBC Šoti Sümfooniaorkestriga "Tannhäuser" (BBC Proms, dir Donald Runnicles).
Anger on esinenud veel New Yorgi, Clevelandi, Saint Louisi, Stockholmi ja Tokyo sümfooniaorkestritega, ning teinud koostööd paljude tuntud dirigentidega, nagu Lorin Maazel, Christian Thielemann, Seiji Ozawa, [[Zubin Mehta]], Riccardo Muti, [[Esa-Pekka Salonen]] ja Franz Welser-Möst.<ref>http://operabase.com/a/Ain_Anger/176/et</ref>
==Tunnustus==
| |||