|
'''Rahvaluule''' ehk '''folkloor''' (inglise sõnast ''folklore'' 'rahvapärimus') on laias, traditsioonilises tähenduses kõik lood ja laulud, ütlused ja salmid, [[mäng]]ud ja [[tants]]ud, eelarvamused ja [[kombed]], mis on pärandunud eelmiselt põlvkonnalt kirjasõna vahenduseta. Rahvaluule on seega pärimuslik ehk traditsiooniline vaimne looming (esemeline pärimuslik looming kuulub [[etnograafia]] valdkonda). Enamasti peetakse rahvaluuleks siiski ainult rahva poeetilist sõnaloomingut: [[rahvalaul]]e, rahvadraamat, [[rahvajutt]]e ([[muinasjutt]]e, [[muistend]]eid, [[naljand]]eid, [[pajatus]]i), [[mõistatus]]i, [[vanasõna|vanasõnu]] ja [[kõnekäänd]]e.
Rahvaluule uurimisega tegeleb ''[[folkloristika]]'' ehk ''rahvaluuleteadus''.
Eesti sõna "folkloor" on mugandvorm ingliskeelsest sõnast "folklore", mille võttis 1846. aastal kasutusele antikvaar [[William John Thoms]]<ref>http://www.thefreedictionary.com/folklore (vaadatud 15.08.2013)</ref>.
Jaguneb:
Rahvalaul-
regivärsiline,
lõppriimiline.
Rahvajutt-
muistend,
muinasjutt,
naljand,
pajatus.
Rahvaluule väikeliigid-
mõistatus,
kõnekäänd,
vanasõna.
Rahvaluules ilmneb [[sünkretism]], see tähendab liikide eristumatus: laulmisega kaasneb liikumine või tants, jutustamise puhul on suur tähtsus liigutustel ja näoilmel, jutuga põimuvad laulud, mõistatuste esitamisega seondub uskumusi. Iseseisvaid rahvaluuleteoseid nimetatakse [[tüüp]]ideks (muinasjututüüp, vanasõnatüüp, tantsutüüp jne). Tüübid avalduvad teisendeina ehk variantidena. Mõnest tüübist on jäädvustatud sadu teisendeid, aga leidub ka tüüpe, millest on kirja pandud ainult üks-kaks teisendit. Mida laialdasemalt rahvaluuleteost tuntakse, seda rohkem erinevad selle teisendid üksteisest. Rahvaluule uurimine tugineb eelkõige teisendite võrdlemisele.
Rahvaluulel on püsiv kunstiväärtus. Kirjaoskamatul rahval asendas see nii [[kirjandus]]t kui [[teadus]]t. Rahvaluule on ka kirjanduse läte: paljude rahvaste kirjandus on alguse saanud rahvaluuleteoste avaldamisest või nende liitmisest [[eepos]]eks. Tänapäevale on rahvaluule tähtis kirjandusmälestisena rahva noorusajast. Ta viljastab ka nüüdiskirjandust ja tutvustab kui ajaloomälestis kaugeid aegu, sealhulgas sellistki aega, millest muid allikaid pole või on äärmiselt vähe.
[[20. sajand]]il on folkloristika huviorbiiti tõusnud ka [[kaasaegne folkloor]], samuti [[rahvapärimus]]e kirjalikud ja mittetraditsioonilised vormid (näiteks ''[[graffiti]]'' ja [[linnalegendid]]).
== Rahvaluule kogumine ==
Euroopas pani rahvaluule kogumisele ja uurimisele aluse [[Johann Gottfried Herder]] eri rahvaste [[rahvalaul]]ude antoloogiaga ''"Volkslieder"''.
|
