|
Von der Goltz osales [[1918]]. aastal [[Soome kodusõda|Soome kodusõjas]] [[Carl Gustaf Emil Mannerheim]]i poolel, juhtides keiserliku [[Saksamaa]] abivägesid. Tema juhitavad väeüksused maabusid [[Hanko]]s [[3. aprill|3.]]–[[5. aprill]]il. Seejärel marssis ta kommunistide kontrolli all oleva [[Helsingi]] peale, mis alistus [[13. aprill]]il. Saksamaa interventsioon võimaldas Soome valgetel maikuu lõpuks suurem osa Soomest enda kontrolli alla võtta.
Pärast [[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] lõppu nõudsid [[Antant|Antandi]]e liitlasväed, et Saksa väed jääksid [[Baltimaad]]esse ega tuleks sealt koju, vaid takistaksid [[Punaarmee]] pealetungi. Paljud sõdurid siiski deserteerusid ja läksid Saksamaale tagasi, misjärel moodustati [[Rauddiviis]]. Von der Goltz juhtis Lätis asuvaid saksa vabatahtlike väeosi, tõrjudes välja [[Nõukogude Venemaa]] väed. Ta oli [[Eesti Vabadussõda|Eesti Vabadussõja]] ajal Saksa [[12. maakaitseväediviis]]i (12. Landwehrdivision) juht. Kui [[1919]]. aasta alguses kuulus lätlastele ja sakslastele üksnes [[Liepāja]] sadamalinn, siis von der Goltz saavutas Punaarmee üle palju võite. Kõigepealt vallutas ta [[Ventspils]]i, siis ülejäänud [[Kuramaa]], liikus sealt lõunasse ja vallutas [[23. mai]]l [[Riia]]. Von der Goltz soovis enda kontrolli alla võtta kogu Baltikumi ja väidetavasti moodustada seal Saksamaa [[vasallriik]]. Tema väkke kuulus palju [[baltisakslased|baltisakslasi]], sest nende võitlusvaim oli parem kui riigisakslastel: nemad olid oma kodumaal.
Pärast seda, kui Punaarmee oli Lätist välja tõrjutud, nõudsid [[Antant|Antandi]] vägede juhatajad, et Saksamaa väed tõmmataks Baltimaadest välja. Kuid sakslased ei teinud seda, selgitades, et see jätaks Punaarmeele vabad käed. Juunis käskis von der Goltz oma vägedel anda idas löök Punaarmee vastu, nagu Antant oligi oodanud, kuid ühtlasi ka põhjas [[Eesti]] vägede vastu.
JärgnevaltSeejärel sattus ta [[Põhja-Läti]]s Eesti vägedega sõtta, mida tuntakse [[Landeswehri sõda|Landeswehri sõjana]]. [[19. juuni]]l hõivas ta [[Cēsis|Võnnu]], kuid järgnenud [[Võnnu lahing]]us sai ta [[23. juuni]]l lüüa ja Eesti väed tungisid kiiresti edasi Riia linna alla. [[Suurbritannia]] nõudmisel pidi von der Goltz pärast sõja kaotust tagasi astuma. Ta andis oma väed üle [[Vene vabatahtlike armee]]le, mida juhtis [[Pavel Bermondt-Avalov]], kuid Nõukogude Venemaa asemel sattus see konflikti Läti ja [[Leedu]]ga ning löödi nende poolt aasta lõpuks puruks.
Hiljem kirjutas ta oma mälestustes, et [[1919]] oli tema peamine eesmärk korraldada koosseisus Venemaa valgetega rünnak [[Petrograd]]ile, et kukutada bolševikud ja moodustada Venemaal Saksa-sõbralik valitsus.
|
