Linda Rummo: erinevus redaktsioonide vahel

Linda Rummo töötas [[1942]]–[[1946]] võimlemisõpetajana ja 1946–[[1949]] [[Eesti Raadio]]s [[diktor]]ina. [[1950]]. aastal lõpetas [[Eesti NSV Riiklik Teatriinstituut|Eesti NSV Riikliku Teatriinstituudi]]. Pärast teatrikooli lõpetamist tegutses näitlejana aastatel 1950–[[1965]] [[Draamateater|Draamateatris]], 1965–[[1975]] [[Noorsooteater|Noorsooteatris]] ja [[1976]]–[[1982]] [[Endla (teater)|Endlas]], viimases olnud ka näitejuht.<ref name="Eesti teatri biograafiline leksikon 2000, lk 578">„Eesti teatri biograafiline leksikon“ 2000, lk 578</ref>.

Rummo on pälvinud [[Eesti NSV teeneline kunstnik|Eesti NSV teenelise kunstniku]] ([[1964]]), samuti [[Eesti NSV rahvakunstnik]]u tiitli ([[1968]]).<ref name="Eesti teatri biograafiline leksikon 2000, lk 578"/>. Ta on samuti [[Valgetähe IV klassi teenetemärk|Valgetähe IV klassi teenetemärgi]] kavaler (2002).

Alates [[1950]]. aastast on Linda Rummo [[Eesti Teatriliit|Eesti Teatriliidu]] liige.<ref name="Eesti teatri biograafiline leksikon 2000, lk 578"/>.

Linda Rummo kasvas üles [[Pärnumaa]]l. Tema ema oli olnud elav ja lustlik naine, suur jutustaja, lugude väljamõtleja. Emapoolne vanaisa oli linakaupmees, isapoolne vanaisa aga taluperemees ja vallavanem. Kuigi ka Linda pere elas talus, siis tüdruku isast õiget põllumeest kunagi ei saanud. Viimane oli olnud rohkem pillimees, kes armastas [[viiul]]it ja [[tšello]]t mängida, kuid kuna seadus nägi ette, et vanem poeg pärib talu, siis tuli tal siiski seda pooleldi vastu tahtmist pidama hakata. Nõnda elaski perekond kuni Linda 9-aastaseks saamiseni maal. Ühel hetkel ei suudetud end aga enam ära majandada ja talu läks pankrotti. Vara pandi oksjonile ja pere pidi kolima Vändra alevisse üürikorterisse. Seal lõpetas Linda [[1942]]. aastal ka [[Vändra gümnaasium]]i.<ref>„Elust ja lavaelust“ 1996, lk 10-18</ref>.

Linda Rummo huvitus nooruses kehakultuurist. Ta osales mitmetel võimlemisõpetajate kursustel nii [[Eesti]]s kui ka [[Saksamaa]]l. Lisaks jäi tal aega Saksamaal ka päris palju ringi reisida, mida näitlejanna on oma raamatus hiljem elavalt kirjeldanud. [[Teine maailmasõda]] oli sel ajahetkel täies hoos olnud ning kui tütarlaps oli hakanud Saksamaalt tagasi tulema, oli Eestisse pääsemine saanud teoks ainult läbi suurte raskuste.<ref>„Elust ja lavaelust“ 1996, lk 25, 32–33</ref>.

Pärast välismaalt naasmist oli tal valida, kas minna edasi ülikooli kehakultuuri õppima või raadiosse tööle. Linda otsustas viimase kasuks. [[Eesti Raadio|Ringhäälingus]] töötades tutvus ta ka oma tulevase abikaasa, [[Vello Rummo]]ga.<ref>„Elust ja lavaelust“ 1996, lk 38–39</ref>.

Tallinnas avati [[1946]]. aastal [[Eesti Riiklik Teatriinstituut]], kuhu nii Linda kui ka Vello õnnelikult sisse said. Linda on hiljem muljetanud, et läks teatrikooli algul eelkõige selleks, et õppida tundma diktori tööks vajalikku sõna kunstilist külge. Õppejõududest oli Linda jaoks kindlasti väga suureks autoriteediks [[Ants Lauter]], samuti ka [[Albert Üksip]]. Vello Rummo läks [[1949]]. aastal õppima GITIS-esse, mis tekitas ka Lindas soovi [[Moskva]]sse minna. See oli kindlasti üheks põhjuseks, miks Linda pärast kooli [[Moskva Riiklik Teatriinstituut|Moskva Riiklikku Teatriinstituuti]] tööle soovis saada. Teda hakkas aina enam huvitama ka teatripedagoogi amet. Moskvasse näitlejanna siiski tööle kunagi ei läinud.<ref>„Elust ja lavaelust“ 1996, lk 39–41, 55</ref>.

Pärast kooli lõpetamist läks Rummo tööle [[Draamateater|Draamateatrisse]]. Esimest kümmet aastat teatris on ta nimetanud suuresti kohanemise ja õppimise aastateks. Kolleegidest sai ta hästi läbi [[Lisl Lindau]]ga, keda ta väga austas. Kindlasti oli talle eeskujuks ka [[Ants Eskola]], kes õpetas Linda sõnul teda partnerit rohkem usaldama. Tol ajal, 50ndate algul, olid tegevateks lavastajateks Draamateatris [[Andres Särev]] ja [[Ilmar Tammur]], kellega Rummol olid vastakad suhted. Ilmnes mitmeid lahkhelisid, kuid samas saadi neist enamasti ikkagi üle. Linda ihkas aga endiselt veel [[Moskva]]sse, kus kõik tehtav tundus ideaalina, lisaks õppis tema abikaasa Vello Rummo endiselt seal. Oli toredaid, aga ka pingelisi aegu. Linda on eriti kritiseerinud pinnapealsust, millega vahel lavastusi tehti. Kuna talle endale oli rollianalüüs väga oluline, siis suutis ta tihti oma pidevate küsimistega proovides mõningaid teisi näitlejaid ärritada.<ref name="Elust ja lavaelust 1996, lk 66–105">„Elust ja lavaelust“ 1996, lk 66–105</ref>

Draamateatris töötamise perioodil tutvus ta ka Voldemar Pansoga, kellega alanud ühine loominguline tee kujunes pikaks ja tulemuslikuks. Nende koostöö algusajast tuleks ära märkida [[„EstoniaEstonia_(teater)|EstoniaEstonias]]s etendunud lavastuselavastus „[[„MinuMinu veetlev leedi“leedi]]“ ja Draamateatris lavastatud „[[„TabamataTabamata ime“ime]]“, mis olid mõlemad 1960. aastate esimese poole menulavastused.<ref name="Elust ja lavaelust 1996, lk 66–105"/>

[[1966]]. aasta septembris esietendus Voldemar Panso lavastatud „Hamlet“, mis on läinud ajalukku mitmel põhjusel. Suurepäraselt astus nimiosas üles Ants Eskola. Üheks neist põhjustest oli aga kindlasti ka Linda Rummo osatäitmine Ophelia rollis. Näitlejanna on ise meenutanud, et see on olnud ainuke osa, mille puhul on ta Pansot palunud, et seda talle ei antaks. Ophelia ei huvitanud teda algul üldse. Siiski õnnestus Rummol leida jällegi kord selline isikupärane rollilahendus, mis publiku südamed võitis. Lavastaja tõlgenduses oli huvitavaks nüansiks aga see, et Rummo Ophelia polnud plikake, vaid paljus juba väljakujunenud, avara mõistuse ning targa südamega neiu – täiesti Hamleti vääriline. Nagu leedu teatriteadlane [[Mark Petuchauskas]] on ütelnud, oli see väga hamletlik Ophelia.<ref> „Elust ja lavaelust“ 1996, lk 158–159, 163</ref>.

Toonane teatriteaduse tudeng Kadi Vanaveski kirjutas: ''„Shaw"<nowiki>'</nowiki> ja Campbelli lugu Noorsooteatris – see on mõistuslikkuse tragöödia, liiga sügava mõistmise ja epohhi vastuolude ning kahe suure isiksuse sisemiste vastuolude tragöödia.“ /.../

„Rummo Stellas on sügavat sisemist rahu, ta on terviklikum ja siiram kui maailmakuulus korrespondent.“/.../

Lavastus „Armas Luiskaja“luiskaja“ eeldab tugevat intellekti ja suure andega näitlejaid, kunstnikke, kes suudavad olla kaks tundi laval hetkegi valetamata.“/.../''

Tükiga käidi ka palju reisimas – [[Riia]]s, [[Leningrad]]is, [[Moskva]]s, [[Helsingi]]s, isegi [[Murmansk]]is.<ref>„Elust ja lavaelust“ 1996, lk 170–174</ref>.

Linda on tagantjärele öelnud, et Stella Campbelli peab ta enda mängitud lemmikrolliks.<ref>„Elust ja lavaelust“ 1996, lk 291</ref>.

Seda on nimetatud üheks eesti teatri dramaatilisemaks lavastamislooks. Panso sai „Solnessi“ tegemise ajal infarkti, Rummo jättis Aline rolli sinnapaika ja lahkus teatrist. Ebakõlad Panso ja Rummo vahel ilmusid juba esimeste proovide ajal, sest lavastaja ja näitleja tõlgendasid Aline tegelaskuju erinevalt. Panso soovis Aline teksti kärpida, Linda ei olnud sellega nõus. Kui siis pärast Panso pikka haiguspausi lavastus uuesti käsile võeti ja valmis tehti, mängis Aline osa juba [[Silvia Laidla]].<ref>„Elust ja lavaelust“ 1996, lk 211, 217</ref>.

Pärast „Solnessi“ krahhi lahkus Linda Rummo Noorsooteatrist. Läks [[Tartu]]sse lapselapsi hoidma. Linda poeg ja tolle minia õppisid Tartus ning nõnda oli vanaema lapsehoidjana äärmiselt vajalik isik.<ref name="Elust ja lavaelust 1996, lk 234–236">„Elust ja lavaelust“ 1996, lk 234–236</ref>.

Linda Rummo on meenutanud: ''„Tartus üritasin veel teatris ja isegi võimlemas käia. Aga väsisin ära. Üks laps oli vankris ja teine käekõrval. Majapidamise võtsin enda peale. Mõtled, las õpivad.“''<ref name="Elust ja lavaelust 1996, lk 234–236"/>.

Siiski käis Linda laupäeviti-pühapäeviti veel Tallinnas Draamateatris „Armast luiskajat“ mängimas. Kui nooremal põlvkonnal eksamid lõppesid, siis andis vanaema Linda lapselapsed jälle nende õigete vanemate hoolde ja suundus seejärel ise närviravile. Ta oli paar päeva haigla klubis ja seejärel mõnda aega endise kooliõe juures maal. Sai kosutusravi. Arst kirjutas diagnoosiks – asteeniline seisund ehk närviväsimus. Varsti Linda siiski kosus ja ei läinudki palju aega, kui ta juba Endla teatrisse tööle läks. Pärnusse kolisid nad koos abikaasa Vello Rummoga, kes samuti Endlas töötas.<ref name="Elust ja lavaelust 1996, lk 234–236"/>.

Lisaks näitlemisele tegi ta ka lavastuste "[[Pisuhänd]]", "[[Suvitajad]]“ ja „Tantsuõpetaja“ näitejuhi tööd.<ref>„Eesti teatri biograafiline leksikon“ 2000, lk 578</ref>.

Oma pensionipõlve on näitlejanna veetnud [[Pärnu]]s ja [[Pedassaar]]el, kus asub perekonna maakodu.<ref>„Elust ja lavaelust“ 1996, lk 247</ref>.

Hilisemates meenutustes on Linda Rummo Ranevskaja rolli puhul rõhutatud daamilikku elegantsi ja olukorrast üleolekut. Seda, et ta oli „suursugune ja kaunis“. Omaaegne kriitika rõhutas rohkem tema karakteri võluvat vastuolulisust.<ref>„Elust ja lavaelust“ 1996, lk 183, 194–199, 205</ref>.

Kriitik [[Valdeko Tobro]] kirjeldas Rummo osatäitmist järgmiselt: „Ranevskajast kui Tšehhovi igavese inimese sümbolist loob Linda Rummo sügavalt naiseliku ja tervelt meelelise lavakuju, kes on veetlev oma nõrkustes ja tugev oma kirgedes. Sellega saavutatakse eluvõõra karakteri täielik elulisus“elulisus.“<ref>Valdeko Tobro, Noorte Hääl, 9.I.1972</ref>.

Nagu „Luiskaja“ 1960. aastatel, oli Albee "[[Kes kardab Virgina Woolfi?]]“ 1970. aastatel eesti psühholoogilise teatri silmapaistvamaid sündmusi. Nende kahe lavastuse mängimise ajaline vahe ei olnudki suur, ümmarguselt kolm aastat. Kokku mängiti neid kahte suurepärast lavastust 14 aastat ja mõlemas neis tegi ühe peategelasena kaasa ka Linda Rummo.<ref>„Elust ja lavaelust“ 1996, lk 234</ref>.

[[Reet Neimar]] kirjutas: ''„Illusioonides elamise ja enesepetmiste draama, mis näitas, et tõele näkkuvaatamise hetk saabub varem või hiljem, ja üritas meid veenda, et selge reaalsustaju on inimesele vajalikum kui mis tahes elumängud ja lohutavad pettekujutelmad – isegi eraelulise tasandi loona, abielu tragifarsina oli see Albee tekst kunagi Nõukogude riigis tõrjutud. Meie Teatrite Valitsus sai Moskvalt esitusloa, kuid Riial seda luba ei olnud, sellega ongi seletatav Riia Noorsooteatri peanäitejuhi A. Šapiro tulek Pärnusse; L. Rummo juubelil antud lubadus („Kui tahad, siis tulen. Otsi ainult tükk!“) veel pealekauba. Rummo oli vahepeal lavalt juba lahkunud, nõnda oli Martha tema elus raske, kuid suurejooneline comeback“comeback.“''<ref>„Sajandi sada sõnalavastust“ 2007, lk 134</ref>.

Linda on ise Martha rolli kohta ütelnud, et tüüdata see ei saanud, sest sel olid suured inimlikud varud.<ref>„Elust ja lavaelust“ 1996, lk 230</ref>.

* Teater. Muusika. Kino 9/[[1996]] (K. Vanaveski)<ref>„Eesti teatri biograafiline leksikon“ 2000, lk 578</ref>.

*[[Vilis Lācis|V. Lacis]], Kaluri poeg. Liidia. Lavastaja [[Andres Särev|A. Särev]]

*[[Anton Hansen Tammsaare|A. H. Tammsaare]] – A. Särev, Pankrot. Tiina. A. Särev.

*[[Edward Albee|E. Albee]], Kes kardab VigriniaVirginia Woolfi? Martha. A. Šapiro.

*[[Maria Jotuni|M. Jotuni]], Kuldvasikas. Katariina Ahlroos. [[T.-B. Orsmaa]].

*E. Albee, Kõik on läbi. Armuke. V. Rummo.<ref>"Elust ja lavaelust“ 1996, lk 234</ref>.