Jõudude tasakaal Euroopas: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: ''''Jõudude tasakaal Euroopas''' on rahvusvaheliste suhete termin, mis käib nii ajaloolise kui tänapäevase Euroopa riikide kohta. Seda tuntakse...'
 
P Külm sõda > külm sõda
2. rida:
 
==Ajalugu==
===16.-18–18. sajand===
[[16. sajand|16.]] ja [[17. sajand|17. sajandil]] püüdles [[Inglismaa kuningriik|Inglismaa kuningriigi]] [[välispoliitika]] üle-euroopaliseüleeuroopalise universaalmonarhia, mida paljude arvates [[Prantsusmaa]] ja [[Hispaania]] luua üritasid, ära hoidmise poole. Jõudude tasakaalu säilitamiseks lõid inglased tajutava ohu pareerimiseks liite teiste riikidega nagu [[Portugal]], [[Ottomani impeerium]] ning [[Holland]]. Need suured liidud saavutasid oma täiuse [[Louis XIV]] ja [[Louis XV]] vastu peetud sõdades. Peetud sõjad hõlmasid tihti inglaste (hiljem [[Suurbritannia kuningriik|brittide]]) poolseid suuri toetusi oma Euroopa liitlastele, et finantseerida suurejoonelisi sõjavägesid.
 
[[18. sajand|18. sajandil]] viis see "[[Riikide kadrill|riikide kadrillini]]", kus hulk Euroopa suurvõime nagu [[Austria]], [[Preisimaa]], Suurbritannia kuningriik ja Prantsusmaa muutsid ühe rahvuse või liidu hegemoonia ära hoidmiseks korduvalt liitlasi. Hulk sõdasid tulenes vähemalt osaliselt jõudude tasakaalu säilitamise soovist, sealhulgas [[Hispaania pärilussõda]], [[Austria pärilussõda]], [[Seitsmeaastane sõda]], [[Baieri pärilussõda]] ja [[Napoleoni sõjad]]. Peale Suurbritannia edu seitsmeaastases sõjas hakkasid mõned võimud nägema [[London|Londonis]] suuremat ohtu kui Prantsusmaas. Lootuses kukutada Suurbritannia kasvavat jõudu läksid mitmed riigid [[Ameerika iseseisvussõda|Ameerika iseseisvussõtta]], et kindlustada Suurbritannia sealse kolmeteistkümne [[koloonia]] iseseisvus.
 
===19. sajand===
[[19. sajand|19. sajandil]] püüdis [[Euroopa kontsert]] kestva rahu saavutamise nimel Euroopas jõudude tasakaalu säilitada. See poliitika oli üle-euroopaliste sõdade vältimisel suuresti edukas peaaegu terve sajandi kuni [[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõjani]].<ref>Strachan p.4-6</ref> Täpsemalt domineerisid Euroopas 19. sajandi esimesel poolel Suurbritannia ja Prantsusmaa, kuid 1850. aastateks hakkasid need riigid tundma muret [[Venemaa]] ja Preisimaa kasvava võimu pärast. Aastatel 1854-18551854–1855 peetud [[Krimmi sõda]] ja mõned aastad hiljem aset leidnud [[Itaalia teine iseseisvussõda]] purustasid Euroopa suurte võimude omavahelised suhted, kuid domineeriva [[Saksa keisririik|Saksa keisririigi]] loomine ja esiletõus korraldas Euroopa jõudude tasakaalu ümber.<ref>Erich Eyck, ''Bismarck and the German Empire'' (1964) pp 58-68</ref> Järgmise kahekümne aasta jooksul suutis [[Otto von Bismarck]] seda tasakaalu säilitada, pakkudes välja rahvusvahelisi lepinguid ja luues mitmeid keerukaid liite Euroopa rahvaste vahel.
 
===Maailmasõjad===
15. rida:
See aga ei õnnestunud ning 1920. ja 1930. aastatel lõhenes Euroopa kolmeks peamiseks fraktsiooniks: Suurbritannia ja Prantsusmaa juhitud [[Demokraatia|liberaaldemokraatlikud]] riigid, [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidu]] juhitud [[kommunism|kommunistlikud]] riigid ning [[Kolmas Riik|Natsi-Saksamaa]] ja [[Itaalia]] juhitud [[Autoritarism|autoritaarsed natsionalistid]]. Demokraatlike riikide suutmatus Natsi-Saksamaa tõusu ära hoida viis lõpuks [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõjani]], mis omakorda viis Suurbritannia ja Nõukogude Liidu vahelise ajutise liiduni.
 
===PealePärast Teist maailmasõda: Külmakülma sõja periood===
Teise maailmasõja järgsel ajal jagunes Lääne-Euroopa kaheks blokiks ning tekkis jõudude tasakaal idablokiga, mille moodustasid Nõukogude Liit ja [[Sotsialism|sotsialistlikud]] Kesk- ja Ida-Euroopa riigid. Lääneblokk moodustus Läänelikku demokraatiat esindavatest riikidest nagu Prantsusmaa, [[Ameerika Ühendriigid]] ja Suurbritannia ning neutraalsetest riikidest nagu [[Iirimaa]], [[Rootsi]], [[Šveits]] ja [[Jugoslaavia]]. Suurem osa Euroopa demokraatlikest riikidest ühinesid koos [[Kanada]] ja Ameerika Ühendriikidega sõjaväeliseks liiduks - moodustati [[NATO]], mille tegevus jätkub tänaseni ja mis on laienenud ka teistesse Euroopa riikidesse. Esimene [[NATO peasekretär]] [[Hastings Ismay]] on öelnud kuulsad sõnad, et organisatsiooni algne eesmärk oli "hoida venelased väljas, ameeriklased sees ning sakslased maas".{{sfn|Reynolds|1994|p=13}}
 
===20. sajandi lõpp ja 21. sajand===
Tänapäeval tuntakse [[Euroopa Liit|Euroopa Liidu]] kolme kõige võimsamat riiki Suurbritanniat, Prantsusmaad ja Saksamaad kui [[Euroopa Liidu kolmik|Euroopa kolmikut]]. Euroopa Liidu ja NATO (sisestes) strateegia- ja otsustamisdebattides on neist riikidest kaks sageli võimelised nende alliansside teiste valitsuste hulgast juhtimist enda kätte võtma. Saksamaad ja Prantsusmaad, kes erinevalt Suurbritanniast on [[Eurotsoon|eurotsooni]] liikmed, peetakse tihti Euroopa Liidu majanduslikeks juhtideks, nagu nad olid seda eurokriisi olukorras; kuid Prantsusmaa ja Suurbritannia, kellel on Saksamaaga võrreldes oluliselt suurem sõjaline võimekus ja ülemaailmne kohalolu, on sageli juhtrollis kaitse ja välispoliitikaga seotud küsimustes, nagu seda oli sõjaline sekkumine [[Liibüa|Liibüas]] aastal 2011. Teatud määral sümboliseerib see selle maailmajao läänepoolse osa juhtivate jõudude tasakaalu. Siiski on jätkuvalt olemas ka laiem strateegiline tasakaal Lääne ja (nüüdse) Vene võimu vahel, kuigi nende kahe vaheline piir on peale Nõukogude Liidu lagunemist nihkunud rohkem ida poole ning mitmed endised sotsialistlikud riigid on liitunud Euroopa Liidu ja NATOgaNATO-ga.
 
==Vaata ka==