Vikipeedia

Liivimaa ristisõda: erinevus redaktsioonide vahel

Artikkel Arutelu

Liivimaa ristisõda (muuda)

Redaktsioon: 9. detsember 2015, kell 02:23

Eemaldatud 32 baiti ,  6 aasta eest
P
resümee puudub
PResümee puudub
Kuigi ristisõdade väljakuulutamise ja selles osalejate privileegide kinnitamise õigus kuulus [[paavst]]ile, jäid nad suhteliselt passiivseteks ja piirdusid suuresti vaid mujalt tulnud algatuste heakskiitmisega. Paavstipoolne ristisõja väljakuulutamine seisnes kristlastele suunatud üleskutses minna võitlema ristiusuliste kaitseks ja [[apostaat]]ide usku tagasi sundimiseks. Paganate vägivaldne usku sundimine oli kirikuõigusega keelatud, kuid tegelikkuses hakati kokkutulnud ristisõdijate väge ka selleks kasutama. Peamine paavsti poolt ristisõdijatele ettenähtud tasu oli pattude kustutamine ehk indulgentsi andmine ja nende vara kaitse alla võtmine sõjakäigu ajaks. Liivimaa ristisõja algperioodil võis tegu olla osalise pattude kustutamise lubadusega, alates paavst [[Honorius III]] (1216–1227) võrdsustati Liivimaa ristisõdijad juba ühemõtteliselt Püha maa ristisõdijatega. Paavsti roll seisnes ka erinevate õiguslike takistuste kõrvaldamises, mis Liivimaa suhteliselt väikesearvulise ja nõrga misjonikeskuse tööd oleks oluliselt häirida võinud: nt lubati erandjuhtumina usku kuulutama minna kõigil munkadel sõltumata nende kodukloostri reeglistikust ja misjonäridel tarvitada paganatelt saadud toitu.<ref>Selart, lk 35–37</ref><ref>Fonnesberg-Schmidt, lk 65–75</ref>
 
Ristisõja reaalsed organiseerijad ja sõjakäikude korraldajad olid kohalikud vaimulikud ja ilmalikud võimukandjad, Liivimaa ristisõja puhul [[Breemeni peapiiskopkond|Breemeni]] ja [[Lundi peapiiskopkond|Lundi]] peapiiskopid ning [[Saksimaa hertsogiriik|Saksimaa]], [[Taani]] ja [[Rootsi]] suurnikud. Nende motiivid olid nii religioossed, poliitilised kui majanduslikud. Ristisõjas osalemisega täideti oma kristlikku kohust, aga see andis valitsejatele samaaegselt ka võimaluse valdusi laiendada ja uusi sissetulekuallikaid saada. Majanduslik aspekt võis eriti tähtsal kohaltähtis olla suhteliselt vaese Breemeni peapiiskopkonna jaoks. Nõnda said asjale vaadata aga vähesed võimuhierarhia tipus olijad – valdaval osal ristisõdijatest polnud võimalust sõja käigus rikastuda ega vallutatud aladel mingimingit võimupositsioonvõimupositsiooni saada ja kogu üritus kujunes neile üsna kulukaks, rääkimata ohust lahingus elu kaotada. Seega olid enamuse jaoks sõjas osalemise põhjused mittemateriaalsed: täideti kristlikku kohust usku kaitsta ja levitada, taheti välja teenida indulgents ja tõsta oma prestiiži ühiskonnas lugupeetud ristisõdija rolli astumisega.<ref>Selart, lk 34</ref><ref>Shumaker, lk 12–21</ref><ref>Kala, lk 11–12</ref>
 
Ristisõda ärgitas alustama ka [[Läänemeri|Läänemere]] idakalda rahvaste endi tegevus. Mereäärsete hõimude, eelkõige [[kuralased|kuralaste]] ja [[saarlased|saarlaste]] seast pärinevad piraadid olid 12. sajandil muutunud märkimisväärseks ohuks nii merel sõitvate kaupmeeste laevadele kui Taani ja Rootsi rannaalade asulatele. Ebaturvaline võis olla liikumine ka maismaal, nt röövisid [[ugalased]] [[Pihkva]]sse teel olnud saksa kaupmeeste vara, millest ristisõja ajal sai ajend või ettekääne Ugandi ründamiseks. Kuigi tavaliselt vastati paganate rünnakutele omapoolsete rüüsteretkedega, nähti probleemi püsivama lahendusena nende rahvaste toomist kristliku õigussüsteemi alla, mis taolist tegevust keelas. Kristluse levitamine pidi iseenesest olema [[misjon]]itöö, kuid selle hõlbustamiseks ei välistatud ka paganlike hõimude eelnevat sõjalise jõu abil alistamist. Kuna paganad mitte ainult ei ohustanudohustasid kristlikke kaupmehi, vaidja olid ka konkurentidekskonkurendid, siis on kohati arvatud, et just nende kaubandushuvid võisid olla Liivimaa misjonitöö ja ristisõja algseks liikumapanevaks jõuks. Eriti oldi huvitatud Vene riikidesse kui piirkonna peamiste kaubanduspartnerite juurde viiva [[Daugava]] jõetee turvaliseks muutmisest ja oma kontrolli alla saamisest.<ref>Shumaker, lk 8, 12–16</ref><ref>Selart, lk 26–27, 31–32, 36</ref><ref>Žulkus, lk 59</ref><ref>Mägi</ref>
 
==Varane ristiusu levik==
Bertholdi palve peale kuulutas uus paavst [[Coelestinus III]] taas välja ristisõja usust taganenud liivlaste vastu. Piiskopi kogutud ristisõdijad saabusid Daugava alamjooksule, hilisema [[Riia]] linna asukohale, 1198. aasta juulis. Berthold nõudis liivlastelt kristlusse pöördumist ja pantvange oma turvalisuse tagamiseks. Liivlased keeldusid, öeldes, et Berthold võib oma piiskopkonda ristitud liivlaste juurde tagasi pöörduda, aga paganlikke liivlasi ta vägivallaga ähvardada ei tohi. Samuti Riia juurde kogunenud liivlaste vägi sõlmis piiskopiga lühiajalise vaherahu, mille tingimusi aga mõned neist ei täitnud. Seepeale ütles Berthold rahu üles ja ristisõdijad ründasid paganate väge, ajades nad põgenema. Bertold ise langes [[Riia lahing (1198)|lahingus]], ent [[Mārtiņsala|Holmi]] ja [[Üksküla]] liivlased otsustasid pärast lüüasaamist end ristida lasta, preestrid oma linnustesse vastu võtta ja neid ülal pidada. Ristisõdijate väe lahkumise järel aga öeldi kokkulepetest lahti ja järgmisel aastal sunniti ka vaimulikud Liivimaalt lahkuma.<ref>HLK, II (3–10), lk 31–33</ref><ref>Fonnesberg-Schmidt, lk 68</ref>
 
Järgmiseks piiskopiks saanud [[piiskop Albert|Albert]] pöördus 1200. aastal 23 laeva ja kuni 1000 ristisõdijategaristisõdijaga tagasi. Põhijõud Daugava suudmesse jätnud ja väheste meestega ülesvoolu sõitnud Albertile tungisid teel liivlased kallale, kuid tal koos kaaskonnaga õnnestus mõningate kaotuste hinnaga siiski Ükskülla jõuda, kus kohalikud kristlased olevat ta rõõmuga vastu võtnud. Liivlaste juhtidega sõlmis ta seal kolmepäevase rahu. Ometi ründasid nad kahte laeva, millega Albertile vajalikku varustust saadeti, tappes ühe laeva meeskonna, samal ajal kui teine põgenema pääses. Järgnevalt piirasid nad sisse Holmi linnuse, kuhu piiskop oli vahepeal liikunud. Saades aga teada, et Albertil on veel rohkem ristisõdijaid kaasas, soostusid liivlased rahuga ja paljud neist ristiti. Umbusklikuks jäänud Albert lasi oma võimu ja rahu kindlustamiseks Väina ja [[Turaida (ajalooline piirkond)|Turaida]] liivlaste ülikud, sh [[Kaupo]] ja [[Anno]], peole kutsuda, kus ta nad ootamatult vangistas ja nende vabaduse hinnaks ülikute pojad pantvangideks sai. Lisaks saatis ta Theoderichi paavst Innocentius III juurde, et see uue ristisõjakäigu välja kuulutaks.<ref>HLK, III-IV, lk 33–37</ref>
 
1201. aastal, kui Albert uute ristisõdijatega Liivimaale jõudis, alustati Riia linna ehitamist, millest sai Üksküla piiskopkonna, mis nüüd Riia piiskopkonnaks ümber nimetati, keskus. Piiskop otsustas ka anda [[Lielvārde muinaslinnus|Lielvārde]] ning Üksküla linnused [[benefiits]]iks vastavalt rüütlitele [[Daniel (Lielvārde foogt)|Danielile]] ja [[Conradus de Meyiendorpe|Konradile]], kuigi esialgu nad reaalselt sinna ei asunud. Samal aastal tulid Riiga [[kuralased|kuralaste]] ja [[leedulased|leedulaste]] saadikud, kes sõlmisid kristlastega rahu. Pole teada, milliseid pealikke nad esindasid ja vähemalt osad leedulased jätkasid hiljem leppest hoolimata Riia piiskopkonna võimualale sõjaretkede sooritamist. 1202. aastal asutas Theoderich püsiva kohapealse sõjalise jõu tekitamiseks (ristisõdijad käisid hooajaliselt) [[Mõõgavendade ordu]]. Samal aastal tegid [[semgalid]] edutu katse vallutada Holmi linnust ja sõlmisid pärast seda Riiaga rahu.<ref>HLK, V-VI, lk 37–39</ref><ref>Selart, lk 41</ref>
Järgnevalt organiseeris Albert väinalasi aidanud turaidalaste vastu ühise sõjaretke koos semgalitega, mille käigus põletati [[Turaida muinaslinnus]], kuid [[Sattesele piiramine (1206)|Sattesele linnuse piiramine]] edu ei toonud. Kuna peagi pärast seda lahkus piiskop Albert koos paljude ristisõdijatega Saksamaale, siis saatsid võitluse jätkumisest huvitatud liivlased uuesti saadikud Polotski vürstilt abi paluma, kes seekord koguski väe, laskus mööda Väina jõge Liivimaale ja alustas turaidalaste abil Holmi linnuse [[1206. aasta teine Holmi lahing|piiramist]]. Hoolimata piiravate vägede ülekaalust suutsid seesolijad end edukalt kaitsta.<ref>HLK, X (10–12), lk 63–67</ref>
 
Neile sündmustele järgnes üldine liivlaste (nii [[Väina liivlased|Väina]], [[Turaida (ajalooline piirkond)|Turaida]], [[Metsepole]] kui [[Idumea]]) alistumine ja kristlusse astumine. Ristiti ka [[võndlased]].<ref>HLK, X (13–15), lk 67–71</ref> Alistumine tõi kaasa maksu- ja väeteenistuskohustuse uute isandate heaks, mis tähendas, et edaspidi võitlesid liivlased 13. sajandi lõpuni jätkunud Liivimaa ristisõjas teiste Baltikumi rahvaste vastu juba Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu poolel.<ref>Lätte</ref> Uue olukorraga leppimist soodustas asjaolu, et nüüd olid liivlastel tugevad liitlased, kelle abil kaitsta end vaenulike naaberhõimude vastu või isegi domineerida nende üle.<ref>Urban</ref> 1207. aastal andis Albert kõik Liivimaa allutatud alad formaalselt [[Saksa kuningas|Saksa kuninga]] [[Philipp (Saksa kuningas)|Philippi]] võimu alla, saades nad [[lään]]ina tagasi.<ref>HLK, X (17), lk 71</ref> Seejärel andis piiskop Albert omakorda 1/3 oma territooriumist, [[Väina]] paremkalda alad, välja arvatud juba varem läänistatud Üksküla ja Lielvārde ning Riia ümbruse, Mõõgavendade ordule. Ordu sai ka [[Koiva]] vasakkalda. Piiskopi valdusessevaldusse läksid Koiva paremkallas ja Metsepole.<ref>HLK, XI (3), lk 75</ref> Traditsiooniline Väina liivlaste maksukohustus Polotski vürsti suhtes lõpetati vastastikusel kokkuleppel piiskop Albertiga ametlikult alles 1212. aastal.<ref>HLK, XVI (2), lk 133–135</ref>
 
===1212. aasta ülestõus===
Esialgu jäi uute isandate võim piirkonnas suhteliselt ebakindlaks. Kroonikas mainitakse korduvalt, et liivlased, eriti turaidalased, olid ebausaldusväärsed ja valmis sobiva võimaluse tekkimisel uute isandate vastu välja astuma. Nii näiteks, saades kuulda [[Võnnu]] orduvendade ja [[Tālava]] latgalite sõjakäigust [[Ugandi]]sse, nõudsid turaidalased piiskopilt Ugandiga rahu tegemist, kuna nad olevat pidanud eestlastega äraandmisplaane.<ref>HLK, XIII (5), lk 101</ref> 1210. aastal kutsusid liivlased [[Aģe]] jõe äärest Metsepolest kuralasi Riiat ründama. Kui kuralased tulidki [[Riia lahing (1210)|Riiat piirama]], kogusid turaidalased väe, et neile appi minna, kuid lahing lõppes enne liivlaste kohalejõudmist.<ref>HLK, XIV (5), lk 103–107</ref> 1210./1211. aasta talvel [[Soontagana]]sse sõjakäiku tehes võeti abiväena kasutatud liivlastelt nende ustavuse kindlustamiseks pantvange.<ref>HLK, XIV (10), lk 111</ref>
 
Rahulolematus kulmineerus 1212. aastal, mil orduvendade poolt omastatud liivlaste ja [[Autine]] latgalite põldude ja vara pärast puhkes tüli ja selle lahendamine läbirääkimiste teel, kus ka riialaste ustav liitlane Kaupo liivlaste kaitseks välja astus, vilja ei kandnud. [[Sattesele]] eestvõttel hakati kavandama laialdast ülestõusu. Riialased suutsid enne mässu planeeritud algust mitu olulist liivlaste veel kaitsemeeskonnata linnust hävitada ja asusid siis koos neile ustavaks jäänud liivlastega ründama [[Sattesele linnus]]t, kuhu lisaks kohalikele oli kogunenud ka Koiva paremalt kaldalt [[Vesike]] omale alluvate liivlastega ning [[Russin]], üks latgalite vanematest. Päevi kestnud [[Sattesele piiramine (1212)|piiramine]] lõppes Russini surma, seesolijate alistumise ning kokkuleppe sõlmimisega, kus ülestõusnud lubasid taas tunnustada senist võimu. Karistusena tõsteti endiseks Koiva vasaku kalda liivlaste Riia piiskopile makstav maks, mille suurust ta veidi varem oli langetanud. Kuigi vahetult pärast alistumist olevat turaidalased salamisi pidanud plaani sõda järgmisel aastal eestlaste abiga jätkata, jäi see viimaseks suuremaks turaidalaste ja üldse liivlaste vastuhakuks.<ref>HLK XVI (3–6), lk 135–145</ref>
1209. aastal kogus piiskop Albert ristisõdijatest, Riia kodanikest ning tema võimu alla kuuluvatest liivlastest ja latgalitest sõjaväe, ründas [[Jersika linnus]]t ja vallutas selle. Vissevalde põgenes oma põhijõududega üle jõe. Piiskopi vägi rüüstas linnuse, süütas selle põlema ja pöördus koos vangidega, sh vürstinnaga, tagasi Riiga. Peagi tuli sinna ka vürst, kes palus vabandust ning lubas piiskopi nõudmisel lõpetada liidu paganatega ja nii Riia katoliikliku kiriku alamate kui venelastest õigeusklike vastu rüüsteretkede korraldamise, avaldada edaspidi leedulaste ja venelaste plaanid ning anda end Riia piiskopkonna alluvusse. Vissevalde ja Albert sõlmisid lepingu, millega vürst kinkis oma riigi piiskopile ja sai siis osa sellest läänina tagasi. Läänepoolsed juba katoliiklusse pööratud alad – nimeliselt on neist lepingus mainitud [[Autine linnus|Autine]] ja [[Cesvaine muinaslinnus|Cesvaine linnuseid]] (''urbem Autinam, Zcessowe'') – jäid aga otsese piiskopivõimu alla. Hiljem, 1211. ja 1213. aastal piiskopi ja Mõõgavendade ordu vahel sõlmitud maade jaotamise lepingute järgi võib oletada, et 1209. aastal sai Albert oma valdusse ka [[Alene]], [[Gerdene]] (''Zerdene''), [[Negeste]], [[Lepene]], [[Asote]] (''Aszute'') ja [[Bebernine]] [[linnusepiirkond|linnusepiirkonnad]]. Pärast leppe kinnitamist tagastati Vissevaldele ta abikaasa ja teised vangid.<ref>HLK, XIII 4, kommentaar 12, lk 97–99</ref><ref>Švābe, lk 133–142</ref>
 
1214. aastal hõivasid Kokneses baseeruvad rüütlid Jersika linnuse, pääsedes sinna öösel salaja sisse vangivõetud linnuseelanikku kasutades. Agressiooni põhjendati Vissewalde poolt jätkuva leedulaste abistamise ja piiskopi ette mitteilmumata ilmumisegajätmisega. Pärast rüüstamist pöördusid rüütlid tagasi. Järgmisel aastal vallutasid nad koos latgalitest abiväega taas Jersika linnuse. Vissevalde poolt appi kutsutud ja Daugava teisele kaldale ilmunud leedulaste vägi lubas algselt rüütlitega rahu teha, kuid kui osa neist oli leppe sõlmimiseks üle jõe jõudnud, ründasid nad Koknese rüütleid ja latgaleid, lõid nad põgenema ja tapsid vähemalt kolm rüütlit.<ref>HLK, XVII 4, 9, lk 151, 155–157</ref>
 
1224. aastal sõlmiti uus leping, millega Vissevalde loobus poolest oma järelejäänud riigist piiskop Alberti kasuks, kes omakorda selle [[Conradus de Meyiendorpe|Konradile Ükskülast]] edasi läänistas. Leping sisaldas vastastikuse pärimisõiguse klauslit, mille järgi ühe poole valitseja valdused lähevad üle teisele, kui see ilma pärijateta sureb. Milliste sündmustega seoses see lepe sõlmiti, pole teada.<ref>Švābe, lk 143–144</ref><ref name=HLK99>HLK, lk 99, kommentaar 12</ref>
 
===Sõjad riialastega ja semgalite alistamine (1228–1251)===
Sõda riialaste ja semgalite vahel puhkes taas 1228. aastal, kui semgalid koos kuralastega vallutasid ja rüüstasid [[Daugavgrīva klooster|Daugavgrīva kloostri]].<ref name="Zemgaļu cīņas">[http://www.letonika.lv/groups/default.aspx?cid=31482&r=2&lid=31482&q=&h=51 Latvijas vēstures enciklopēdija, Zemgaļu cīņas pret krustnešiem]</ref> Samal aastal tungis orduvägi eesotsas [[Volquin]]iga Zemgalesse ja võitis seal Vesthardi juhitud semgalite väge. Järgmisel aastal rüüstasid Vesthardi semgalid [[Aizkraukle]] ümbrust, kuid said neid jälitama asunud ordumeestelt, latgalitelt ja liivlastelt lüüa. Vesthard pääses napilt põgenema.<ref>Liivimaa vanem riimkroonika, 1694–1798, lk 44–45</ref> 1236. aastal ründasid ja purustasid semgalid [[Saule lahing]]u järel Riia poole põgenevad orduväe osad.<ref>Liivimaa vanem riimkroonika, 1896–1955, lk 47</ref><ref name="Zemgaļu cīņas" /> 1237. aastal liitus suuri kaotusi kandnud Mõõgavendade ordu [[Saksa ordu]]ga, saades [[Liivi ordu]]na selle Liivimaa haruks.<ref>Selart, lk 57</ref> 1250./1251. aasta talve sõjakäiguga alistas Liivi ordu vägi semgalid ja muutis nad oma maksualusteks.<ref>Liivimaa vanem riimkroonika, 3424–3450, lk 69–70</ref>
 
===Esimene ülestõus (1259–1273)===
1259. aastal algas semgalite ülestõus, ordu foogtid saadeti maalt välja ja neil keelati tagasi tulla. 1259./1260. aasta talvel piirasid orduväed, kuhu kuulusid ka liivlased, latgalid ja eestlased, [[Tērvete muinaslinnus|Tērvete linnus]]t. Suutmata seda vallutada, liiguti edasi ja rajati semgalite alade edaspidise allutamise tugipunkti loomiseks [[Dobe linnus]]. Peagi asusid Dobe linnust ründama semgalite liitlased [[žemaidid]], kuid linnusele tehtud tormijooksud edu ei toonud. Pärast [[Durbe lahing]]ut ning sellele järgnenud preislaste ja kuralaste ülestõusu jätsid orduvennad mitmed vaenulikel aladel paiknevad linnused, sh Dobe linnuse maha. 1264. aastal Zemgales rüüstamas käinud orduvägi purustati tagasiteel neile varitsuse korraldanud semgalite poolt. 1265. aastal rajati semgalite alade alistamise uue tugipunktina [[Miitavi linnus]] (arvatavasti tänase Jelgava kohale). Samal aastal sealt rüüsteretkele läinud kristlaste vägi kaotas lahingus semgalitele. 1270.-73–1273. aasta edukamate sõjakäikudega alistasid orduväed Tērvete, Mežotne ja [[Rakte linnus|Rakte]] linnused ning allutasid semgalid taas oma võimule.<ref>Liivimaa vanem riimkroonika, 5239–5848, 7297–7348, 7391–7506, 8006–8071 lk 96–106, 127–130, 137–138</ref>
 
===Teine ülestõus (1279–1290)===
1279. aasta kevadel alustasid semgalid taas ülestõusu, vallutades [[Nameisis]]e juhtimisel Tērvete linnuse. Ülestõusu põhjus võis olla maksude tõstmine, samuti olid orduvennad tapnud mõned pidusöögile kutsutud semgali ülikud. Hiljem oli üks orduvend andnud Tērvete semgalite pealikule Nameisisele kõrvakiilu. Järgnes mitu vastastikust sõjaretke, sh piirasid orduväed kaks korda tulemusteta [[Dobele muinaslinnus|Dobele linnust]] ja said ühes väiksemas lahingus semgalitelt lüüa. 1281. aastal alistus Tērvete linnus seda piiranud orduvägedele, sealsed semgalid lubasid edaspidi rahu pidada ja makse maksta. Nameisis lahkus Leedumaale ja osales leedulastega orduvastasel sõjaretkel. 1285./1286. aasta talvel rajas ordu Tērvete linnuse kõrvale [[Svētkalnsi linnus]]e. Semgalite ja žemaitide katsed seda vallutada edu ei toonud. Lõpuks otsustasid Tērvete semgalid oma linnuse maha põletada ja [[Rakte linnus]]esse ümber asuda. Ordu jätkas järgnevatel aastatel sagedast Rakte ja Dobele linnuste ründamist, kuid tulemuseta. Samas laastati pideva rüüstamisega ära nende ümbruskond. 1287. aastal tegid semgalid eduka vastusõjakäigu Riia alla ja Ükskülasse ning võitsid neid jälitama asunud orduväge. Samas muutsid ordu lakkamatud rüüstamised ülestõusnud semgalite piirkondades seal põllu- ja loomapidamise võimatuks. 1289.–1290. aastal jäeti Dobele ja Rakte linnused maha ning sealne rahvas põgenes leedulaste juurde. Viimased ordu vastu mässanud semgalid [[Sidrabe linnus]]es lahkusid samuti osalt leedulaste juurde, ülejäänud alistusid ordule. Kõik kolm linnust põletati maha.<ref>Liivimaa vanem riimkroonika, 8622–8761, 8929–9648, 9905–10200, 10370–10714, 10952–11637, kommentaar (8662), lk 146–148, 151–161, 165–169, 172–177, 181–191, 223</ref>
 
[[Image:Latvian regions and latvians.png|thumb|right|250px|Läti ajaloolised piirkonnad]]
*1206 – liivlaste alistamine [[Riia piiskop]]i Alberti ja Mõõgavendade ordu poolt. Vallutatud alad jaotati piiskop Alberti ja Mõõgavebndade ordu vahel, Albert sai ⅔ ja Mõõgavendade ordu ⅓ aladest.
*[[1207]] – Mõõgavendade ordu poolt rajati [[Võnnu ordulinnus|Võnnu (Cēsis) linnus]], millest kujunes hiljem äärmiselt oluline tugipunkt võitluses eestlaste vastu ja vallutatud Liivimaa territooriumi kontrollimisel
*1207/1208 – vallutati seelide linnus [[Koknese]]s ning; [[Koknese vürstiriik|Koknese vürstiriigi]] vürst [[Vjatško]] jättis oma linnuse ja vürstiriigi maha ning põgenes Venemaale
*[[1208]] – orduväed vallutasid Väina ääres elavate [[seelid]]e tähtsaima [[Läti linnuste loend|linnuse]] [[Sēlpils]]i [[Sēlpilsi muinaslinnus|muinaslinnus]]e, [[Sēlija]]s ning seelid ristiti, samal aastal ristiti ka Ümera [[latgalid]]
*1208 – Mõõgavendade ordu sõlmis liidu [[Tālava]] latgalitega ningh alustas sõjaretki [[Eestlaste muistne vabadusvõitlus#Sakslaste ja latgalite ning eestlaste võitlused 1208. aastal|Lõuna-Eesti aladele]], [[Ugandi]]sse (vt [[Eestlaste muistne vabadusvõitlus]])
Kuriuss
Usaldatud kasutajad
137 076

muudatust

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Eri:Mobiilierinevus/4325797"