Erinevus lehekülje "Satelliittelevisioon" redaktsioonide vahel

P
resümee puudub
P
Transponderite raadiosignaale võetakse vastu sidesatelliidi poole suunatud [[paraboolantenn]]iga, mida kutsutakse [[satelliiditaldrik]]uks. Peegeldi suunab väljaeraldatud elektromagnetlained oma fookuses kaiknevasse võimendus-muundusplokki ([[LNB]]), mille väljundist lähevad elektrisignaalid vastuvõtjasse. Vastuvõtuseadmeks võib olla eraldi satelliidi[[tuuner]] (satituuner, digiboks) või digiteleris paiknev [[DVB-S]]-moodul.
 
Satelliittelevisioon on ainus televisiooniprogrammide edastamise võimalus maades ja piirkondades, kus puudub maapealse televisioonilevi võrk ja [[kaabeltelevisioon|kaabeltelevisioon]]i võrk.
 
[[Pilt:Euroopa_satelliit.png|pisi|375px|Euroopasse teleprogramme saatvaid sidesatelliite]]
 
==Arenguetapid==
Esimene satelliittelevisiooni ülekanne tehti [[Euroopa]]st [[Põhja-Ameerika]]sse [[1962]]. aastal tehiskaaslasega [[:en:Telstar|Telstar]], mis tiirles suhteliselt madalal elliptilisel orbiidil (1000–550001000 – 55 000 km). Esimene geosünkroonne ehk geostatsionaarne sidetehiskaaslane Syncom 2 jõudis orbiidile [[1963]]. aastal. Maailma esimene kommertsiaalne sidetehiskaaslane Intelsat I (''Early Bird'' ’varajane lind’) lennutati geosünkroonsele orbiidile [[6. aprill]]il [[1965]]. Esimene riiklik satelliittelevisioonivõrk [[Orbita]] loodi [[1967]]. aastal [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidus]].
 
Esimesed satelliidisüsteemid kasutasid raadiolainete edastuseks C-sagedusala (4–8 GHz), Et aga madala sageduse tõttu lisandub vastuvõetavale signaalile rohkesti maapealseid raadiohäireid, samuti oli sagedusala mahutavus piiratud, mindi Euroopas üle [[Ku-riba|K<sub>u</sub>-sagedusala]] (12–18 MHz), millest sagedusriba 11,70–12,95 GHz on eraldatud TV-signaali edastamiseks transponderitelt otse kodukasutajate vastuvõtuantennidesse. Niisuguse DTH-teenusena (lühend ingl k sõnadest ''Direct to Home'') on võimalik otse vastu võtta tuhandeid tava- ja kõrglahutusega teleprogramme krüpteeritult (tasulisena) ning paljusid ka koodivabalt, s.o vabalevi- ehk [[FTA]]-programmidena .
Ekvaatori kohal „ripub” sadu sidesatelliite, mis vahendavad Maale tuhandeid televisiooni- ja raadioprogramme. Et satelliidid üksteist vastastikku ei häiriks, peavad geostatsionaarsed tehiskaaslased olema paigutatud vähemalt 1-kraadise vahega. Tegelikkuses on vahed mitmesugustel põhjustel märksa suuremad. Siiski on võimalik mitmelt lähestikuselt satelliidilt signaale vastu võtta ühe taldrikuga, mille fookuse piirkonda on paigaldatud kaks või enam vastuvõtupead. Spetsiaalse multifookusantenni toroidaalse paraboolreflektori fokaalribas võib paikneda nt neli LNB-d (haardeulatus üle 20°).
 
=== Ilmastiku ja Päikesepäikese mõjud signaali vastuvõtule===
Vastuvõttu võib mõjutada vihm (vihmapiisad on mikrolainete suurepärased neelajad), veelgi rohkem aga peegeldit ja LNB-d katvad jääkristallid ning eriti lumi. Signaali levi on häiritud ka äikese ajal.
 
Lisaks sellele on signaali edastamises kaks korda aastas hetkeline katkestus – siis kui päikesekiired on täpselt selle geostatsionaarse tehiskaaslase taga, millele vastuvõtuantenn on suunatud. See toimub kevadetikevaditi ja sügiseti keskpäeval ja siis kuni kahenädalase ajavahemiku jooksul. Vastuvõtt katkeb päikeselt tulevate samasageduslike mikrolainete segava mõju tõttu.
 
==Vaata ka==
* [[Satelliiditaldrik]]
* [[Paraboolantenn]]
* [[FTA vastuvõtja|FTAvastuvõtja]]
 
==Välislingid==
129 088

muudatust