Kohtupsühholoogia: erinevus redaktsioonide vahel

[[Sigmund Freud]] soovitas 1906. aasta kõnes Austria kohtunikele kasutada vabade assotsiatsioonide tehnikat kohtus tõe tuvastamisel. Psühhoanalüüsi meetodite kasulikkus oli Freudi hinnangul nii ilmne, et ilma pikema jututa vöiks selle meetodiga saadud tulemused kohtuotsuse alusena kasutusele võtta.<ref name=":0" />

[[Hugo Münstenberg]] avaldas 1908. aastal raamatu "On the Witness Stand", kus ta väitis, et psühholoogia on igati valmis, et õigussüsteem selle käiku võtaks, kuid muuhulgas avaldas ta ka arvamust, et juristid lihtsalt ei ole suutelised psühholoogiast aru saama. Juristid jäid siiski seisukohale, et psühholoogia meetodid ei ole sugugi nii täpsed ja nende kohtupraktikas kasutuselevõtuni tuleb teha veel palju tööd.<ref name=":0" /> 1917. aastal leidis Münsterbergi õpilane [[William Martson]], et süstoolne vererõhk on tugevas positiivses korrelatsioonis valetamisega. See avastus oli hiljem abiks kaasaegse polügraafi disainimiselväljatöötamisel. Ameerika kohtupsühholoogia oluline areng algas aga pärast Teist maailmasõda, kui psühholooge hakati kaasama ekspertidena kohtuprotsessidesse.

Oma panuse kohtupsühholoogia arengusse 20. sajandi teisel poolel ja 21. sajandil, on kahtlemata andnud ka [[Elizabeth Loftus]], kes on tuntud tunnistajate ütluste ja valemälestuste uurijana, ning olnud kohtus ekperdikseksperdiks tunnistajate ütluste hindamisel.<ref>Zaragoza, M. S., Belli, R., & Payment, K. E., (2007). Misinformation effects and the suggestibility of eyewitness memory. In M. Garry & H. Hayne (Eds.), Do Justice and Let the Sky Fall: Elizabeth F. Loftus and Her Contributions to Science, Law, and Academic Freedom (pp. 35-63). Mahwah, NJ: Lawrence Erlbaum Associates</ref>

=== Valik kohtupsühholoogia alaseidkohtupsühholoogiaalaseid teadusajakirju ===