|
'''Sotsiaalse võrdluse teooria''' keskendub uskumusele, et inimestel on sisemine tung, mis ajendab neid saama ja otsima täpseid hinnanguid enda kohta. Teooria selgitab, kuidas inimesed hindavad oma arvamusi ja võimeid läbi võrdluste teiste inimestega, et vähendada ebakindlusi võrdlusalustes valdkondades ja et paremini ennast mõtestada. Sotsiaalse võrdluse teooria esitas algselt [[1954]]. aastal [[Leon Festinger]]<ref>Festinger, L. (1954). A theory of social comparison processes. Human relations, 7(2), 117–140.</ref>.
==Festingeri sotsiaalse võrdluse teooria (1954)<ref>Festinger, L. (1954). A theory of social comparison processes. Human relations, 7(2), 117–140.</ref>==
* Ennast võrreldakse endale sarnaste indiviididega, sest niiviisi saab enese kohta võimalikult täpset informatsiooni. Näiteks algajal maletajal ei ole mõistlik oma mänguoskust võrrelda suurmeistriga, sest võrdlus ei ole adekvaatne ning sellest tulenevalt on see väheinformatiivne objektiivse mängutaseme määratlemiseks.
* Võimete ja oskuste osas võrreldakse ennast pigem endast parematega, samas kui arvamuste osas selline ühesuunalisus puudub. Lääne kultuuriruumis on indiviididel lisaks enda hindamisele ka surve enda oskuste-võimete parandamisele, kuid arvamuste osas sellist ühesuunalist väärtusotsustust ei ole.
* Inimese oskuste ja võimete muutmisel on mittesotsiaalsetest teguritest tingitud piirid, arvamuste muutmisel selliseid piire ei ole.
* Arvamuste võrdlemisest loobumine (näiteks nende liiga suure erinevuse tõttu) viib eraldumise ja vaenulikkuseni.
* Võrdlusgrupi tähtsust tõstvad tegurid tekitavad tendentsi grupi ühtlustumisele võrreldava omaduse osas.
* kallutatud enesehindamine: lokaalsest informatsioonist lähtudes võivad inimesed oma võimeid üle- või alahinnata. Ülehindamine võib avalduda nt liigses enesekindluses, mistõttu võib ka karjäärivalik sobimatuks osutuda <ref>Moore, D. A., & Cain, D. M. (2007). Overconfidence and underconfidence: When and why people underestimate (and overestimate) the competition. Organizational Behavior and Human Decision Processes, 103, 197-21.</ref>, võimete alahindamine võib aga kaasa tuua madala enesekindluse ning võimaluste kasutamata jätmise <ref>Klayman, J., Soll, J. B., González-Vallejo, C., & Barlas, S. (1999). Overconfidence: It depends on how, what, and whom you ask. Organizational Behavior and Human Decision Processes, 79, 216-247.</ref>.
* rahulolu töötasuga: rahulolu oma palgaga toob kaasa rahuolu tööga, kõrgema töötõhususe ning muude töökohtade otsimise vähenemise <ref>Lawler, E. E., III. (1971). Pay and organizational effectiveness: A psychological view. New York, NY: McGraw-Hill.</ref>. Crosby (1976)<ref>Crosby, F. (1976). A model of egoistical relative deprivation. Psychological Review, 83, 85-113.</ref> on aga näidanud, et see, kui rahul on inimesed oma palgaga, oleneb teiste inimeste töötasudest. Lokaalse domineerimise hüpoteesist võiks tuletada, et siingi mängib rolli lokaalne informatsioon – enda töötasu võrreldakse oma lähemate töökaaslaste, mitte üldpopulatsiooni palkadega. Paraku ei ole seda hüpoteesi veel testitud – mõneti organisatsioonipsühholoogia pärusmaale jääv uurimisteema võiks tulevikus luubi all olla, sest tegemist on potentsiaalselt vajaliku teadmisega organisatsioonisisese atmosfääri kujundamisel.
* stigmatiseeritud gruppide paradoks: Crocker ja Major (1989) <ref>Crocker, J., & Major, B. M. (1989). Social stigma and self-esteem: The self-protective properties of stigma. Psychological Review, 96, 608-630.</ref> on leidnud, et stigmagruppidel (nt ülekaalulistel, alaarenenutel, füüsiliste puuetega inimestel jt) ei pruugi tingimata esineda madalamat üldist enesehinnangut – tavaliselt on enesehinnangu tase võrdsel või isegi kõrgemal tasemel nendest, kellel puuduvad ühiskonnas stigmat tekitavad tunnused. Nähtust võiks selgitada lokaalse domineerimise hüpotees – stigmagrupi liikmete võrdlusobjektideks on endasarnased inimesed, mistõttu enesehinnang ei pruugi ilmtingimata olla madal.
* terviseriskide hindamine: inimesed võivad oma tervist ja selle riske vääriti hinnata. Lokaalse domineerimise hüpoteesi kohaselt avaldab terviseriskide tajule mõju lokaalne informatsioon (nt võrdlus mõne väikese grupi või lähedastega), domineerides üldise informatsiooni (nt üldpopulatsioonis esinevate terviseriskide sagedus) üle. Seda mõtet on Zell ja Alicke eksperimentaalselt testinud ning leidnud hüpoteesile ka kinnitust <ref>Zell, E., & Alicke, M. D. (2013). Local dominance in health risk perception. Psychology & Health, 28(4), 469-476.</ref>. Siinkohal võib aduda sotsiaalse võrdluse potentsiaalset traagikat – kuna nt naaber on kõrges eas hea tervise juures, jätab ehk mõni vanem inimene arsti juurde käigu tegemata, eirates oma vanusegrupi tõenäolisi terviseriske ning jäädes ilma õigeaegsest, elu päästvast sekkumisest.
Lokaalse domineerimise efekti esinemist on näidatud ka Eesti üliõpilastel.<ref>Rozgonjuk, D. (2013). Lokaalse domineerimise efekt - replikatsioon. Seminaritöö. Psühholoogia instituut. Tartu Ülikool.</ref>
Seega sotsiaalne võrdlus aitab suuresti luua ettekujutust endast ning on seega tähtis psüühikat mõjutav asjaolu. Sestap on üsna loogiline, et sotsiaalne võrdlus mängib rolli ka psühhopatoloogia kujunemisel. Sotsiaalse võrdluse teooriat kui raamistikku on kasutatud psühhopatoloogias eelkõige depressiooni, ärevuse, tööalase läbipõlemise ja kehaga rahulolematuse kontekstis <ref>McCreary, D. R., & Saucier, D. M. (2009). Drive for muscularity, body comparison, and social physique anxiety in men and women. Body Image, 6(1), 24–30.</ref>. Neil kõigil on ühiseks jooneks negatiivne hinnang minapildile <ref>Dijkstra, P., Gibbons, F., & Buunk, A.P. (2010). Social comparison theory. In: Social Psychological Foundations of Clinical Psychology (pp. 195-211). New York, US: Guilford Publications.</ref>. Sotsiaalne võrdlus on positiivselt korrelatsioonis neurootilisuse, sotsiaalärevuse, eneseteadlikkusega (enesele suunatud ärev-kontrolliva tähelepanu mõistes) ja madala enesehinnanguga – mis kõik on riskifaktorid erinevatele internaliseerivatele häiretele <ref> Bäzner, E., Brömer, P., Hammelstein, P., & Meyer, T. D. (2006). Current and former depression and their relationship to the effects of social comparison processes. Results of an internet based study. Journal of Affective Disorders, 93 (1-3), 97-103.</ref>.
Negatiivne minapilt on üks peamisi depressiooni tunnuseid. Seega ei ole üllatav, et sotsiaalne võrdlus mängib rolli depressiooni arengus ning alalhoidmisel – Dunn, Whelton ja Sharpe (2012) leidsid, et sotsiaalne võrdlus ennustab depressiooni <ref>Dunn, J. C., Whelton, W. J., & Sharpe, D. (2012). Retreating to safety: Testing the social risk hypothesis model of depression. Evolution and Human Behavior, 33(6), 746-758. </ref>. Negatiivset hinnangut enesele ja kõrgendatud lootusetust võimendavad sotsiaalne võrdlus ning selle tagajärjel tekkinud järeldused <ref>Ahrens, A. H., Alloy, L. B., (1997). Social comparison processes in depression. In: Buunk, B.P., Gibbons, F.X. (Eds.), Health, Coping, and Well-being: Perspectives from Social Comparison Theory. Erlbaum, Mahwah, NJ, pp. 389–410.</ref> <ref>Weary, G., Elbin, S., & Hill, M. G. (1987). Attributional and social comparison processes in depression. Journal of Personality and Social Psychology, 52(3), 605-610.</ref>. Seejuures võib inimene võrrelda end parematega ning sedasi suurendada negatiivset afekti <ref> Bäzner, E., Brömer, P., Hammelstein, P., & Meyer, T. D. (2006). Current and former depression and their relationship to the effects of social comparison processes. Results of an internet based study. Journal of Affective Disorders, 93 (1-3), 97-103.</ref>; samas võib aga ka üritada enesetunnet parandada ennast kehvematega võrdlemisel <ref>Dijkstra, P., Gibbons, F., & Buunk, A.P. (2010). Social comparison theory. In: Social Psychological Foundations of Clinical Psychology (pp. 195-211). New York, US: Guilford Publications.</ref> <ref>Gibbons, F. X. (1986). Social comparison and depression: Company's effect on misery. Journal of Personality and Social Psychology, 51(1), 140.</ref>. Depressiivsed inimesed kalduvad rohkem sotsiaalsele võrdlusele <ref>Ahrens, A. H., Alloy, L. B., (1997). Social comparison processes in depression. In: Buunk, B.P., Gibbons, F.X. (Eds.), Health, Coping, and Well-being: Perspectives from Social Comparison Theory. Erlbaum, Mahwah, NJ, pp. 389–410.</ref> <ref> Bäzner, E., Brömer, P., Hammelstein, P., & Meyer, T. D. (2006). Current and former depression and their relationship to the effects of social comparison processes. Results of an internet based study. Journal of Affective Disorders, 93 (1-3), 97-103.</ref>, mille läbi on oht depressiooni alal hoida (Dijkstra, Gibbons, & Buunk, 2010; Swallow & Kuiper, 1988) ning nad on suuremal määral mõjutatud sotsiaalsetest võrdlustest (Gibbons, 1986; <ref> Bäzner, E., Brömer, P., Hammelstein, P., & Meyer, T. D. (2006). Current and former depression and their relationship to the effects of social comparison processes. Results of an internet based study. Journal of Affective Disorders, 93 (1-3), 97-103.</ref>. Ühtlasi on leitud, et sotsiaalne võrdlus suurendab ka rumineerimist, mis on üks olulisi depressiooni kaasnähtusi <ref>Feinstein, B. A., Hershenberg, R., Bhatia, V., Latack, J. A., Meuwly, N., & Davila, J. (2013). Negative social comparison on Facebook and depressive symptoms: Rumination as a mechanism. Psychology of Popular Media Culture, 2(3), 161-170</ref>. Kuna depressiooni ja sotsiaalse võrdluse seosed pole üheselt selged, on oluline eristada, kas sotsiaalne võrdlus eelnes depressioonile või vastupidi.
Sotsiaalne võrdlus soodustab ka tööalase stressi ja läbipõlemise teket <ref>Dijkstra, P., Gibbons, F., & Buunk, A.P. (2010). Social comparison theory. In: Social Psychological Foundations of Clinical Psychology (pp. 195-211). New York, US: Guilford Publications.</ref> <ref>Michinov, N. (2005). Social Comparison, Perceived Control, and Occupational Burnout. Applied Psychology: an International Review, 54(1), 99-118.</ref>. Pidev tööprobleemide üle arutlemine ningja kurtmine võivad “nakatada” vastuvõtlikumaid. Võrdlemine endast edukamatega võib suurendada kontrasti ning tekitada negatiivset afekti; samas on ka leitud, et see pigem tõstab positiivset afekti ning mõjub motiveerivalt <ref>Dijkstra, P., Gibbons, F., & Buunk, A.P. (2010). Social comparison theory. In: Social Psychological Foundations of Clinical Psychology (pp. 195-211). New York, US: Guilford Publications.</ref>.
Sotsiaalse võrdluse mõju tööga rahulolule ja tervisekaebustele vahendab tajutud kontroll. Seejuures inimesed, kes võrdlesid end endast kehvematega tööalases kontekstis, tajusid vähem kontrollitunnet ning olid vähem rahulolevad. End sageli tööalaselt parematega võrrelnud inimesed aga kaebasid harvem tervise üle, samuti kogesid vähem emotsionaalset väsimust. Samas juba läbipõlenud indiviidid on vähem võimelised identifitseeruma endast edukamatega ning nende enesetunne pigem halveneb. Seetõttu võrreldakse end pigem endast vähem edukatega.<ref>Michinov, N. (2005). Social Comparison, Perceived Control, and Occupational Burnout. Applied Psychology: an International Review, 54(1), 99-118.</ref>
Halbesleben ja Buckley (2006) leidsid oma longituuduuringuskordusuuringus seevastu, et endast vähem edukatega võrreldes läbipõlemine pigem vähenes ning endast edukamatega võrreldes läbipõlemise tase tõusis. <ref>Halbesleben, J. B., & Buckley, M. (2006). Social comparison and burnout: The role of relative burnout and received social support. Anxiety, Stress & Coping, 19(3), 259-278.</ref> Eelnevast nähtub, et tulemused sotsiaalse võrdluse ja tööalase läbipõlemise vallas on üsna ambivalentsed, viidates asjaolu edasise uurimise vajadusele.
Sotsiaalse võrdluse teooria olulisusele vaimse tervise valdkonnas viitab tõik, et sotsiaalset võrdlust kui paradigmat kasutatakse ka kliinilises sekkumises <ref>Dijkstra, P., Gibbons, F., & Buunk, A.P. (2010). Social comparison theory. In: Social Psychological Foundations of Clinical Psychology (pp. 195-211). New York, US: Guilford Publications.</ref>. Nii, nagu sotsiaalne võrdlus “panustab” häirete kujunemisesse, on selle kaudu võimalik sümptomaatikat ka leevendada. Seejuures tuleb võrdlusobjekti vastavalt varieerida (kas indiviidist mingis aspektis parem või halvem). Samuti tuleb arvestada sellega, kas läbi sotsiaalse võrdluse puhul identifitseerutakse või vastandutakse sihtobjektiga.
Näiteks on leitud, et depressiooni puhul on endast paremini toimetulevate depressiooni diagnoosi ja ravi saajatega võrdlemine motiveeriv ning lootustandev, samas endast kehvemas seisus olijatega võidakse jõuda tõdemuseni, et olukord võiks olla tunduvalt halvem . Seevastu kehaga rahulolematuse puhul on igasugusel sotsiaalsel võrdlusel põhineval lähenemisel pigem negatiivne mõju. Seevastu sotsiaalsele võrdlusele sisuliselt lähedane paradigma – sotsiaalne distantseerumine – olevat kehaga rahulolu puhul efektiivsem, kuna ei kätke otsese objektiga võrdlemist, vaid mingi mentaalse ettekujutuse distantseerimist endast. <ref>Dijkstra, P., Gibbons, F., & Buunk, A.P. (2010). Social comparison theory. In: Social Psychological Foundations of Clinical Psychology (pp. 195-211). New York, US: Guilford Publications.</ref>
Sotsiaalse võrdluse puhul on eriti oluline, kuidas seda informatsiooni tõlgendatakse – kas lohutavana või lootusetust ning negatiivset afekti võimendavana <ref>Dijkstra, P., Gibbons, F., & Buunk, A.P. (2010). Social comparison theory. In: Social Psychological Foundations of Clinical Psychology (pp. 195-211). New York, US: Guilford Publications.</ref> – selles seisnebki sotsiaalse võrdluse roll. Sotsiaalse võrdluse kaudu omandatud infot kasutatakse ka emotsioonide regulatsioonis, võimaldades vaimseid simulatsioone (näiteks afektiivsete tagajärgedega toimetuleku osas). Samuti on olulised ootused ning võrdluse ajaline positsioneerimine <ref>Aspinwall, L. G. (1997). Future-Oriented Aspects of Social Comparisons: A Framework for Studying Health-Related Comparison Activity. In: Buunk, B.P., Gibbons, F.X. (Eds.), Health, Coping, and Well-being: Perspectives from Social Comparison Theory. Erlbaum, Mahwah, NJ, pp. 125-167.</ref>. Sotsiaalse võrdluse mõju valents sõltub seega suuresti individuaalsetest erinevustest ning kontekstist. Sotsiaalne võrdlus iseenesest ei põhjusta psühhopatoloogiat, kuid omab olulist rolli sümptomaatika kujunemisel <ref>Ahrens, A. H., Alloy, L. B., (1997). Social comparison processes in depression. In: Buunk, B.P., Gibbons, F.X. (Eds.), Health, Coping, and Well-being: Perspectives from Social Comparison Theory. Erlbaum, Mahwah, NJ, pp. 389–410.</ref>.
===Sotsiaalne võrdlus ja söömishäired===
Sotsiaalse võrdluse mõju on Festingeri teooriast alates arvestatud ka söömishäirete kontekstis, seda on käsitletud riskifaktorina söömishäirete väljakujunemisel. Mitmed uurimused on tõstatanud küsimusi selle seose kohta: on toodud välja, et kuigi Festingeri algse teooria põhjal peaks inimene lõpetama sotsiaalse võrdluse, kui see teda kahjustab, jätkavad paljud naised siiski enda välimuse võrdlemist teistega, isegi kui võivad ennast sellega kahjustada. Kuigi algselt postuleeritud teooria järgi peaksid inimesed end võrdlema endale sarnaste isikutega, siis söömishäirete puhul võrreldakse end tihti ka ebarealistlike ja väga saledate modellidega <ref> Myers, T. A., & Crowther, J. H. (2009). Social comparison as a predictor of body dissatisfaction: A meta-analytic review. Journal of Abnormal Psychology, 118(4), 683-698.</ref>. See mõte toetab üht sotsiaalse võrdluse teooria edasiarendustest: inimesed võivad end võrrelda fiktiivse, stereotüüpse objektiga <ref>Wood, J. (1989). Theory and research concerning social comparisons of personal attributes. Psychological Bulletin, 106, 231-248.</ref>.
Söömishäirete kontekstis on ilmnenud ka metodoloogiliste täienduste vajadus küsimuse näol, kuidas uurida sotsiaalset võrdlust ja selle mõju söömishäiretega patsienditelpatsientidel. Söömishäiretega populatsioonil võivad sotsiaalse võrdluse hindamisskaalad töötada normpopulatsioonist erinevalt. Näiteks on leitud, et Sotsiaalse Võrdluse Hindamise Skaala (SCRS; ingl k ''Social Comparison Rating Scale'') kolm faktorit söömishäiretega patsientidel ei eristu, mistõttu patsiente pole võimalik vastavatel alaskaaladel normpopulatsiooniga võrrelda <ref>Troop, N. A., Allan, S., Treasure, J. L., & Katzman, M. (2003). Social comparison and submissive behaviour in eating disorder patients. Psychology and Psychotherapy: Theory, Research and Practice, 76(3), 237-249.</ref>. Sotsiaalset võrdlust on eri uurimustes mõõdetud erinevate otseste ja kaudsete mõõtvahendite abil, mis mõõdavad sotsiaalse võrdluse erinevaid aspekte ja võivad olla puudulikult valideeritud <ref> Myers, T. A., & Crowther, J. H. (2009). Social comparison as a predictor of body dissatisfaction: A meta-analytic review. Journal of Abnormal Psychology, 118(4), 683-698.</ref>. Seetõttu on erinevate uuringute tulemused raskesti võrreldavad, mis viitab selgele vajadusele selgitada välja söömishäirete kontekstis hästi töötavad sotsiaalse võrdluse mõõtvahendid ja nende kasutus eri uurimuste vahel ühtlustada.
Senistest uurimustest on selgunud, et sotsiaalne võrdlus küll ennustab söömise piiramist, kuid mitte buliimiale omaseid sümptomeid <ref>Pokrajac-Bulian, A., Ambrosi-Randic, N., Kukic, M. (2008). Thin-ideal internalization and comparison process as mediators of social influence and psychological functioning in the development of disturbed eating habits in croation college females. Psychological topic, 17(2) , 221-245.</ref>. Leitud on, et söömishäiretega patsiendid peavad end teistega võrreldes vähem meeldivaks ja atraktiivseks <ref>Troop, N. A., Allan, S., Treasure, J. L., & Katzman, M. (2003). Social comparison and submissive behaviour in eating disorder patients. Psychology and Psychotherapy: Theory, Research and Practice, 76(3), 237-249.</ref>. Söömishäiretega patsiendid võrdlevad enda keha teiste kehadega tunduvalt enam kui kontrollgrupi ja depressiooni diagnoosiga inimesed, seda isegi siis, kui on võetud arvesse madala enesehinnangu ja depressiooni mõju. Seetõttu on pakutud, et sotsiaalne võrdlus on eriti omane söömishäiretele, mitte üldisele psühhopatoloogiale <ref>Hamel, A. E. , Zaitsoff, S. L. , Taylor, A. , Menna, R. , Grange, D. (2012). Body-related social comparison and disordered eating among adolescent females with an eating disorder, depressive disorder, and healthy controls, Nutrients 2012, 4(9), 1260-1272.</ref>.
Kehaga rahulolematus on samuti tugevas seoses sotsiaalse võrdlusega <ref>Mitchell, S. H., Petrie, T. A., Greenleaf, C. A., & Martin, S. B. (2012). Moderators of the internalization–body dissatisfaction relationship in middle school girls. Body Image, 9(4), 431-44.</ref> ning Myers’iMyersi ja Crowtheri (2009) arvates<ref> Myers, T. A., & Crowther, J. H. (2009). Social comparison as a predictor of body dissatisfaction: A meta-analytic review. Journal of Abnormal Psychology, 118(4), 683-698</ref> mõjutabki sotsiaalne võrdlus kehaga rahulolematuse väljakujunemist.
Sotsiaalse võrdluse mõju söömishäirete väljakujunemisele võib olla vahendatud meeleolu <ref>Becker, A. E., Fay, K. (2006). Sociocultural issues and eating disorders. In S. Wonderlich, J. E. Mitchell, M. Zwaan, & H. Steiger (Ed.), Annual review of eating disorder. Part 2. (35-34) Abingdon: Radcliffe Publishing Ltd. </ref>, vanuse ja soo <ref>Myers, T. A., & Crowther, J. H. (2009). Social comparison as a predictor of body dissatisfaction: A meta-analytic review. Journal of Abnormal Psychology, 118(4), 683-698</ref> ning osaliselt enesehinnangu poolt (Corning, Krumm, & Smitham, 2006).
Sotsiaalne võrdlus on ise vahendajaks sotsiaalse surve, negatiivse afekti, enesehinnangu, perfektsionismi ja piirava söömiskäitumise vahel <ref>Pokrajac-Bulian, A., Ambrosi-Randic, N., Kukic, M. (2008). Thin-ideal internalization and comparison process as mediators of social influence and psychological functioning in the development of disturbed eating habits in croation college females. Psychological topic, 17(2) , 221-245.</ref>. On leitud, et sotsiaalne võrdlus ei modereeri söömishäirete kujunemisega tugevalt seotud kehaga rahulolematuse ja kõhnuse ideaali internaliseerimise vahelist seost <ref>Mitchell, S. H., Petrie, T. A., Greenleaf, C. A., & Martin, S. B. (2012). Moderators of the internalization–body dissatisfaction relationship in middle school girls. Body Image, 9(4), 431-44.</ref>; samuti ei ole ta ka mediaatoriks internaliseerimise ja kehaga rahulolematuse vahelises seoses <ref>Fitzsimmons-Craft, E. E., Harney, M. B., Koehler, L. G., Danzi, L. E., Riddell, M. K., & Bardone-Cone, A. M. (2012). Explaining the relation between thin ideal internalization and body dissatisfaction among college women: The roles of social comparison and body surveillance. Body Image, 9(1), 43-49.</ref>. Samas on pakutud, et sotsiaalse võrdluse ja kehaga rahulolematuse vaheline seos on vahendatud ühiskonnas kehtiva iluideaali internaliseerimise kaudu <ref>Shroff, H., & Thompson, J. (2006). The tripartite influence model of body image and eating disturbance: A replication with adolescent girls. Body Image, 3(1), 17-23.</ref>. Arvestades jätkuvat huvi ja edasiarendamise võimalusi, on mõistlik uurida ning täpsustada sotsiaalse võrdluse mehhanismi, selle mõju söömishäirete kujunemisel ning paiknemist riskifaktorite mudelites.
Tulevased sotsiaalse võrdluse uuringud söömishäiretega seotud teemadel peaksid kasutama ühtlustatud ja söömishäiretega populatsioonil valideeritud sotsiaalse võrdluse mõõtevahendeid, mis arvestaksid sotsiaalse võrdluse struktuuri võimalikke iseärasusi söömishäiretega patsientidel. Üha enam vajalikud on ka longituuduuringudkordusuuringud, mis võimaldaksid hinnata sotsiaalse võrdluse erinevate aspektide ja teiste sotsiaalse võrdlusega seotud näitajate paiknemist söömishäirete riskimudelite põhjuslike seoste võrgustikes.
==Viited==
|
