Redaktsioon: 30. november 2015, kell 11:51 redigeeri Estopedist1 (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 189 052 muudatust HC: +Kategooria:Eesti geograafia; +Kategooria:Eesti poliitika ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 6. detsember 2015, kell 16:33 redigeeri eemalda Kuriuss (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 185 489 muudatust P varasemalt > varem Märgis: Visuaalmuudatus Uuem muudatus →
2. rida: ==Eelnev olukord== 1816. aastal kaotati pärisorjus [[Eestimaa kubermang]]us ~~ning~~ja 1819. aastal [[Liivimaa kubermang]]us. === Venemaa Keisririigi aeg === 1866. aastal hakkas kehtima [[vallaseadus]]. Seaduse alusel moodustati varasematest mõisamaadest vallakogukonnad, mille ülesandeks oli kohaliku majanduse korraldamine, vallamaksude määramine ja kogumine ning kohtuliku järelvalve teostamine vallaametnike ja vallavanema üle. Seadusest lähtuvalt pidi vallas elama vähemalt 200 meeskodanikku (taluperemehed, rentnikud, sulased, käsitöölised jne). Uus vallaseadus oli suhteliselt leebe – väga rangeid ettekirjutusi teiste valdadega ühinemiseks ei tehtud ning kohalikele jäeti otsustamiseks suhteliselt vabad käed. Täpset valdade arvu pole teada, kuid erinevate andmete võrdlemisel arvatakse 1870. aastate alguseks olevat umbes 1100 valda.<ref name=":0" /> 1889. aastal toimus kohtureform, mille tulemusel said valdade liitmise ja jagunemise võimu enda kätte talurahvakomissariaadid. Talurahvakomissariaatidel oli õigus valdu ka sunniviisiliselt kokku liita, kui need polnud piisavalt elujõulised ning polnud nõus vabatahtlikult ühinema. Valdade liitmine toimus Eesti- ja Liivimaa kubermangudes erineva intensiivsusega. Kui 1890. aastal oli Eestimaal 529 valda, siis kolme aasta pärast oli neid järele jäänud 120. Saaremaa 123 vallast jäi järele kõigest 18. Liivimaal olid inimesed jõukamad ning nad omandasid rohkem talusid. Seetõttu olid ka Liivimaa vallad rikkamad ning ühinemised polnud vajalikud. Liivimaal oli 1892. aasta lõpuks järel 433 valda, kusjuures kadus vaid 37 valda.<ref name=":0" /> === Eesti Vabariigi aeg === 14. rida: ==Reformi käik== ~~Varasemalt~~Varem koostatud eelnõud (1920., 1922., 1928. ja 1930. aastal) polnud erinevate takistuste tõttu seaduseks saanud.<ref name=":0" /> Vallaseadust oli lihtne koostada, sest valdade ülesanded olid iseseisvusaja jooksul saanud väga selgeks. Probleeme põhjustas vallapiiride muutmine, sest polnud selge, millisest aspektist lähtumine on kõige otstarbekam. Üldine arusaam oli, et ühes vallas peaks elama 1500–3000 elanikku, kuid mil viisil piire tõmmata, polnud selge. Geograafide ~~eestvedamsiel~~eestvedamisel võeti aluseks „tsentraalsete asulate“ meetod, mille avalikustas 1933. aastal Walter Christaller. Eesti mõistes tähendas sellest teooriast lähtumine, et vallapiiride määramise aluseks on vallakeskus, milles asub võimalikult palju elanikele vajalikke asutusi (näiteks vallamaja, kool, apteek jne).<ref name=":0" /> === 1935 === 22. rida: === 1937 === 1937. aasta 1. mail hakkas kehtima uus vallaseadus. Valdade kohustuseks määrati maksude kogumine, koolide, teede, arstiabi, riigikaitse ja tuletõrje teenuse eest hoolitsemine, ettevõtluse arendamine, heakorra ning avaliku korra tagamine. Uus vallaseadus ei määranud ega reguleerinud mingil viisil vallapiire, see ülesanne jäi vabariigi valitsusele ja siseministrile.<ref name=":0" /> === 1938 === 38. rida: Uute vallapiiride tõmbamisega kaasnes palju arutelusid, eriarvamusi ning vaidlusi. Peamised probleemid seisnesid piiride määramises, valdade ja külade rahvusluses ning uute valdade nimedes. Erilisi probleeme ei tekkinud piirkondades, kus vaid mõni üksik küla või talu läks ebaloogilise asukoha tõttu üle teise valda. Rohkem poleemikat tekkis aga valdades, mis liideti terviklikult või suuremas jaos teise vallaga, seda eriti juhul, kui kohalikel oli välja kujunenud oma kindel identiteet. Nii-öelda kasu saanud valdadel ehk neil, kes said teiste valdade arvelt maad juurde, selle vastu midagi ei olnud ning otsused kiideti heaks. Rahvuste probleem kerkis esile peamiselt idapoolsetes valdades, kus asusid kõrvuti nii eestlaste, venelaste kui ka vanausuliste külad. Uute valdade loomisel lähtuti põhimõttest, et eestlased moodustaksid valla elanikkonnast suurema ning domineerivama osa. Elanike põhjendatud arvamuste ja palvekirjadega arvestati ning nii mõnigi küla liideti vastavalt elanike soovile hoopis teise vallaga, kui esialgelt ette nähtud oli.<ref name=":0" /> Vallapiiride muutmisega käsikäes käis ka nende nimede muutus. Et 1930. aastate Eestis toimus kõige võõrapärase eestistamine, lähtuti sellest ka uute vallanimede määramisel. Kõige rohkem hõlmas see Setumaa ning Narva-taguseid valdasid, kuid samas ka vallanimesid, mis oli kujunenud baltisakslaste perekonnanimedest. Nimede eestistamise eest võitles eriti tugevalt [[Eesti Rahvusluse Ühing]], mis tegi ettepanekuid ja kirjutas märgukirju nii ministeeriumitele kui ka maavalitsustele. Näiteks tehti ettepanek Puurmani valla ümbernimetamiseks Jõetaguse vallaks ning Kambja valla nimetamiseks Ugala vallaks. 1938. aastal moodustati spetsiaalne kohanimede nõukogu, mis pidi kinnitama ametlikud vallanimed. Selle juures mängis olulist rolli [[Akadeemiline Emakeele Selts\|Akadeemilise Emakeele Selts]], kes andis igale vallanimele omapoolse hinnangu.<ref name=":0" /> == Viited ==

1939. aasta vallareform: erinevus redaktsioonide vahel