Johannes Kepler: erinevus redaktsioonide vahel

Koolis õppis ta väga hästi, kuid teda kiusati. Kepler pidas end füüsiliselt eemaletõukavaks. Arvatavasti sukeldus ta just üksinduses lohutust otsides mõtete ja religiooni maailma.

 

 

[[Michael Maestlin]]i käe all õppis ta nii [[Ptolemaiose maailmasüsteem]]i kui ka [[Koperniku maailmasüsteem]]i. Temast sai Koperniku süsteemi pooldaja ning ta kaitses üliõpilaste dispuutides [[heliotsentriline maailmasüsteem|heliotsentrilist maailmasüsteem]]i nii teoloogia kui ka teaduse seisukohast.

Abielu kahel esimesel aastal sündisid neil lapsed Heinrich ja Susanna, kes mõlemad surid väiksena. Aastal [[1602]] sündis neil tütar Susanna, [[1604]] poeg Friedrich ja [[1607]] poeg Ludwig. (Naine suri [[1611]] ning temast jäi järele kaks Johannese last ja üks laps varasemast abielust.)

 

 

Ta küsis ka arvamusi paljudelt astronoomidelt, kellele ta oma teose oli saatnud. Nende seas oli [[Rudolf II (Saksa-Rooma keiser)|Rudolf II]] õueastronoom [[Reimarus Ursus]] (Nicolaus Reimers Bär), kes oli [[Tycho Brahe]] rivaal. Ursus ei vastanud otse, kuid avaldas Kepleri meelitava kirja, kasutades seda prioriteedivaidluses Tycho Brahega [[Tycho maailmasüsteem]]i üle. Hoolimata sellest plekist alustas Tycho Kepleriga kirjavahetust, alustades Kepleri süsteemi karmist, kuid õiglasest kriitikast. Muuhulgas heitis Tycho Keplerile ette Koperniku ebatäpsete arvandmete kasutamist. Kirjavahetus puudutas paljusid astronoomia probleeme, eriti Kuu nähtusi ja Koperniku teooriat (eriti selle teoloogilist elujõulisust). Ent ilma Tycho käsutuses olevate täpsemate andmeteta polnud Kepleril võimalik paljusid neist probleemidest lahendada.

[[4. veebruar]]il [[1600]] kohtus Kepler Tycho Brahega ning tema abiliste [[Franz Tengnagel]]i ja [[Christen Sørensen Longomontanus|Longomontanusega]] umbes 50 km kaugusel Praha lähedal [[Benátky nad Jizerou]]s, kus ehitati uut [[observatoorium]]i. Kepler elas seal kaks kuud külalisena, analüüsides mõningaid Tycho Brahe vaatlusi [[Marss (planeet)|Marsist]]. Tycho valvas oma andmeid kiivalt, kuid Kepleri teoreetilised ideed avaldasid talle muljet ning varsti näitas ta rohkem andmeid. Kepler kavatses kontrollida raamatus "Mysterium Cosmographicum" esitatud teooriat Marsi andmetel, kuid leidis, et see võtaks kuni kaks aastat aega (sest ta ei tohtinud andmeid endale ümber kirjutada). [[Johannes Jessenius]]e abiga püüdis Kepler Tycho Brahega formaalsemat lepingut sõlmida, kuid läbirääkimised katkesid ägeda tüli tõttu ja Kepler lahkus 6. aprillil Prahasse. Varsti leppisid nad ära ning leppisid lõpuks kokku töötasus ja elamistingimustes. Juunis sõitis Kepler Grazi oma perekonna järele.

 

 

 

Kepleri ja Brahe koostöö kulges komplitseeritud õhkkonnas. Mõlemad teadsid, et nende anded täiendasid teineteist: Brahe oli suurepärane vaatleja, kuid tema matemaatilised võimed olid piiratud; silmapaistev matemaatik Kepler ei suutnud oma halva nägemise tõttu täpseid vaatlusi teha. Brahe kartis, et tema elutöö – planeetide ja sadade tähtede vaatlused – paneb aluse ainult Kepleri kuulsusele. Pealegi jagas Brahe Koperniku ja Kepleri astronoomiaalaseid vaateid vaid osaliselt.

 

===Keiserlik õuematemaatik Prahas (1601–1612)===

 

Kepleri põhiülesanne keiserliku matemaatikuna oli keisri astroloogiline nõustamine. Kuigi Kepler ei pidanud võimalikuks tulevikku täpselt ennustada, oli ta oma sõpradele, perekonnaliikmetele ja patroonidele üksikasjalikke [[horoskoop]]e koostanud Tübingeni õpinguaegadest saadik. Peale liitlaste ning riigijuhtide horoskoopide küsis keiser [[Rudolf II (Saksa-Rooma keiser)|Rudolf II]] Keplerilt nõu keerulistes poliitilistes küsimustes. Kepleri nõuanded põhinesid rohkem tervel mõistusel kui tähtedel. Keiser tundis elavat huvi paljude oma õueõpetlaste (sealhulgas arvukate alkeemikute) töö vastu ning hoidis end kursis ka Kepleri uurimistööga füüsikalise astronoomia alal.

 

[[Pilt:Kepler Optica.jpg|pisi|left|Silmade ehitust illustreeriv tahvel raamatust "Astronomiae Pars Optica".]]

 

Oktoobris 1604 ilmus uus ere õhtutäht ([[SN 1604]], [[Kepleri täht]]). Kepler ei uskunud kuulujutte, kuni tähte ise nägi. Ta hakkas uut tähte süstemaatiliselt vaatlema ja kirjeldas seda teoses "[[De Stella nova in pede Serpentarii]]" ("Uuest tähest Maokandja jalas"). Ta kirjeldas tähe astronoomilisi omadusi ning suhtus skeptiliselt käibivatesse astroloogilistesse spekulatsioonidesse. Kepler märkis ära tähe heleduse kahanemise, spekuleeris selle päritolu üle ning järeldas vaadeldava parallaksi puudumisest, et täht asub [[kinnistähtede sfäär]]is. See õõnestas veelgi õpetust taeva muutumatusest. Lisas arutas Kepler ka [[Laurentius Suslyga]] äsjast [[kronoloogia]]alast tööd. Ta arvutas välja, et kui Suslygal on õigus, et käibiv kronoloogia on neli tundi taga, siis pidi [[Petlemma täht]], nagu ka äsjane uus täht, kokku langema 800-aastase tsükli algusega.

1605. aasta lõpuks lõpetas Kepler "Astronomia nova" käsikirja, milles oli esitatud kaks esimest [[Kepleri seadused|Kepleri seadust]]. Sellega võitis ta ühtlasi kihlveo Longomontanusega, et ta määrab Tycho Brahe andmete põhjal Marsi orbiidi. Juriidiliste vaidluste tõttu Tycho Brahe pärijatele kuuluvate vaatlusandmete kasutamise üle avaldati teos alles [[1609]]. aastal.

 

 

Kepleri ja Roeslini pidasid oma publikatsioonides pikka poleemikat. Arst [[Philip Feselius]] avaldas töö, milles ta heitis kogu astroloogia (ja eriti Roeslini tööd) täielikult kõrvale. Vastuseks ühelt poolt astroloogia liialdustele ja astroloogia liiginnukale kõrvaleheitmisele (nagu ta asja nägi) kirjutas Kepler töö "Tertius Interveniens" ("Kolmas sekkuja"). Nominaalselt oli see Roeslini ja Feseliuse ühisele patroonile esitatud teos kahe omavahel vaenujalal oleva õpetlase vaheline neutraalne vahendus, kuid ühtlasi esitas see Kepleri üldise arusaama astroloogia väärtusest, sealhulgas mõned hüpoteetilised viisid, kuidas leiab aset planeetide ja hingede vastastikune mõju. Kepler pidas küll suuremat osa astroloogia traditsioonilistest meetoditest ja reeglitest "haisvaks sõnnikuks", milles "usin kana" siblib, kuid ta leidis, et hoolikale teaduslikule astroloogile leidub "võib-olla samuti mõni hea terake". Teose täispealkiri on "Tertius Interveniens, das ist Warnung an etliche Theologos, Medicos vnd Philosophos, sonderlich D. Philippum Feselium, dass sie bey billicher Verwerffung der Sternguckerischen Aberglauben nict das Kindt mit dem Badt aussschütten vnd hiermit jhrer Profession vnwissendt zuwider handlen" ("Tertius Interveniens, see on hoiatus mõningatele teoloogidele, arstiteadlastele ja filosoofidele, eriti dr Philip Feseliusele, et nad tähevahtimise ebausu õigustatud kõrvaleheitmise juures koos pesuveega last välja ei viskaks ega sellega teadmatult oma kutse vastaselt talitaks".

Aastatel [[1612]]–[[1626]] töötas Kepler Linzis matemaatikuna.

 

 

Tema esimene publikatsioon Linzis oli "[[De vero Anno]]" ([[1613]]), traktaat Kristuse sünniaasta üle. Ta osales ka arutlustes selle üle, kas võtta protestantlikel Saksa maadel kasutusele [[Gregoriuse kalender]]. Aastal 1613 kirjutas ta ka mõjuka matemaatilise traktaadi "[[Nova stereometria doliorum vinariorum]]" veinivaatide taoliste anumate ruumala mõõtmise kohta, millega ta andis panuse [[diferentsiaal- ja integraalarvutus]]e kujunemisse. See avaldati [[1615]].

Aastast 1615 pidi Kepler hoolitsema oma ema [[Katharina Kepler]]i eest, keda kahtlustati nõidumises. Aastal [[1617]] süüdistati Kepleri ema [[Leonberg]]is selles, et ta on [[nõid]]. Alates [[1620]]. aastast oli ema 14 kuud vangis. Osalt tänu Kepleri koostatud kaitseargumentidele ei õnnestunud ema süüdi mõista ning ta vabastati oktoobris [[1621]]. Viimasel korral, kui teda püüti panna üles tunnistama, kirjeldati talle elavalt, kuidas teda kui nõida piinama hakatakse. Ema õigeksmõistmisele aitas kaasa Tübingeni ülikooli arvamus, mille koostas Kepleri õpinguteaegne sõber [[Christoph Besold]].

 

 

 

Linzis kuhjusid probleemid: tal oli raske oma raha kätte saada, tema raamatukogu konfiskeeriti mitu korda ja tema lapsi sunniti osalema katoliiklikus [[missa]]s. Perekond põgenes [[Ulm]]i. Kõne all oli professuur [[Rostocki ülikool]]is, kuid sellest ei tulnud midagi välja.

 

[[Pilt:Kepler Mars retrograde.jpg|pisi|Illustratsioon raamatust "Astronomia nova". Marsi orbiit Maa suhtes. Marsi tsüklid retrograadse liikumise mitme perioodi jooksul.]]

 

Pärast umbes 40 (teistel andmetel 70) ebaõnnestunud katset tuli talle [[1605]]. aasta algul [[ellips]]i idee (üks varasem hüpotees oli matemaatiliselt ekvivalentne ellipsiga, kuid arvutusvea tõttu heitis ta selle kõrvale). Varem oli ta arvanud, et see on nii lihtne lahendus, et varasemad astronoomid ei saanud seda kahe silma vahele jätta. Leidnud, et elliptiline orbiit on Marsi vaatlusandmetega täielikult vastavuses, tegi ta kohe järelduse, et kõik planeedid liiguvad mööda ellipseid, mille ühes [[fookus]]es on Päike (Kepleri esimene seadus). Hiljem märkas ta ka ellipsi ekvivalentsust ühe tema varasema hüpoteesiga.

 

===Teised uurimused===

 

==Kepleri seadused==