Padaemand: erinevus redaktsioonide vahel

 

Pjotr Tšaikovski tõi vene ooperile maailmakuulsuse “Jevgeni Onegini” ja “Padaemandaga”. Helilooja kümme ooperit on sarnaselt tema sümfooniatele dramaatilise põhikarakteriga ning rajanevad psühholoogilisel konfliktil. Tegevuse tõukejõuks on mingi tugev emotsioon – armastus, armukadedus, auahnus, vihkamine –, mis ei põhjusta mitte ainult hingelisi vastuolusid ja dramaatilisi läbielamusi, vaid sageli ka peategelase traagilise hukkumise. 19. sajandi teisel poolel ei olnud Tšaikovski ooperisüžeed väga traditsioonilised, põhinedes elulistel situatsioonidel. Muusikaliselt on tema ooperites esiplaanil vokaalne külg, kuid olukordades, kus on tarvis avada tegelaste varjatud tundeid, kandub muusikaline raskuspunkt lauljalt orkestrile.

Vene muusikast on just "Padaemand" oma mõjuva muusika, psühholoogilise sügavuse ning jõulisusega ahvatlenud kõige rohkem eksperimenteerima ja uudseid lähenemisnurki otsima. Ka "Estonias", kus "Padaemand" jõuab lavale pärast pea 50 aastast pausi, ei tule lavakujundus traditsiooniline.

Lavastaja Arne Miku sõnul on ”Padaemand” dramaturgilise pinge poolest üks vene muusikaliteratuuri tippteoseid, mida võib kõrvutada ”Carmeni” ja ”Othelloga”. Eri Klas, kes juhatab ”Padaemandat” esmaskordselt, peab seda lausa unelmate ooperiks, sest selles ooperis leidub kõike, eriti just dramaatikat.

 

Kasutatud kirjandus:

http://www.opera.ee/1378