Kolmanda koalitsiooni sõda: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P nõbu > nõo (omastav kääne) |
P võibolla > võib-olla |
||
236. rida:
Lahing algas umbes kell 8 hommikul, kui esimene liitlaste kolonn ründas Telnitzi küla, mida kaitses 3. liinirügement. See lahinguvälja sektor tunnistas järgnevatel hetkedel rasket tegevust, kui mitmed metsikud liitlaste sööstud tõrjusid prantslased välja ja sundisid need Goldbachi teisele kaldale. Davout' korpuse esimesed mehed saabusid samal ajal ja surusid liitlased Telnitzist välja, enne kui neid rünnati [[husaar]]ide poolt ja asula tühjendati. Liitlaste rünnakuid väljaspool Telnitzit kontrollis Prantsuse suurtükivägi.
Liitlaste kolonnid hakkasid liikuma prantslaste parema tiiva vastu, kuid mitte soovitud kiirusega, nii olid prantslased rünnakute tõrjumisel enamasti edukad. Tegelikkuses oli liitlaste paiknemine vigane ja halvasti ajastatud: liitlaste vasakult tiivalt eraldatud ratsavägi [[Johann I Josef (Liechtenstein)|Liechtenstein]]i juhtimisel pidi asuma paremale tiivale ja seda tehes takerdus ta jalaväe teise kolonni, mis edenes prantslaste parema tiiva suunas. Sel hetkel mõtlesid planeerijad, et see oli häving, kuid hiljem aitas see liitlasi. Vahepeal ründasid teise kolonni juhtivad elemendid Sokolnitzi küla, mida kaitsesid 26. kergerügement ja ''Tirailleurs'', Prantsuse kähmlejad. Esialgsed liitlaste rünnakud jäid tulemuseta ja [[Alexandre-Louis Andrault de Langeron|kindral Langeron]] käskis küla pommitada. See sundis prantslased välja, ja umbes samal ajal ründas kolmas kolonn Sokolnitzi kantsi. Aga prantslased tegid vasturünnaku ja said küla tagasi, ainult nii kauaks, kui nad jälle välja aeti. Konflikt sellel alal lõppes silmapilkselt, kui [[Louis Friant|Friant]]'i diviis (III korpuse osa) võttis küla tagasi. Sokolnitz oli
=== "Üks terav löök ja sõda on läbi" ===
267. rida:
Siiski ei läinud kõik prantslaste plaanide kohaselt. Varustusprobleemid tähendasid, et Reynier' II korpus Calabrias oli sunnitud elama vallutatud maast. Juba üle kuu toetasid piirkonna talupojad Napoli armeed ja olid lähedal näljale. Joseph tundus probleemidest ja võimaliku mässu ohust mitteteadlik olevat. Järelikult ei saadetud Itaalia lõunaossa erilisi varusid. Reynier võttis initsiatiivi ja hõivas varusid kohalikult rahvalt, mis viis ettearvatult märtsi lõpuks mässuni. See algas väikestest partisanijõukudest, mis lõpuks laienes terveid külasid hõlmavaks ülestõusuks prantslaste vastu. Kuna Gaeta kindlus oli veel vallutamata, ei saanud Joseph saata rohkem sõdureid Calabriasse, sundides Reynier'd tugevdama oma armeed kohalike sõduriteg, keda värvati suurematest linnadest.
Juuliks ei olnud Masséna veel suutnud Gaetat võtta Prantsuse suurtükiväe halva logistilise juhtimise tõttu, kergete tugevduste tõttu brittidelt mere poolt ja rea napollaste garnisoni edukate väljatungide tõttu Prantsuse sapööride vastu. Kui vaid Reynier' väike vägi ikka veel võitles Calabrias mässajate vastu, organiseerisid britid ekspeditsiooniväe [[John Stuart (Maida krahv)|John Stuarti]] juhtimisel, et hoida ära võimalik sissetung Sitsiiliasse ja
Pärast Gaeta alistamist kamandati Masséna Josephi poolt lõunasse toetama Reynier' II korpust brittide ja Calabria ülestõusnute vastu. Nüüd Itaalia mandril tõsiselt vähemusse jäänuna taandusid britid tagasi Sitsiiliasse. Siiski suruti mäss maha alles aastal 1807, mis ajaks palus Masséna juba luba erruminekuks. Esimest korda Napoleoni sõdade ajal kogesid prantslased julma sissisõda mässulise elanikkonna poolt. Prantslased leidsid, et ainus tõhus viis tegeleda sellise ülestõusuga oli kasutada Reynier' poolt rakendatud terroritaktikat. See viitas samadele probleemidele, millega prantslased, ja eriti Joseph Bonaparte, seisid silmitsi Hispaanias [[Poolsaare sõda|Poolsaare sõjas]].
| |||