Elitarism: erinevus redaktsioonide vahel

Elitaristlik klassiühiskond kinnistub, kui inimesed ei vaidlusta enam valitsevat ebavõrdsust ning nõustuvad eliidi eesõiguse ja eeskosteõigusegaeestkosteõigusega. Sõltuvalt ühiskonna arengu- ehk haridustasemest langeb lihtrahvas orja, pärisorja või laenuorja staatusessestaatusse. Rikkus kontsentreeritakse kõrge töökohustuse, maarendi või laenuintressiga, millele lisanduvad maksukohustused.

Elitaristlikus ühiskonnas peatub innovatsioon ja materiaalne areng, langeb haldusvõimekus ning kasvab võimuvõitlusest sündiv vägivald, mis vältimatult kasvab üle sõdadeks. Elitarism elab minevikus, milles kroonikatel on keskne tähendus, sest eliidi eesõigus põhineb minevikupretsedentidel ja vereõigusel. Elitarism kindlustab oma võimu rituaalide, protseduuride ja seadustega, mis on pühad ja ei tohi kunagi muutuda. Isiku vastutus sõltub tema positsioonist: lihtrahvas on alati süüdi ja eliit ei eksi kunagi. See arusaam tuleneb nn „laiendatudlaiendatud teadvuse“teadvuse kontseptsioonist, mis tuleneb verest (loe: geneetilisest pärilikkusest) ning mis tähendab võimet ette näha tulevikusündmusi (siit ka ütlus: annab jumal ameti, annab ka mõistuse). Ettenägemisvõime olemasolu ja tugevust saab kontrollida strateegiliste mängude, sõdade ja hasartmängude läbi, mistõttu kasiinod ja narkootikumid on elitaristliku ühiskonna loomulikuks koostisosaks.