Erinevus lehekülje "Horvaatia kuningriik (keskaegne)" redaktsioonide vahel

P
võibolla > võib-olla
P (järkjärgult > järk-järgult)
P (võibolla > võib-olla)
Slaavlaste suuremahulised ränded on seotud [[Avaarid (Euraasia)|avaaride]], rändava [[Turgi rahvad|turgi]] rühmaga, kes asus [[Pannoonia madalik]]ule 6. sajandi lõpul, allutades ümberkaudsed väikesed slaavi hõimud. 10. sajandil kirjutatud raamat ''[[De Administrando Imperio]]'' ("Impeeriumi valitsemisest") on enim viidatud allikas [[Slaavlased|slaavi rahvaste]] rändest Kagu-Euroopasse. See väidab, et slaavlased rändasid 600. aasta paiku või enne seda piirkonnast, mis nüüd on (laias laastus) [[Galiitsia]], ja [[Pannoonia madalik]]u aladelt [[Avaarid (Euraasia)|avaaride]] juhtimisel [[Dalmaatsia (teema)|Rooma impeeriumi Dalmaatsia provintsi]].
 
Rände teine laine, võibollavõib-olla 620. aasta paiku, sai alguse siis, kui horvaate kutsuti keiser [[Herakleios I]] poolt võitlema avaari ohu vastu [[Bütsants]]ile. Keiser lubas horvaatidele kaitset, kui need võidavad avaare, kes olid varem välja ajanud Dalmaatsia rahvastiku.
 
''De Administrando Imperio'' mainib ka sündmuste teist versiooni, kus Herakleios I ei kutsunud tegelikult horvaate, vaid need ise võitsid avaare ja asusid ümber omal tahtel pärast väljarännet tänapäeva [[Sileesia]] lähedastelt aladelt. Nendest horvaatidest, kes tulid Dalmaatsiasse, osa eraldus ning asus [[Illüüria]]sse ja [[Pannoonia]]sse. Veelgi enam, ''De Administrando Imperio'' räägib rahvapärimusest, et horvaadid, kes olid sel ajal elanud [[Baieri]] taga, juhiti Dalmaatsia provintsi viie venna (Klukas, Lobel, Kosenc, Muhlo ja Hrvat) ja nende kahe õe (Tuga ja Buga) poolt.
Tomislavi järglased olid [[Trpimir II (Horvaatia)|Trpimir II]] (u.928–935) ja [[Krešimir I (Horvaatia)|Krešimir I]] (u.935–945), kes kumbki suutsid säilitada oma võimu ning hoida häid suhteid nii Bütsantsi kui ka paavstiga. See periood on üldiselt siiski hämar. Krešimiri poja [[Miroslav (Horvaatia)|Miroslavi]] valitsemist iseloomustas Horvaatia järkjärguline nõrgenemine. Erinevad ääremaad kasutasid rahutuid tingimusi ära eraldumiseks. Miroslav valitses 4 aastat, kuni ta tapeti baan [[Pribina (Horvaatia)|Pribina]] poolt sisemises võimuvõitluses. Pribina andis trooni üle [[Mihajlo Krešimir II (Horvaatia)|Mihajlo Krešimir II]]-le (949–969), kes taastas korra enamuses osas riigist. Ta hoidis eriti häid suhteid Dalmaatsia rannikulinnadega, tema ja ta naine [[Jelena Slavna]] kinkisid maad ja kirikuid [[Zadar]]ile ja [[Solin]]ile. Mihajlo Krešimiri naine Jelena ehitas Solini Püha Maarja kiriku, mis sai Horvaatia valitsejate hauakambriks. Jelena suri 8. oktoobril 976 ja maeti sellesse kirikusse, kus tema sarkofaagil on leitud kuninglik pealiskiri "kuningriigi ema".
 
Mihajlo Krešimir II järglane oli tema poeg [[Stjepan Držislav]] (969–997), kes rajas paremad suhted Bütsantsi ja selle Dalmaatsia teemaga. ''Historia Salonitana'' järgi sai Držislav kuninglikud ametimärgid bütsantslastelt, koos tiitliga eparh ja patriits. Selle töö järgi kutsusid Držislavi valitsemisajast alates tema järglased end Horvaatia ja Dalmaatsia kuningateks. Kiviplaadid 10. sajandi Knini kiriku altarist Držislavi pealiskirjaga, võibollavõib-olla tema troonipärijaks olemise ajast, näitavad, et oli täpselt määratud hierarhia, mis reguleeris troonipärimise küsimusi.
 
=== 11. sajand ===
Otseste järglaste puudumisel sai [[Stjepan II]] (valitses 1089–1091) Trpimirovićide pealiinist troonile vanas eas ja valitses kaks aastat. Stjepan II oli viimane kuningas [[Trpimirovićid|Trpimirovići]] dünastiast. Tema valitsemine oli suhteliselt saamatu ja kestis vähem kui kaks aastat. Ta veetis enamuse oma ajast ''Sv. Stjepan pod Borovima'' kloostri rahus [[Split]]i lähistel. Ta suri 1091. aasta alguses pärijateta. Kuna ei olnud enam elusolevat Trpimirovići dünastia meessoost liiget, puhkesid varsti pärast seda kodusõda ja rahutused.
 
Viimase kuninga Zvonimiri lesk Jelena püüdis pärimiskriisi ajal hoida oma võimu Horvaatias. Mõned Horvaatia aadlikud Jelena lähikonnas, võibollavõib-olla Gusićid ja/või Viniha Lapčani perekonnast, vaidlustades järglust pärast Zvonimiri surma, kutsusid kuningas László I Jelenale appi ja pakkusid talle Horvaatia trooni, mida peeti pärimisõiguse järgi õigusega tema omaks. Mõne allika järgi kutsusid mitu Dalmaatsia linna samuti kuningas László appi, esitledes end tema õukonnas kui ''[[valge horvaadid]]''. Seega ei olnud László poolt käivitatud kampaania puhtalt välisagressioon ja ta ei ilmunud Horvaatia troonile vallutajana, vaid kui pärimisõigusega järglane. Aastal 1091 ületas László [[Drava]] jõe ja vallutas vastupanu kohtamata kogu [[Slavoonia]] provintsi, kuid tema kampaania peatati ''Raudmägedes'' ([[Petrova Gora|Gvozdi mägi]]). Kuna Horvaatia aadlikud olid jagunenud, oli László kampaania edukas, kuid ta ei suutnud saavutada kontrolli kogu Horvaatia üle, kuigi tema vallutuse täpne ulatus pole teada. Sel ajal ründasid Ungari kuningriiki [[polovetsid]], kes olid tõenäoliselt saadetud [[Bütsants]]i poolt, nii oli László sunnitud taganema oma kampaaniast Horvaatias. László nimetas oma vennapoja [[prints Álmos]]e haldama kontrollitavat Horvaatia ala, rajas oma uue võimu sümbolina [[Zagrebi peapiiskopkond|Zagrebi piiskopkonna]] ja läks tagasi Ungarisse. Sõja ajal valiti [[Petar Snačić]] aastal 1093 Horvaatia feodaalisandate poolt kuningaks. Petari võimubaas asus Kninis. Tema valitsemist tähistas võitlus kontrolli üle riigis Álmosega, kes ei suutnud oma võimu luua ja sunniti aastal 1095 Ungarisse taganema.
 
[[Pilt:First.Crusade.Map.jpg|thumb|220px|right|Horvaatia kuningriik u. 1097–1102, pärimiskriisi ajal.]]
1140

muudatust